Et Raimo Kangro sai just Boccaccio “Dekameroni” ainelise ooperiga “Imelugu” aastal 1974 laiemale avalikkusele tuttavaks, on ühest küljest ilmselt juhus. Aga ehk ka mitte, kui mõelda, et tol ajal klaariks saanud muusikaline “psühhogramm” rändab siiani teosest teosesse, näidates erinevaid tahke. 
Iga autoristiil saab lõpuks “psühhogrammiks” – tihendatud, üldistatud tähendusrikkaks vormiks kuulaja meeltes. Iga helilooja kirjutab muusikasse jäävaid kõlavorme, sümboolikat ja elutoonust, mille võimusest ei pääse, nagu pole võimalik vabaneda sõrmejälgedest. 
Raimo Kangro on üks püsivama stilistikaga eesti helilooja. Tema kõlamaailm on ergav, pisut rebitud kontuuridega, rütmist viidud. Esmapilgul ei taha see hästi mahtuda eesti muusika leigelt lüürilisse, melanhoolsesse, kainelt asjalikku või hoopistükkis morbiidsesse üldkõlasse. 
Kangro muusika vastujõududest tekkiv elutoonus on vägev ja spontaanne. Pulseeriv liikumine, nagu jooks kõrgplatool, ergav valgus pea kohal. Mõnikord paneb too lõõskav erepunane, too rütmist viidud olek igatsema varjulisemate kohtade, pimeduse ja vaikuse järele. Aga see oleks siis üks teine helilooja. 

Kaos ja kellavärk
Kangro muusikat on muu seas seostatud ka neoklassitsismiga – autoritaarse meetrumi, kontserdi�anri eelistuse, mõnede vormitunnuste pärast. Seda karget “-ismi” on eesti muusikas millegipärast eelistatud. Ehk seepärast, et klassitsism oli kindel värk, ratsionaalne, esteetiliselt etableerunud ja ideoloogiliselt enam-vähem steriilne ka. Vana asi ju. Ehk siis ka neoklassitsism. Selles stiilis ringlevad laenatud vormelid ja meetrum võivad kaitsva maski moodustada ja erinevaid rolle lubada, sinna taha annab personaalsustki peita. Eestlasele ehk istubki mask? 
Kangro puhul on siiski kahtlane “taga olemisest” rääkida. Tema muusika kõlapilt on nii kohal, nii võimukas, nii varjamatult ja avalikult meeli ründamas kui üldse võimalik. Kus siin veel neoklassitsism ja jaheirooniline mimikri?
Lisaks on võimuka meetrumi varjus paras kaos valitsemas, range raamistiku sees toimub ettearvamatuid, orgaanilisi protsesse. Sünkoobid, liitmeetrumid, põkkuvad meetrumid – lõhutud, katkestatud, narritud, häiritud korrapära. Meloodika – ülisuure ulatusega, veidralt liigendatud, määratu inertsijõuga hüplikud fraasid. Ka kõlamise ruumimaht on enamasti suur, kõrvutamatut kõrvuti pakkuv, servast serva, mõnikord üle serva valguv: vaid hetketi hapraks ja peenetundlikuks taanduv, – et siis jälle täiskõlaks plahvatada. Kangro muu sikas vilksatav lüürikagi kipub eeterlik, kosmiline või siis pisut nihestatud olema.
Rütmijõnksud, hüplik meloodika ja segatud tämbrivärvid tekitavad omajagu määramatust. Meetrum, kordused ja varieerimistehnika aga on nagu korda hoidev ja piitsutav superego, nagu automaatpiloot, mis laseb küll aeg-ajalt kont rolli käest, aga taastab selle igal juhul ja alati. 
Miskitmoodi siis Kangro hoopis ja enamasti põlgab ära tavapärase, meeltele kohase (neo)klassitsistliku iluvormi. Tasakaalustatud, kultuurset, ontlikku, inimlikku �esti annab tema kujundikeelest otsida. Aga kokkuvõttes on kaos ja kellavärk võrdselt vägevad. 

