Eestis on sulgunud 1938. a. Tallinna Konservatooriumi juures asutatud ja 1941. a. lõpetanud kursuse ring. 12. jõulukuu päeval lahkus manalateele selle lennu viimane, Leida Aru. Neil tuli oma esimest diplomietendust mängida just sõja väljakuulutamise päeval. Ees ootas aastane kohustuslik katseaasta. Katseaeg sai hoopiski pikem, kogu eluga mõõdetav… Tuulte tõugata jäi 20 noort näitlejat, ka need, kes pidid valima maapagulase tee. Siiajäänutest kirjutasid ometigi teatrilukku oma ande ja töö Voldemar Panso, Ellen Liiger, Heli Viisimaa, Ilmar Tammur, Kaarel Toom, Leida Aru, 1944 lahkunuist eelkõige Edmar Kuus, Rein Andre, Leida Lepik, Tiiu Viires-Haamer. Kõik eredad individuaalsused nagu nende koolitajadki – Ants Lauter, Priit Põldroos, Paul Sepp ja Leo Kalmet, aga ka Hanno Kompus, Gerd Neggo, Leo Soonpää, Ott Raukas. Läbi mitmekordse konkursisõela sai sellele kursusele Virumaalt Leida Aru, kes hakkas kohe silma paistma enesenõudlikkuse ja visa tööga. Esimesena pälvis ta Estonia Seltsi ja teatri poolt määratud kõrgeima, Theodor Altermanni nimelise õppestipendiumi. Koolijuhataja Leo Kalmeti sõnul oli temal otsekohe nii karakternäitleja kui keerulise hingeeluga, vastuolulise mõttemaailmaga kangelannade kehastamise eeldusi. Sõja-aastail mängis ta Draamateatris Marianne’i “Gösta Berlingis”, kujunedes saksakeelsete komöödiate kangelannadeks. 1944 – 46 mängis ta kõrvu Ilmar Tammuriga Vanemuise klassikalises repertuaaris, Shakespeare’i “Tõrksa taltsutuse” Katariinat, Leo Kalmeti lavastatud Rostand’i “Cyrano de Bergeraci” Roxane’i, misjärel Ants Lauter kutsus teda Estoniasse taas Roxane’ina kui ka Biancana. Shakespeare’i “Othellos” oli ta võrdväärne partner ka Ants Lauterile, Kaarel Karmile, Ruut Tarmole. 1949 likvideeriti Estonia draamatrupp ja Leida Aru läks Ugalasse, kus aastani 1958 kehastas keerulise hingeeluga ja vastuolulisi kangelannasid. Väljapaistvateks said eelkõige Varvara Ivan Turgenevi “Aadlipesas”, proua Alving Ibseni “Kummitustes” ansamblis Heino Mandri Osvaldiga. Riikliku preemia pälvis ta ka Sobko “Teise rinde taga” Jane Grosbega. Aplaus ja naer saatis Luise Kaasikest Särgava “Rahvavalgustajas” , Toinette’i Moliere’i “Ebahaiges”. 1955 – 77 töötas Leida Aru ETVs lavastajana, eriti tulemuslikult teatrilavastuste salvestamisel ja lastelavastuste juures.
Kuni tervis lubas, oli Leida Aru ikka oma kolleegidega saalipoolel. Nüüd on ta lahkunud, ent tema töö ja isiksus jääb kaunistama ühe koolkonna lugu eesti teatriajaloos.