Eesti balleti suurjuubel
 
Lilian Looringu tantsus oli jooneilu, harmoonilist terviklikkust. 

Eesti professionaalsete kaunite kunstide seas on ballett noorim. Tänutundega mõtle me alusepanijatele. Üks neist, Estonia teatri esimene priimabaleriin Lilian Looring, saa nuks 15. septembril saja-aastaseks.
Tema kujunemisaastail XX sajandi algul oli erinevate tantsukunstiliikide sündroomi aeg. Tantsu soositi. Looring valis nende võima luste seast kõige nõudlikuma – balleti. Loo dus oli talle kinkinud tantsuks sobiva füüsise: hea kasvu, väljendusrikka olemuse, koor di natsioonitunde. Noor tantsuhuviline kasutas iga võimalust balletiteadmiste hankimiseks. Nii polnud imestada, et 1918. aas tal, mil Estonia teatrisse palgati “balleti trupe”, oli üheks neljast valitust Lilian Looring. Samal ajal jätkusid veel õpingud vast ava tud Litvinova stuudios. Tuli tants ope retis, ooperis, isegi sõnalavastustes. Sugenes rik kalik kontsertnumbrite varu: “Chopi nia na”, “Paquita”, “Orjatar”, “Eesti polka”, “Ro man ce” jt. Baleriini tants oli harmoo ni liselt ilusa joonega, esituslaadis akadee mi lise balleti ranget kujunduslikkust. Kaunilt oli välja töötatud jalgade tehnika, ka käteplastika. Ka rak tertantsija anne ja nõtke stiilitunne väljendusid hispaania ja orientaalse ise loo muga tantsupalades. Ei maksa unustada, et see sündis ajal, kui paljud, nende seas ka teatri juhtivad tegelased, arvasid, et ega eesti naistest ikka õigeid tantsijatare tule.
Estonia esimeseks balletiesietenduseks tõusis eesriie 28. septembril 1922. aastal. Lavale tuli “Coppélia”. Külalise, kuulsa Viktorina Krigeri kõrval sädeles Lilian Looring. Vaatajaskondki tuli kaasa: ainuüksi hooajal 1922-23 mängiti balletti 11 korda (kõige populaarsemad operetid läksid 14 – 19 kor da). Järgmised edutähised tulid hooajal 1924-25 Riias ja Stockholmis koos Litvinova-stuudioga. Triumf. Kriitka meenutas Looringu 32 fouettéd, säravat tantsu. Läti ballett polnud neil aegadel veel sellisele ta semele jõudnud. Riiast tuli ka lepingu pak ku mine. Ent aeg kodunt minekuks polnud küps. Välislepingute aeg tuli hooajal 1926-27. Siis kui uus tantsujuht Rahel Olbrei orienteerus plastilisele väljendustantsule. 
Looring on pajatanud: “Sõitsin Prantsus maa le. Eesmärgiks leida tantsuvõimalusi, aga ka võimalusi edasiõppimiseks. Tollal te gut ses Pariisis mitmeid maailmakuulsaid vene päritoluga balletikunstnikke, kes ei saanud enam leida tagasiteed kodumaale. Mina hakkasin õppima Ljubov Jegorova juures. Impressaario Plaskov koostas balletitruppi. Ka mulle tehti ettepanek. Turnee esimene ja ühtlasi viimane etapp oli Hollandis. Paraku ei pidanud Plaskov lepingust kinni. See põhjustas trupi lagunemise. 1928. aasta kevadel tulin taas Tallinna. Esi nesin sooloõhtutega Estonia kontserdisaalis. Sügisel taas välismaale. Pikemat aega viibisin Saksamaal. Tantsisin mitme linna estraaditeatreis (Kleinikunst Bühne). Programm koosnes operetikatkendeist, sket šidest, mille vahele lükiti tantsuettekandeid. Omandasin esinemiskindluse, õppisin tundma kohalikke teatriolusid ja tutvusin huvitavate inimestega. Hakkasin saama nõudlikumaid ülesandeid. Tantsisin Dresdeni Kristallpalees, Nürnbergi Talveaias ja Hamburgi Trocaderos. Esinesin veel Praha opereti teatris ning Hamburgi ja Magdeburgi linna teatris.
1929. aastal tuli Šveits. Andsin rea balletiõhtuid ja esinesin külalisena Locarno, Davo se ja Zürichi teatri operetilavastustes. Oleksin meeleldi jäänud, et avada oma stuu dio. Aga välismaalastele ei antud luba pedagoogiliseks tegevuseks. Seepärast pöördusin 1930. aastal Saksamaale tagasi. Sain koha Müncheni Saksa teatris. Esinemise kõrval tuli mul seal ka tantsuseadeid teha. Üheks suuremaks ülesandeks kujunes Oskar Straus si operetis “Valsiunelm” rahvuslike tantsude seadmine. Ise tantsisin selles operetis “Eesti polkat”. See meeldis publikule.
Esinedes teatrites ja Ufa filmides kohtusin ma tolle aja väljapaistvate näitlejatega nagu Camilla Horn, Elisabeth Bergner, Olga Tšeh hova, Conrad Veidt, Lil Dagover, Emil Jannings jt. Münchenis töötasin 1931. aasta lõpuni. Oli raske aeg. Tööpuudus, mille põh ju seks majanduskriis. Sellistes tingimustes oli minul kui välismaalasel vähe perspektiive edasitöötamiseks. Pöördusin koju, kus mul aastatel 1932 – 1940 tegutses balletistuudio. Ja käes olidki minu kannatuste aastad Siberis. Sellest on raske rääkida. Eestisse sain tagasi alles 1950. aastate teisel poolel.”
Lembit Rajala kunstide valitsusest ja balletikooli direktor Anna Ekston võtsid Lilian Looringu soojasüdameliselt vastu. Tulid proovitunnid balletikoolis. Ent aastatel, mil baleriin oli balletikunstist eemale kistud, oli tantsuõpetamise metoodika suurte sammudega edasi liikunud. Traagiline küll, ta oli ajast maha jäänud. Teadmisi sai aga rakendada taidluses. Baleriin on ütelnud: “Õpetan lapsi, sest nõnda on lõbusam surma oodata!”
Kui ehitusrajatised jäävad püsima aastatuhandeteks, hoolega säilitatavad kujutava kunsti teosed lummavad tänast vaatajatki ning vana muusika läheb ikka südamesse, siis habras ballett säilib põhiliselt vaid elavas ettekandes aga ka mälestuste mälestuses. Lilian Looringut, üht Eestisse balleti toojaist mäletatakse.

Heino Aassalu