Masina hääl
Kangro meloodiakäikude järgi võib öelda, et ta on läbinisti instrumentaalne helilooja. Kuigi, sõnadeta muusikat on ta ehk vaid natukene enam kirjutanud. Neli sümfoonianimelist teost. Muud orkestrimuusikat ja kammerteoseid. Hulga kont serte: kahe klaveri tandemile (3), flöödile, viiulile, klaverile (2), fagotile, kitarrile ja tšellole, kahele klarnetile.
Kangro on kirjutanud ka mitu ooperit ning kantaati, kooriteoseid ja laule, ometi tundub, et tema stiil ei ole intonatsioonikeskne – väga tundliku vokaalse algupäraga. Kõlavärv ja -toonus, rütmifaktuur ja üldkontuur räägivad intoneerimisvarjunditest üle. Esitusprobleemidki ja -finessid tulevadki eelkõige siit, rütmipildi dünaamikast. Sel viisil on Kangro muusika otsekui juba paberil lõpetatud ja valmis, ei otsiskle müstilist uuestikehastumist kõlas, nagu mõni teine, ülisensuaalne autoristiil. Rütmimasina hääl on üle kõige ja paneb kõik paika. 
Ju see hääl nii mõeldud ongi – kujundi südamena tuksuma. Jõuliselt rütmiseeritud, lööktehnikas klaveripartii enamasti ei ole määratudki tegelema intoneerimise nüanssidega. Nagu täiskõlas klastrimeloodiadki – üksikheli ja ühehäälne joonis sulandub niikuinii kopsakasse kogukõlasse, mass, värv ja intensiivsus räägivad. Näib, et “intoneerimine” üldse on liigintiimne, liigromantiline toiming neile, kel midagi matkivate, neostiilidega tegemist. 
Kangro on üht teerada omal moel jätkanud. Rütmistiihia on Stravinskist alates XX sajandi muusikas valitsenud, meloodilist intonatsiooni allutades, rohkem või vähem kõrvale tõrjudes: hüpnootiline sillerdamine algminimalismi mustrites; karmraske masinavärk postminimalismi töödes (Andries sen); Sergei Prokofjevi urbanistlikud rütmid ja Carl Orffi ülesklopitud massiekstaas; ülesäratatud ja kultuuristatud folkloor (Tormis); ameerika crossover-avangard, milles akadeemiline avangard, d�äss ja eksootilised maailmamuusika rütmid kohtuvad popi- ja rockmuusikarütmidega. Maailmgi on rütmist viidud. Kangro idioom on selles selts konnas üsna oma nägu, laenusid ja inspiratsiooni ühte sulatav. 

Inimese hääl
Üks asi on, kui rütmideemon muusikainstrumente pidi käib. Ooperis saab meetrum, protsesse suunav ülimus, elusate olevustega kokku. Teada on, et elus inimene võib igasuguste korrastavate jõudude poolt väga piinatud saada. Kangro ooperis “Ohver” (1978 – 81) on näha ja kuulda, kuidas sotsiaalne roll inimest vormib, suunab ja pigistab. (Ja muusikas – rütmi jõud vokaalfraasi). “Imeloos” jälle õnnestavad ja kiusavad lihalikud instinktid surelikku. Deemonlikud, vältimatud jõud mõlemad. Inimene, ühiskondlik ja bioloogiline loom, ei pääse nende käest. 
Maskitagused olevused küll, aga lüüriline kangelane, täisküps humanistlik persoon, ei anna ennast Kangro töödes eriti kätte. Ja kui annabki, siis on too tinglik ja tabamatu persoon sagedasti kuidagi lihtsameelne, infantiilne või algeline. 
Näiteks sümfoonia on selline �anr, kus humanistlik persoon ringi liigub ja sellest suur tähendus sünnib. Kangro pealkirjastab oma esimese sümfoonia “Lihtne sümfoonia” (1976). Järgmine saab nimeks “Sinfonia sincera”, (“Avameelne sümfoonia”, 1986) ja selle nelja osa kujundid haaravad sõnast: I “Persona sincera” (avameelne inimene), II “Dolore sincero” (siiras mure), III “Sincera gioia della vita” (puhas elurõõm), IV “Alla sincerona” (lihtsalt niisama). Veel on Kangro kirja pannud “Tuuru tubasümfoonia” (1985; koos Andres Valkoneniga) ning hiljuti “Clicking Symphony” (“Plõksuva sümfoonia”) mandoliini- ja tsitriorkestrile. Sõna mäng pealkirjades, vormi- ja muidumäng kujundis ning kontseptsiooni ehk Suurt Tähendust ei paista silma ega kosta kõrvagi. Muusika on lihtsalt niisama, omaette, tähtis. 
Kangro muusikas vilksatab maskipersoone, juhuslikke ilmeid ja �este. Elus ja surnud klassikuidki tuleb ette. Muusikaliste portreede sarja erinevatele koosseisudele (Displays) alustas Kangro 1991. aastal Steve Reichi ja Mozartiga, viimati (Display VIII, 1996) oli Schuberti varju näha. Peab tunnistama, et ajaloolistest persoonidest on vähe järele jäänud: autoristiil on selle ära seedinud nagu lihasööja taim. Tuleb välja, et stiil on Kangrole nagu toit ja inimene – pigem roll või mask kui tema ise. 
Uuemal ajal muidugi öeldakse, et “ise” on fiktsioon – hunnik narratiive, mis loobki personaalsuse, toob õnne ja valu kaasa. Kangro mängib suure mõnuga läbi ühe hääbuva narratiivi – ja Karl August Hermanni laulumäng “Uku ja Vanemuine” (1907/1998) saab uue kuue ning tänapäevase parafraasi nimega “Uku ja Ecu” (1988). Selles kõlavad kaunisti vähemasti ühe Suure Tähenduse leitmotiivid: sillerdav õnn, kõrge kuulutus, otsustav kinnitus, kindel värk ja need teised.

