Illustratsioon raamatust “Sulle, kodumaa”. 1976.

Iga rahva kultuur ja selle lugu on loetav mingi tekstikoguna. Kirjandus on kahtlemata selles teoses üks tekstilisemaid teks te, sest ta avaldub üleskirjutatud kujul. Kuid kirjanduse kõrval võib tekstina käsitleda mis tahes teistki kultuuriavaldust, teatrit, filmi, kujutavat kunsti, arhitektuuri, rahva loo mingut, muuseumide võrku, isegi kooliharidust ja religiooni. Mõistagi siis ka muusikat. On tarvis vaid teada, et tekstina käsitleme sel juhul mingis märgisüsteemis ehk keeles “vormistatud” tähenduslikku tervikut. Igal tekstil on oma struk tuur ja kontekst, mis määravad paljuski teksti toime ulatuse kultuuri “koguteoses”.
Mõnede tekstide tähendus on nii suur ja kaugeleulatuv, et neid võib nimetada kultuuri tüvitekstideks. Kirjanduse poole pealt on näiteks ühe niisuguse tüvitekstina käsitletud “Kalevipoega”, aga sellesse ritta võib vist nüüd asetada ka juba “Tõe ja õiguse”. Tüvitekstiks muutub mingi kultuuriavaldus just oma siirete rohkuse tõttu teistesse kunstivaldadesse, oma seotuse tõttu teiste tekstidega, aga samuti selle tõttu, et ta mõjuväli laieneb kogu ühiskonnale. Tüvitekstile saab toetuda, tüvitekstid on mingi kultuurilise identiteedi kesk mes. Tüvitekste iseloomustab ka sakraalsus.Teame ju, et Piibel on näiteks kogu Õhtumaa kultuuri üks tüvitekste.

Laulupeo sakraalsus
Laulupidu on eesti kultuuri tüvitekst. Laulupidude enesestmõistetavuses pole me ehk märganud seda nii käsitleda ega nimetada, kuigi vaistlikult seda tunnistame. Viimane poolsajand on laulupeos esile nihutanud allaheidetud rahva protestimeele ja oma elavuse tunnetamise, mistõttu laulupeo muud struktuursed kihid ja laulupeo tähendus kui ajas ja ruumis hargnev protsess on jäänud tagaplaanile.
Mõned küsimused, mida ma järgnevalt esitan, viitavad aga just neile, laulupeo kui kultuuri tüviteksti varjatumatele külgedele. Miks sai just laulupeotraditsioonist rahvusliku eneseteadvuse nurgakivi? Miks laulupidude raudvara lähtub liidertafellikust muusikakihist, mitte aga regilaulust? Mis mõte on laulupeo rongkäikudel, tule süütamisel laulupeo lättel, tule kandmisel, lõkke süütamisel laulupeo tuletornis ja teistel laulupeo rituaalidel? Miks on laulupidu vaadeldav juba institutsioonina, millel on oma pea (Laulupeo Sihtasutus), all-lülid, hierarhiad, kogu institutsionaalne masinavärk? Kas laulupidu on võetav ka meediumina, st. mingi sõnumi vahendajana teiste meediumide seas? Mida üldse on laulupeol rahvale öelda peale selle, et ühed laulavad ja teised kuulavad või lauldakse koos?
Mitte ainult asjatundjad, vaid küllap ka iga laulupeoline leiab neile küsimustele enam-vähem ammendava seletuse. Ja see, et selleks võimelised ollakse, kõneleb omakorda laulupeo tüvitekstilisest iseloomust.
Pole tähtsusetu meenutada, et esimene 1869. aasta laulupidu oli mõeldud Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise viiekümnenda aastapäeva tähistamiseks. See oli siis esimene “priiuse tähistamise pidu” ajal, kus tegelikust priiusest alles kättesaamatus kauguses asuti. Kuna näiteks Soomes, kus laulukultuur oli samuti kõrgelt arenenud, polnud tarvidust niisuguse ettekäände järele, siis jäi seal ka laulupidude traditsioon välja kujunemata. Pikaks ajaks jäidki laulupeod omamoodi virtuaalse, st. võimaliku, kuid tegelikkuses veel mitte eksisteeriva vabaduse idee kandjaks. Laulupidudel oli algusest peale sisse kodeeritud ühiskondlik või isegi poliitiline missioon. Vabas ühiskonnas – nagu 1920. – 30. aastatel, mil polnud enam tarvidust vabaduse järele õhata või hõisata, tõuseb esile sellesama vabaduse absraktsem ja sakraalsem külg. Iga hing tahab lihtsalt vaba olla ja tunda oma seotust millegi pühalikuga. Viimane juhibki meid laulupeo sakraalse põhja juurde, mis toetab laulupeo tüvitekstilist iseloomu. Laulupidu on püha. Meil tarvitseb vaid vaadata eesti ühislaulu traditsiooni tekkeaega XIX sajandi algupoolde, et veenduda juba selle allika pühaduses. Rudolf Põldmäe kirjeldab rohkele allikmaterjalile viidates oma raamatus “Kaks laulupidu”, kuidas ühislaulmise ja pillimängu traditsioon Eestis välja kujunes.
