Islam on maailma suurimate kultuuride ja religioonide seas unikaalne.
Neli sajandit tagasi, keskaja lõpul, sisaldas Vana Maailm neli kirjaoskusega
kõrgkultuuri, millest igaüks evis oma religiooni või
religioonide kogumit. Dramaatilise ajaloo tulemusena on kolm nendest selgelt
kuigi mitte lõplikult ega ühtlaselt sekulariseerunud. Üldlevinud
sotsioloogiline tees, et industrialiseerunud või industrialiseeruvates
ühiskondades kaotab religioon palju oma endisest mõjuvõimust
inimeste ja ühiskonna üle, on üldiselt õige. Nii
sekulariseerumise ulatus kui iseloom erinevad suurel määral,
olles kindlasti lõpetamata ning kohati võib märgata
ka vastassuunalisi voolusid. Sellele vaatamata oleks raske eitada üldist
liikumist sekulariseerumise suunas.
Siiski leidub üks silmatorkav erand: islamimaailm. Islami mõju
rahvahulkadele maades, kus ta on põhireligioon, ei ole viimase saja
aasta jooksul mitte mingil moel kahanenud. Mõnes mõttes on
islam märgatavalt jõudu kogunud. Enamgi, mõju ei piirdu
teatud ühiskonnakihtidega; ei saa öelda, et ainult madalamate
klasside talupoegade või naiste puhul on usk suutnud oma elujõudu
alal hoida. Islami mõju on tugev nii juhtivate ja urbaniseerunud
klasside, kultuurse eliidi kui ka vähemedukate rahvagruppide seas.
Islam torkab silma, olgu tegu siis traditsiooniliste reziimide või
sotsiaalsele radikaalsusele pöördunutega.
Seda fenomeni on Lääs märganud alles pärast Iraani
revolutsiooni, mis oli tõesti islami dramaatilisim, kuigi ehk mitte
tüüpilisim ilming. On tekkinud tendents esitada seda fenomeni
"fundamentalismina", kuid termin võib kergesti osutuda mõnevõrra
eksitavaks. Läänes on "fundamentalistid" need, kes kaitsevad
oma usudoktriini vana ja mis kõige tähtsam sõnasõnalist
interpretatsiooni katsete vastu seda tõlgendada metafoorsel, sümboolsel,
sotsiaalsel, funktsionaalsel või ükskõik millisel muul
viisil. Tõlgenduste eesmärk on teha religioon kaasaegsele vaimule
suupärasemaks ja seeditavamaks. Muslimimaailma nii läbi(tungi)v
fundamentalism mõistaks kahtlemata hukka ka niisugused kergemat
allaneelamist soodustavad kärpimised, kuid see pole islami aktiivseim
rindejoon. Vaidlusala, millel ta ennast kõige rohkem tunda annab,
on islami vana, kaua eksisteerinud, kuigi mitte alati formaalselt tunnustatud
seesmine jaotus nii-öelda kõrgeks ja madalaks kultuuriks. Islami
fundamentalism on tõepoolest vastu võõrale uskmatusele
või lihtsustavale tõlgendamisele, kuid ta on ka sügavalt
mures islami rahvalike muganduste, mitteseaduslike ebauskude ja rituaalide
lisandumise pärast.
Kõrge ja rahvaliku islami vana vastasseis mitte ainult ei kirjelda
kõige paremini islami püsivat elujõudu, vaid ka seletab
seda. Ma pean alustama kõrge ja madala islami rollist traditsioonilises
muslimiühiskonnas, st. muslimimaailmas, mis eelnes Lääne
toorele vahelekiilumisele erinevatel aegadel erinevates regioonides XVIII
ja XX sajandi vahel.
Vormiliselt ei ole islamil vaimulikkonda. Ametlikult ei eristu kirik
ühiskonnast rohkem, kui ta vormiliselt eristub riigist. Islamil ei
ole nagu mitmetel teistel kultuuridel näidislikku, inimeste ideaali
toetavat keskust. Kui kellelgi üldse on islamis keskne roll, siis
õpetlastel, teoloogidel-juristidel, ulaamidel. Kuid nad ei moodusta
sakramentselt eraldunud kasti või ühiskonnakihti; nad saavad
ainult nõuelda eruditsiooni, pühakirjas sisalduva ühiskondlik-seadusliku
ideaali tundmist ja järelikult võimet ning tahet seda praktiseerida,
täide viia ning mitte enamat. Poliitiline võim on laetud
jumaliku seaduse maksmapanemisega, mitte aga selle erilise või paradigmaatilise
tõestamisega, saati siis loomisega. Ta peab seda järgima nagu
teisedki ega ole ise jumalike seaduste ja normide allikas.
