Islam
 
Islam on maailma suurimate kultuuride ja religioonide seas unikaalne. Neli sajandit tagasi, keskaja lõpul, sisaldas Vana Maailm neli kirjaoskusega kõrgkultuuri, millest igaüks evis oma religiooni või religioonide kogumit. Dramaatilise ajaloo tulemusena on kolm nendest selgelt – kuigi mitte lõplikult ega ühtlaselt – sekulariseerunud. Üldlevinud sotsioloogiline tees, et industrialiseerunud või industrialiseeruvates ühiskondades kaotab religioon palju oma endisest mõjuvõimust inimeste ja ühiskonna üle, on üldiselt õige. Nii sekulariseerumise ulatus kui iseloom erinevad suurel määral, olles kindlasti lõpetamata – ning kohati võib märgata ka vastassuunalisi voolusid. Sellele vaatamata oleks raske eitada üldist liikumist sekulariseerumise suunas.
Siiski leidub üks silmatorkav erand: islamimaailm. Islami mõju rahvahulkadele maades, kus ta on põhireligioon, ei ole viimase saja aasta jooksul mitte mingil moel kahanenud. Mõnes mõttes on islam märgatavalt jõudu kogunud. Enamgi, mõju ei piirdu teatud ühiskonnakihtidega; ei saa öelda, et ainult madalamate klasside – talupoegade või naiste – puhul on usk suutnud oma elujõudu alal hoida. Islami mõju on tugev nii juhtivate ja urbaniseerunud klasside, kultuurse eliidi kui ka vähemedukate rahvagruppide seas. Islam torkab silma, olgu tegu siis traditsiooniliste reziimide või sotsiaalsele radikaalsusele pöördunutega.
Seda fenomeni on Lääs märganud alles pärast Iraani revolutsiooni, mis oli tõesti islami dramaatilisim, kuigi ehk mitte tüüpilisim ilming. On tekkinud tendents esitada seda fenomeni "fundamentalismina", kuid termin võib kergesti osutuda mõnevõrra eksitavaks. Läänes on "fundamentalistid" need, kes kaitsevad oma usudoktriini vana ja – mis kõige tähtsam – sõnasõnalist interpretatsiooni katsete vastu seda tõlgendada metafoorsel, sümboolsel, sotsiaalsel, funktsionaalsel või ükskõik millisel muul viisil. Tõlgenduste eesmärk on teha religioon kaasaegsele vaimule suupärasemaks ja seeditavamaks. Muslimimaailma nii läbi(tungi)v fundamentalism mõistaks kahtlemata hukka ka niisugused kergemat allaneelamist soodustavad kärpimised, kuid see pole islami aktiivseim rindejoon. Vaidlusala, millel ta ennast kõige rohkem tunda annab, on islami vana, kaua eksisteerinud, kuigi mitte alati formaalselt tunnustatud seesmine jaotus nii-öelda kõrgeks ja madalaks kultuuriks. Islami fundamentalism on tõepoolest vastu võõrale uskmatusele või lihtsustavale tõlgendamisele, kuid ta on ka sügavalt mures islami rahvalike muganduste, mitteseaduslike ebauskude ja rituaalide lisandumise pärast.
Kõrge ja rahvaliku islami vana vastasseis mitte ainult ei kirjelda kõige paremini islami püsivat elujõudu, vaid ka seletab seda. Ma pean alustama kõrge ja madala islami rollist traditsioonilises muslimiühiskonnas, st. muslimimaailmas, mis eelnes Lääne toorele vahelekiilumisele erinevatel aegadel erinevates regioonides XVIII ja XX sajandi vahel.
Vormiliselt ei ole islamil vaimulikkonda. Ametlikult ei eristu kirik ühiskonnast rohkem, kui ta vormiliselt eristub riigist. Islamil ei ole – nagu mitmetel teistel kultuuridel – näidislikku, inimeste ideaali toetavat keskust. Kui kellelgi üldse on islamis keskne roll, siis õpetlastel, teoloogidel-juristidel, ulaamidel. Kuid nad ei moodusta sakramentselt eraldunud kasti või ühiskonnakihti; nad saavad ainult nõuelda eruditsiooni, pühakirjas sisalduva ühiskondlik-seadusliku ideaali tundmist ja järelikult võimet ning tahet seda praktiseerida, täide viia – ning mitte enamat. Poliitiline võim on laetud jumaliku seaduse maksmapanemisega, mitte aga selle erilise või paradigmaatilise tõestamisega, saati siis loomisega. Ta peab seda järgima nagu teisedki ega ole ise jumalike seaduste ja normide allikas.