“Laulukoorid ja orkestrid võrsusid enamasti kiriku baasil, nagu see oli tol ajal paratamatu. Pastorid toetasid esialgu rahva muusikaharrastusi, sest laulud ja pillihääled kaunistasid jumalateenistust ning meelitasid rahvast kirikusse. /---/ Ka üksikud mõisnikud olid huvitatud talurahva muusi ka harrastustest ja aitasid sellele kaasa, lootes leevendada klassivastuolusid ja luua endale ning mõisaperele meelelahutust. /---/ laulu- ja pasunakoorid tekkisid enamasti kiriku piirkonnas, sest talurahval polnud muud keskust kogunemiseks ja tegutsemiseks. Kohati kasutasid koorid esinemisteks vennastekoguduse palvemaju, mis olid küllalt ruumi kad. Võimalusi esinemiseks pakkusid kiriklikud pühad, juubelid, ametisse pühitsemised, matused, remonditud või uute kirikute avamised.” (R. Põldmäe, Kaks laulu pidu. Tallinn 1976, lk. 40-41.)
Mida sellest järeldada võiks, on see, et esimene laulu repertuaar pärines kirikust ja ühislaulmine oli millelegi pühendatud. Laulupeo olemusse kuulub juba algselt ta pühitsetus. Kuid selle kristliku ühtsuse pühitsemise sees arenes välja üks teinegi ühtsustunne – ühe rahva eneseteadvus –, mis muutus hiljem domineerivaks laulupeos kui kultuuritekstis. Selle asjaolu tunnistamine tõstab ühislaulmise rahvusliku ärkamise üheks oluliseks teguriks XIX sajandi keskel tekkinud eestikeelse ajakirjanduse kõrval. Laulupeo kujunemises kultuuritekstiks võime niisiis täheldada kolme etappi: 1) sakraalsus 2) rahvuslikkus 3) vabaolek. Ajakontekstist sõltuvalt osutub üks või teine tunnus domineerivaks. Et ühislaulmises sisalduv sakraalsus juba olemuselt algne on, sellele on üks huvitav ja kujukas viide Gustav Ernesaksa mälestusraamatus “Kutse”. Ernesaks toob ära lõigu oma päevikust aastast 1923, siis kui ta veel 14aastane poisike oli. See oli 1. juuli 1923, kui ta esimest korda laulupeole lubati. Kommenteerides oma päeviku sissekandeid sellest päevast, ütleb Ernesaks: “juhiksin vaid tähele panu mõningate sõnade kasutamisele, milliseid 14-aastane poiss veel seni tarvitanud polnud: liigutavalt, vaimustatult, üleva meelega…”(G. Ernesaks, Kutse. Tallinn 1980, lk.186). Need on sakraalsuse jäljed noore inimese teadvuses.