See on muidugi väga tähtis kirjasõnale toetuva religiooni
puhul, milles usutakse, et jumalik sõnum on inimkonnale kirjapandu
kaudu sõna-sõnalt kättesaadav. See on tähtis ka
religioonis, mis on seisukohal, et ülim tõde pole ainult maailma
olemust puudutav õpetus, vaid samuti ja ehk isegi peamiselt
elu ja ühiskonna juhtimist puudutav, võrdlemisi üksikasjalik
seadus. Orientalist Michael Cook juhtis tähelepanu asjaolule, et islam
ühendab kristluse teotsentrismi judaismi seaduspärasusega. Tulemuseks
on sotsiaalse korra seaduslik plaan, mis asetseb kõrgemal pelgast
võimust ja poliitilisest autoriteedist. See transtsendentne seadus
isegi kui seda algupärases ja rangelt piiratud Sõnumis ei
kohta on kirjas kompetentsete õpetlaste Sõnumi-viimistlustes
ja traditsioonides, mis pärinevad oletatavasti Sõnumitoojalt
ja Tema ning Tema kaaslaste õpetustest ja hoiatustest. Nemad moodustavadki
põhimõtteliselt normatiivse mudeli, mis on seotud säilitatud
Sõnumi ja sellest tulenevate järeldustega ning mitte poliitilise
võimu kui sellisega. Tähtsa, tõeliselt otsustava kirjaliku
informatsiooni valdamine suurendab vältimatult lugemisoskusega inimeste,
õpetlaste ühiskondlikku kaalu. Kaua enne kaasaegse võimu
lahususe ja kindlustatud konstitutsiooni ideaali sõnastamist oli
islamis olemas mõlema religioosne versioon: seadusandlik võim
oli lahutatud täidesaatvast, kuna esimene oli Jumala poolt eelisseisu
seatud, ja religioon ise asetses ülalpool ühiskonna konstitutsioonilist
seadust.
Tihti urbaanse tagapõhjaga ja linnade kaupleva kodanluse järeltulijaist
õpetlased visandavad usust vastava pildi pühakirjaliku, käsule
orienteeritud, puritaanse, sõnasõnalise, kaine, antiekstaatilise.
Võibolla mõjub niisugune religioosne stiil õpetlase
temperamendiga inimestele loomulikuna ja on vastavuses kaubanduslik-urbaanse
klassi väärtuste ja elustiiliga, kust nad pärit olid.
Olgu kuidas on, ülalkirjeldatud religioosne väljenduslaad
ei
ole eriti või üldse mitte vastavuses teiste, üpris
ulatuslike rahvakihtide kalduvuste või vajadustega. Näiteks
ei vasta see talupoegkonna, kellest suur osa oli veel hiljuti lokaalse
sugukonnana või hõimuüksusena isevalitsev, maitsele
ja vajadustele. Talupoegkond koosneb suures osas kirjaoskamatutest, kellel
pole kalduvust või võimeid, mis ajendaks neid pühendama
oma vaba aega teoloogilistele või õigusteaduslikele õpingutele.
Teisalt vajavad talupojad rituaalispetsialiste, et säilitada ja läbi
viia perioodilisi rituaale, mis kindlustavad ja piiritlevad sotsiaalset
raamistikku moodustavaid ja turvalisust ning stabiilsust säilitavaid
lokaalseid gruppe. Lühidalt, nad vajavad durkheimilikku religiooni,
mis rahuldab aja ning ruumi sotsiaalse märgistuse vajadust. Juhul
kui sellise märgistusega toimetulevaid preestreid ei ole, tuleb nad
välja mõelda. Ja nii tehaksegi.