See on muidugi väga tähtis kirjasõnale toetuva religiooni puhul, milles usutakse, et jumalik sõnum on inimkonnale kirjapandu kaudu sõna-sõnalt kättesaadav. See on tähtis ka religioonis, mis on seisukohal, et ülim tõde pole ainult maailma olemust puudutav õpetus, vaid samuti – ja ehk isegi peamiselt – elu ja ühiskonna juhtimist puudutav, võrdlemisi üksikasjalik seadus. Orientalist Michael Cook juhtis tähelepanu asjaolule, et islam ühendab kristluse teotsentrismi judaismi seaduspärasusega. Tulemuseks on sotsiaalse korra seaduslik plaan, mis asetseb kõrgemal pelgast võimust ja poliitilisest autoriteedist. See transtsendentne seadus – isegi kui seda algupärases ja rangelt piiratud Sõnumis ei kohta – on kirjas kompetentsete õpetlaste Sõnumi-viimistlustes ja traditsioonides, mis pärinevad oletatavasti Sõnumitoojalt ja Tema ning Tema kaaslaste õpetustest ja hoiatustest. Nemad moodustavadki põhimõtteliselt normatiivse mudeli, mis on seotud säilitatud Sõnumi ja sellest tulenevate järeldustega ning mitte poliitilise võimu kui sellisega. Tähtsa, tõeliselt otsustava kirjaliku informatsiooni valdamine suurendab vältimatult lugemisoskusega inimeste, õpetlaste ühiskondlikku kaalu. Kaua enne kaasaegse võimu lahususe ja kindlustatud konstitutsiooni ideaali sõnastamist oli islamis olemas mõlema religioosne versioon: seadusandlik võim oli lahutatud täidesaatvast, kuna esimene oli Jumala poolt eelisseisu seatud, ja religioon ise asetses ülalpool ühiskonna konstitutsioonilist seadust.
Tihti urbaanse tagapõhjaga ja linnade kaupleva kodanluse järeltulijaist õpetlased visandavad usust vastava pildi – pühakirjaliku, käsule orienteeritud, puritaanse, sõnasõnalise, kaine, antiekstaatilise. Võibolla mõjub niisugune religioosne stiil õpetlase temperamendiga inimestele loomulikuna ja on vastavuses kaubanduslik-urbaanse klassi väärtuste ja elustiiliga, kust nad pärit olid.
Olgu kuidas on, ülalkirjeldatud religioosne väljenduslaad ei ole eriti – või üldse mitte – vastavuses teiste, üpris ulatuslike rahvakihtide kalduvuste või vajadustega. Näiteks ei vasta see talupoegkonna, kellest suur osa oli veel hiljuti lokaalse sugukonnana või hõimuüksusena isevalitsev, maitsele ja vajadustele. Talupoegkond koosneb suures osas kirjaoskamatutest, kellel pole kalduvust või võimeid, mis ajendaks neid pühendama oma vaba aega teoloogilistele või õigusteaduslikele õpingutele. Teisalt vajavad talupojad rituaalispetsialiste, et säilitada ja läbi viia perioodilisi rituaale, mis kindlustavad ja piiritlevad sotsiaalset raamistikku moodustavaid ja turvalisust ning stabiilsust säilitavaid lokaalseid gruppe. Lühidalt, nad vajavad durkheimilikku religiooni, mis rahuldab aja ning ruumi sotsiaalse märgistuse vajadust. Juhul kui sellise märgistusega toimetulevaid preestreid ei ole, tuleb nad välja mõelda. Ja nii tehaksegi.