Teekond särgi vahele
Kui ajaloo ilu, kui metafüüsiline õnn ja valu on koist ja roos test rikutud, mis siis jääb? Siis annab rütm, kehamehaanika füüsilise enesekinnituse. Ja karnevalimask teeb vabaks, loob sotsiaalse ning psühholoogilise turvatunde. Ürgne maski mäng ja keharütmid toidavad üha populaarmuusikat – ja lähevad aeg-ajalt kaotsi professionaalmuusika kõlakeeru kustes. Inimkeha ja looduse rütmid on ühtsed rahva laulu deski. Nii ei ole ime, et Raimo Kangro muusikat on selle instru mentaalsest tihedusest hoolimata seostatud ka eesti rahvamuusikaga. 
Rahvale ehk publikule tuli Kangro muusika kohe alguses lähedale. Tuli koos beat- ja rockirütmidega ning märksa varem, kui üleilmne kultuuridemokraatia väljakutele valgus. Demokraatlik, öeldi sel ajal. See oli hea, ja elitaarsus ehk helikunsti üksildumine oli paha. Praegu on umbes samuti, aga nüüd öeldakse kiituseks publikusõbralik, piiride ületamine, alternatiivne ja crossover. 
Neid, kes publikule ehk rahvale lähedale tahavad saada, on tänapäeval hästi palju. Tekib küsimus, kui lähedale peaks saama. Kas särgi vahele? Rokirütmide ja “Dekameroni” peale mõeldes peab arvama, et Kangrol on olnud kõik eeldused särgi vahele saada. Demose ehk publiku peale mõeldes peaks arvesse võtma, et see on natuke ohtlik. Lähed liialt lähedale – kaotad identiteedi. 
Et tõesti hästi lähedale saada, selleks peaks Kangro natukene ilusam, armsam ja tsiviliseeritum olema. Või siis peaksid groteskse rütmimöllu seest mõned kaunid meloodia käänud, mõned rahvahulkadele armsad või masse erutavad sümbolid kätte paistma. Aga ei paista eriti. Tuleb tunnistada, et teel särgi vahele jäi Kangro kunagi varasemal ajal poolele teele seisma. 

Karneval ja moraaliõpetus
Ei saa kuidagi arvata, et Kangro muusika impulsiivne ja ekstsentriline energiavoog on mingi normaalne eesti muusika. Pigem ikka nagu pidu, palagan, karneval või ekstaatiline ri tuaal – enamasti ülevoolava elutoonusega seisundid. Mõnikord omandavad need ohtliku purustusjõu või kõnnivad selle piiri peal. Tekib küsimus, mida see kõik tähendab. Kuidagipidi, mingis vormis, vastupanemisest hoolimata tuleb igal loovisikul see lõpuks ikkagi üles tunnistada. Et mida tähendab ja kuidas peaks üldse suhtuma. Enamasti räägivad komponistid sellest kõigest väga täpselt ja põhjalikult muusika abil, mõnikord sõna abilgi. 
Kuigi karnevalil ei tohiks moraaliõpetusega justkui üldse midagi pistmist olla, kirjutas Raimo Kangro 1977. aastal oratooriumi “Credo” Arvi Siia ja “Kommunismiehitaja moraalikoodeksi” tekstile. Kommunismiehitaja moraalikoodeks on range, kuid ilus kristlik dokument – nagu kümme käskugi, kui eraldi võtta. Sina ei pea mitte, sina pead, ja inimene on inimesele – öeldakse seal nagu Piibliski. Maitseasi, aga ka kommunism on üsna kena utoopia, samuti eraldi võttes. Nagu kardetavasti taevariikki. Utoopiate pärast on paraku palju inimesi hukka saanud. 1989. aastal kirjutas Raimo Kangro “Missa süütult hukkunud eestlastele” (Leelo Tungla tekst). 1975. aastal kirjutas Kangro kantaadi “Au võitjaile”. See on universaalne. Võitjad on alati ja tänagi au sees. Usu ja tähendamise kohta on siis erinevaid variante.
Kõige ilusam ja siiram on Kangro eluusk. “Mina rõõmustan, et armastan sind, naine, et sina armastad mind, et meil on lapsed ja et me ükskord sureme,” ütleb autor kantaadis “Gaudeo” (1987) Leelo Tungla suu läbi. Ei kannatusekultust ega lunastuselootust. Vaid tähistaevas sillerdab ja eluiha on paganlikult suur surma läheduse pärast.