Kõige iseloomulikum talupoegliku islami institutsioon oli pühakukultus,
mis erineb siiski näiteks katoliikliku Vahemere ranniku pühakukultustest,
kus pühakuteks olid enamasti elavad isikud, kes viisid läbi teenistusi
siin ja praegu; ja mitte pühakud, keda austatakse püha mineviku
pärast ja kes vahendavad suhtlemist teispoolsusega. Katolitsismis
on surnud pühakud kättesaadavad elavate preestrite kaudu. Rahvalikus
islamis on (või olid) pühakud elus ja terved. Pühakud
olid preestrid. Surnud pühakutele oli võimalik ligineda elavate
pühakute abiga ühes suures elavate, surnute ja veel sündimata
inimeste kaasluses. Pühakud olid selles maailmas vahetalitajad. Pühakute
võrgustik ühendas mineviku ja oleviku, selle ja teise maailma,
suguluse ja usu.
Talupoeglikul hõimlusel või poolhõimlusel põhinevad
inimkooslused polnud ainukesed, kes olid andunud elavate pühakute,
pühaliku päritolu ja pühalike seoste (mis tavaliselt ilmusid
kirjanduses kui religioossed ordud või vennaskonnad) kummardamisele.
Linnade madalamad klassid kaldusid samuti vaatama religiooni ja selle riitusi
kui endi armutust seisundist põgenemist, kui lühiajalist elust
kõrvalehiilimist ekstaasis, mis kutsuti esile müstiliste tehnikate,
narkootikumide, tantsu, muusika, maotaltsutuse, karismaatiliste persoonide
austuse ja teiste ergutite mõjul ning viidi läbi pühakute
juhtimisel. Kui jõukas kodanlus otsis pühakirjast kinnitust
oma mugavale eluviisile, siis madalamad klassid pidasid silmas rohkem ekstaatilist
religiooni põgenemaks omaenese armetust olukorrast. Kaks kõige
populaarsemat religiooniteooriat näevad usus vastavalt oopiumit või
privileegi. Need kaks aspekti ei sobi täielikult ühte jõukad
pooldavad privileege ja õnnetud vajavad narkootikumi. Audiovisuaalsed
abivahendid olid hädavajalikud nii psüühilise tröösti
kui ka sotsiaalse korra objektiveerimise seisukohast.
Eruditsioon ja kaine vagadus võivad aidata rikkamat kodanlust
oma privilegeeritud oleku nautimisel, kuid ei lohuta vähem õnnelikke,
kes pöörduvad vahendajate ja ekstaasitootjate poole, et kindlustada
käegakatsutavam lohutus ja erutavam pääsemine. Nii et usu
kultuurselt madalam variant sobib peale oma hõimuüksustesse
lukustunud talupoegade, kes nõuavad, et need üksused saaks
teenistuse ja rituaalselt objektiveeritud, ka linnarahvastiku õnnetumatele
liikmetele, kes nõuavad rituaali ja erutust pigem personaalse lohutuse
kui sotsiaalse määrdena.
Ma ei tohiks tekitada kujutlust, et need usu variandid on alati olnud
selgelt ja avalikult määratletud, teravalt lahutatud ja et need
kohtusid teineteisega jäigas vastasseisus. See oleks situatsiooni
vääresitus. Kõik oli pidev, üleminekud järkjärgulised,
piirid ebaselged ja ähmased. See kontrastide segiajamine oli iseenesest
väga kasulik. Talupojad mõistsid kõrge ideaali autoriteeti,
isegi kui nad ei saanud või ei tahtnud seda praktiseerida. Sageli
omistasid nad õpetlaskonna suured kangelasteod nende lokaalse pühakusugupuu
asutanud Pühakule, isegi kui praegune esindaja oli kaotanud igasugused
pretensioonid taolisele teadmisele. Seega tunnustasid nad ideaali autoriteeti,
mida nad ise tavaliselt isegi ei üritanud täide viia. Sarnaselt
oli linnaõpetlane keskuses enamasti pühakukultuse liige. See
oli puhtama ideaali mööndus sotsiaalse tahte läbivale jõuetusele.