Kõige iseloomulikum talupoegliku islami institutsioon oli pühakukultus, mis erineb siiski näiteks katoliikliku Vahemere ranniku pühakukultustest, kus pühakuteks olid enamasti elavad isikud, kes viisid läbi teenistusi siin ja praegu; ja mitte pühakud, keda austatakse püha mineviku pärast ja kes vahendavad suhtlemist teispoolsusega. Katolitsismis on surnud pühakud kättesaadavad elavate preestrite kaudu. Rahvalikus islamis on (või olid) pühakud elus ja terved. Pühakud olid preestrid. Surnud pühakutele oli võimalik ligineda elavate pühakute abiga – ühes suures elavate, surnute ja veel sündimata inimeste kaasluses. Pühakud olid selles maailmas vahetalitajad. Pühakute võrgustik ühendas mineviku ja oleviku, selle ja teise maailma, suguluse ja usu.
Talupoeglikul hõimlusel või poolhõimlusel põhinevad inimkooslused polnud ainukesed, kes olid andunud elavate pühakute, pühaliku päritolu ja pühalike seoste (mis tavaliselt ilmusid kirjanduses kui religioossed ordud või vennaskonnad) kummardamisele. Linnade madalamad klassid kaldusid samuti vaatama religiooni ja selle riitusi kui endi armutust seisundist põgenemist, kui lühiajalist elust kõrvalehiilimist ekstaasis, mis kutsuti esile müstiliste tehnikate, narkootikumide, tantsu, muusika, maotaltsutuse, karismaatiliste persoonide austuse ja teiste ergutite mõjul ning viidi läbi pühakute juhtimisel. Kui jõukas kodanlus otsis pühakirjast kinnitust oma mugavale eluviisile, siis madalamad klassid pidasid silmas rohkem ekstaatilist religiooni põgenemaks omaenese armetust olukorrast. Kaks kõige populaarsemat religiooniteooriat näevad usus vastavalt oopiumit või privileegi. Need kaks aspekti ei sobi täielikult ühte – jõukad pooldavad privileege ja õnnetud vajavad narkootikumi. Audiovisuaalsed abivahendid olid hädavajalikud nii psüühilise tröösti kui ka sotsiaalse korra objektiveerimise seisukohast.
Eruditsioon ja kaine vagadus võivad aidata rikkamat kodanlust oma privilegeeritud oleku nautimisel, kuid ei lohuta vähem õnnelikke, kes pöörduvad vahendajate ja ekstaasitootjate poole, et kindlustada käegakatsutavam lohutus ja erutavam pääsemine. Nii et usu kultuurselt madalam variant sobib peale oma hõimuüksustesse lukustunud talupoegade, kes nõuavad, et need üksused saaks teenistuse ja rituaalselt objektiveeritud, ka linnarahvastiku õnnetumatele liikmetele, kes nõuavad rituaali ja erutust pigem personaalse lohutuse kui sotsiaalse määrdena.
Ma ei tohiks tekitada kujutlust, et need usu variandid on alati olnud selgelt ja avalikult määratletud, teravalt lahutatud ja et need kohtusid teineteisega  jäigas vastasseisus. See oleks situatsiooni vääresitus. Kõik oli pidev, üleminekud järkjärgulised, piirid ebaselged ja ähmased. See kontrastide segiajamine oli iseenesest väga kasulik. Talupojad mõistsid kõrge ideaali autoriteeti, isegi kui nad ei saanud või ei tahtnud seda praktiseerida. Sageli omistasid nad õpetlaskonna suured kangelasteod nende lokaalse pühakusugupuu asutanud Pühakule, isegi kui praegune esindaja oli kaotanud igasugused pretensioonid taolisele teadmisele. Seega tunnustasid nad ideaali autoriteeti, mida nad ise tavaliselt isegi ei üritanud täide viia. Sarnaselt oli linnaõpetlane keskuses enamasti pühakukultuse liige. See oli puhtama ideaali mööndus sotsiaalse tahte läbivale jõuetusele.