Laulupidu on midagi erilist, erinevat igapäevaselt elatavast elust. See on argielust kõrgemale tõusmine. Võimalik, et siin on ka üks seletus, miks regivärsilisest rahvalaulust ei saanud laulupeo tähenduslikkuse kujundaja, vaid et selleks tähenduslikuks põhjaks oli ja on tänini jäänud saksa liidertafellik substraat. Regivärsiline rahvalaul kuulus eestlase argipäeva, see oli üks lahutamatu osa tema elust, aitas seda korrastada, mõtestada ja ka kandis edasi pärimuslikku informatsiooni. Kuid see ei lasknud eestlasel kõrgemale tõusta oma seisusest. Regivärsilise rahvalaulu saamist “ühislauluks” takis tas ka regivärsilise rahvalaulu murdekeelsus. See sei suslik ja murdekeelne eraldatus sundis ühise aluse leidmiseks pöörduma teistsuguse olemisvõimaluse poole ja sel leks sai saksa, valitsejate kultuur. Jaan Kaplinski on artiklis “Rahvalaulu juurde jõudmine” analüüsinud saksa kultuu ri kui etalonkultuuri kujunemist eesti rahvuskultuuri üheks allikaks. Ühe põhjusena näeb ta seda, et eestlaste kultuu riline eneseteadvus pidi saama kõigepealt tunnustatuse oma valitsejatelt. Tunnustada saadi aga ainult enesega sarnast. Nõnda siis oli eesti rahvusliku eneseteadvuse kujunemine saksa sängis mitmes mõttes koguni ettekirjutatud. Et olla võrdne dialoogis, tuli kõigepealt astuda samasse märgisüsteemi.(Vt. J. Kaplinski, Võimaluste võimalikkus.Vagabund, Tallinn 1997, lk.152 – 165jj.) Kõik isamaakõned ja vaimult suureks saamised pole midagi muud, kuid eestlaste tõstmine samaväärseks oma valitsejatega. Samaväärsuses, võrdsuses teiste kultuurrahvastega nähti erilist. Eriline polnud mitte erineda teistest, vaid tõusta teiste kõrvale ja püüda koguni ette jõuda, ületada senine seisund.

Laulupidu kui performance
Sakraalsuse, rahvuslikkuse ja vabaoleku kõrval, mis iseloomustab laulupidu kui kultuuri tüviteksti, tuleb arvestada ka selle väljenduslikkust. Laulupidu on väljendus. See on enesejagamine koos teistega. Kui räägitakse laulupeo puhastavast toimest, siis on see võrreldav šamaani riitusega või nende toimingutega, mida sooritavad mõned religioossed kollektiivid. Seda riituslikku alget esindab tänapäeval vahest kõige tajutavamalt niisugune kunsti?anr, nagu seda on performance. Laulupidugi on performance. Siia kuulub väljenduspaiga tähistamine ning sellel väljenduspaigal sõnumi otsimine ning ka selle vormistus. Vaatajad mitte ainult ei vaata, vaid osalevad vahetult sõnumi kujundamises. Kui üksiti kirjeldada kõiki laulupeoga seotud struktuurielemente kultuuripsühholoogilises võtmes, alates proovidest, tulesüütamisest, selle kandmisest, rongkäigust kuni dirigentide pärgamiseni, siis võime täheldada, kui palju ürgset šama nismi siit vastu vaatab. Ja just tänu sellele ürgsele põhjale, sellele rituaalsusele võib laulupidu kultuuritekstina loota ka oma jätkumisele.
Kui ennist sai osutatud, et laulupidu on enesejagamine, siis tähendab see ka võrdsuse tunnistamist. Sest jagamine on oma olemuselt võrdsustamisakt. Laulupeol on kõik hääled võrdselt tähtsad. Laulupidu ühendabki eestlasi võrdsuse alusel. Nii kuulajaid kui ka lauljaid. Sellelegi leiame kinnitust ühes Gustav Ernesaksa tähelepanekust. Nimelt peab ta üheks laulupeo imelisemaks tunnuseks seda, et lauljad laulukaare all laulavad ja pärast laulu ka plaksutavad iseendale ja et osa laule liigub laulukaare alt sujuvalt üle rahva sekka, haarates ka teda kaasa laulma. Just selles tuleb ki näha ühtsuse saavutamist võrdsustumise läbi.
Kindlasti on laulupidude püsimisele kaasa aidanud laulupeo kujunemine institutsiooniks. See on süsteem, mis annab iga nelja aasta tagant aru oma püsimisest. Teisalt võiks aga laulupeo kui kultuuriteksti tulevast püsimist otsida ehk sel leski juba kirjeldatud võrdustumisaktis ja selles võrdsustumises leitavas ühistundes. Laulupidu on alternatiiv eestlase individualistlikule, üksteisest lahku vedavale, omaette olemist väärtustavale loomusele. Laulupidu ütleb meile, et me oleme ikka veel üks rahvas, üks tõug, üks püha ja vaba olemisviis. Võimalik, et laulupidu on ka lõpuks ainus tekst eesti kultuuris, mis seda pühalikku ühtset olemisviisi aeg-ajalt kinnitab.