Kaks süsteemi olid segunenud koosluseks, mis oli suurema osa ajast
täiuslikult armastusväärne. Aga mitte alati. Säilis
varjatud pinge, mis kerkis aeg-ajalt pinnale puritaanliku ärkamusliku
liikumise vormis, mis taotles madalama muutmist kõrgema ees, et
tõsiselt täide viia ideaali, millest ei oldud kunagi loobutud,
aga mida ei oldud ka korralikult praktiseeritud. Sellised liikumised triumfeerisid
aeg-ajalt, kuigi ei saavutanud kordagi lõplikku edu enne käesolevat
aega: religioosne tahe võib olla tugev, kuid sotsiaalne liha on
nõrk. Talupoegliku elu kitsikus ja linnaliku vaesuse psüühilised
vajadused viivad teatud hetkel vanade tavade taassünnini, maagia,
rituaali ja isikliku ühenduse püsiva kasutamiseni. Islamit võib
traditsioonilisel viisil kirjeldada kui pidevat või taastulevat,
kuid alati tagurpidist reformatsiooni: igas tsüklis annaks usulist
ärkamist õhutav puritaanlik impulss lõpuks alla vastupidistele
sotsiaalsete nõudmistele.
Seega, minevikus oli reform alati tsükliline. Religioosset väljenduslaadi
kasutaval sotsiaalsel reformil õnnestus ainult pöörata
rooli terve ringi võrra, tagasi reformi alguspunkti, nagu Friedrich
Engelsi kajana märkis Ibn Khaldun. Taaskinnitades marksismi rajajate
läbivat europotsentrismi, märkis Engels, et kuna eurooplaste
seas viib sotsiaalse konflikti religioosne maskeering lõpuks tõelise
muutuseni, siis orientaalide, eriti araablaste seas viib see ainult tsükliliste
mutatsioonideni, mis jätavad struktuuri puutumata.
Aga tänapäeva tingimustes on mängureeglid muutunud.
Koloniaalne ja post-koloniaalne riik valdas sõjalist, side- ja transporditehnoloogiat,
mis lõpuks õõnestas ja hävitas talupoeglikud
isevalitsevad ühikud, mis olid enne tänu väheviljakatele
tsoonidele edukalt trotsinud keskset riiki. Ühiskond muutus poliitiliselt
tsentraliseerituks ja keskvõimu poolt efektiivselt juhituks, surudes
peale ka ühtse majandussüsteemi. Toimus rahvastikuplahvatusest,
urbaniseerumisest, linnalisuse domineerimisest ja oluliselt suurenenud
liikuvusest ümberkujundatud ühiskonna üldine killustumine.
Neil asjaoludel kaotasid vanad vahetalitajad-pühakud suurema osa
siiski mitte kõik oma varasematest funktsioonidest: neid ei
vajatud enam sotsiaalsete gruppide sobitamiseks, kuna grupid ise olid hajustunud.
Nad suutsid säilitada ainult oma raviva rolli, eriti just moodsate
meditsii niliste teenuste haletsusväärse puudulikkuse tõttu.
Urbaniseerunud, või igatahes detribaliseerunud ja deruraliseerunud
rahvastik agar kinnitama enda ülesaamist talupoeglikust mahajäämusest
ja teadmatusest urbaanse harituse ja sündsuseni, praktiseerides
pigem seadustjälgivat kui pühakut appihüüdvat usustiili
püüdles linnaliste ideaalide väärse elu poole. Kuidas
olekski parem demonstreerida rahva ülesminekut, kui salates need vagad
vahendajad, kes olid teoreetiliselt alati niikuinii teisitiusklikud ja
kes nüüd enam ei teeninud ühtegi kasulikku eesmärki?
Kui sandarm takistab klannilojaalsuse kasutamist ühise karjamaa kaitsmiseks
või lääni põlistamiseks, siis mis vajadust on klanne
lepitava pühaku järele? Vahendamisest hoidumine oli minevikus
olnud kohustus, mida oli liiga raske täita: asjaolud on nüüdseks
teinud selle kergeks ja ligitõmbavaks, tõesti nii kohustuslikuks
kui läbiviidavaks, ja nii saab keegi rõõmustada uuesti
leitud tõsiusklikkuses. Kuna vahendajate kasutamine polnud enam
efektiivne ega ka lubatud, siis oli sobiv tähele panna vana vahendamisekeeldu.
Kiusatus oli kadunud ja Ülimate seaduste järgimine muutus kergeks
ning kütkestavaks. Puritanism ja fundamentalism muutusid urbaanse
tarkuse sümboliteks.
Ernest Gellner
Inglise keelest tõlkinud Jan Kaus
(Järgneb)
|