Kaks süsteemi olid segunenud koosluseks, mis oli suurema osa ajast täiuslikult armastusväärne. Aga mitte alati. Säilis varjatud pinge, mis kerkis aeg-ajalt pinnale puritaanliku ärkamusliku liikumise vormis, mis taotles madalama muutmist kõrgema ees, et tõsiselt täide viia ideaali, millest ei oldud kunagi loobutud, aga mida ei oldud ka korralikult praktiseeritud. Sellised liikumised triumfeerisid aeg-ajalt, kuigi ei saavutanud kordagi lõplikku edu enne käesolevat aega: religioosne tahe võib olla tugev, kuid sotsiaalne liha on nõrk. Talupoegliku elu kitsikus ja linnaliku vaesuse psüühilised vajadused viivad teatud hetkel vanade tavade taassünnini, maagia, rituaali ja isikliku ühenduse püsiva kasutamiseni. Islamit võib traditsioonilisel viisil kirjeldada kui pidevat või taastulevat, kuid alati tagurpidist reformatsiooni: igas tsüklis annaks usulist ärkamist õhutav puritaanlik impulss lõpuks alla vastupidistele sotsiaalsete nõudmistele.
Seega, minevikus oli reform alati tsükliline. Religioosset väljenduslaadi kasutaval sotsiaalsel reformil õnnestus ainult pöörata rooli terve ringi võrra, tagasi reformi alguspunkti, nagu Friedrich Engelsi kajana märkis Ibn Khaldun. Taaskinnitades marksismi rajajate läbivat europotsentrismi, märkis Engels, et kuna eurooplaste seas viib sotsiaalse konflikti religioosne maskeering lõpuks tõelise muutuseni, siis orientaalide, eriti araablaste seas viib see ainult tsükliliste mutatsioonideni, mis jätavad struktuuri puutumata.
Aga tänapäeva tingimustes on mängureeglid muutunud. Koloniaalne ja post-koloniaalne riik valdas sõjalist, side- ja transporditehnoloogiat, mis lõpuks õõnestas ja hävitas talupoeglikud isevalitsevad ühikud, mis olid enne tänu väheviljakatele tsoonidele edukalt trotsinud keskset riiki. Ühiskond muutus poliitiliselt tsentraliseerituks ja keskvõimu poolt efektiivselt juhituks, surudes peale ka ühtse majandussüsteemi. Toimus rahvastikuplahvatusest, urbaniseerumisest, linnalisuse domineerimisest ja oluliselt suurenenud liikuvusest ümberkujundatud ühiskonna üldine killustumine.
Neil asjaoludel kaotasid vanad vahetalitajad-pühakud suurema osa – siiski mitte kõik – oma varasematest funktsioonidest: neid ei vajatud enam sotsiaalsete gruppide sobitamiseks, kuna grupid ise olid hajustunud. Nad suutsid säilitada ainult oma raviva rolli, eriti just moodsate meditsii niliste teenuste haletsusväärse puudulikkuse tõttu. Urbaniseerunud, või igatahes detribaliseerunud ja deruraliseerunud rahvastik – agar kinnitama enda ülesaamist talupoeglikust mahajäämusest ja teadmatusest urbaanse harituse ja sündsuseni,  praktiseerides pigem seadustjälgivat kui pühakut appihüüdvat usustiili – püüdles linnaliste ideaalide väärse elu poole. Kuidas olekski parem demonstreerida rahva ülesminekut, kui salates need vagad vahendajad, kes olid teoreetiliselt alati niikuinii teisitiusklikud ja kes nüüd enam ei teeninud ühtegi kasulikku eesmärki? Kui sandarm takistab klannilojaalsuse kasutamist ühise karjamaa kaitsmiseks või lääni põlistamiseks, siis mis vajadust on klanne lepitava pühaku järele? Vahendamisest hoidumine oli minevikus olnud kohustus, mida oli liiga raske täita: asjaolud on nüüdseks teinud selle kergeks ja ligitõmbavaks, tõesti nii kohustuslikuks kui läbiviidavaks, ja nii saab keegi rõõmustada uuesti leitud tõsiusklikkuses. Kuna vahendajate kasutamine polnud enam efektiivne ega ka lubatud, siis oli sobiv tähele panna vana vahendamisekeeldu. Kiusatus oli kadunud ja Ülimate seaduste järgimine muutus kergeks ning kütkestavaks. Puritanism ja fundamentalism muutusid urbaanse tarkuse sümboliteks.
Ernest Gellner
Inglise keelest tõlkinud Jan Kaus
(Järgneb)