Kirju Koer laenatud elumerel
ehk Kutsu lapsi lugema!
'
NAK, “Hea raamat”. NAK, 1998. 74 (+6) lk.
Urdu. TNT levitatav kirjanduslik sõnakuulutaja.
Rewal 1999. 40 lk.
On inimlikult mõistetav, et kui (eriti
noori huvitava) kirjanduse sisu on muutunud üha individualistlikumaks,
otsib lugeja/kriitik põlvkonnavaimu vähemasti autorikooslustest.
Ega too vaim/nood vaimud vist päriselt olemata olegi. Küll aga
on ilmselt liialdatud siit, säält ja mujaltki kuuldav common
sense-ettekujutus Tartu NAKist kui enam-vähem homogeensest
kambast ulakatest, kergelt jokkis, kuid sisimas heasüdamlikest linnaloikamitest
(ja sellele vastandatud arusaam Erakkonnast kui ujedatest, aasal
tasa lauldes ja lugedes ürdipärgasid palmitsevatest karjalastest).
Tallinna noored tegijad (säälhulgas Tallinna Noored Tegijad)
on kuskil vahepääl, alles otsimas stamp-minapilti, mille vastu
võitlema hakata. Või – eks näis, kas vastuhakku tulebki.
Erakkonna kohta võtku seisukohti teised (ja nad ju võtavadki,
kõnekalt stampitampivalt), kuid NAK ju näiteks püsivat
eeskuju ei kipu andma, vaid on vähemasti oma luuleshowde grafitilikus
otsekohesuses ning oma PR-kompanii Eesti Kostabi $eltsi “geeniuste”-imagoloogias
enda stereotüüpi ka kinnistanud. Kui NAK uusi lugejaid-kuuljaid
leiab, siis esiti ikka tänu (õieti grupeeringu piiril seisvale/liikuvale)
teenelisele rahvalaulikule Contrale. Kellele aga järgnevad
juba Veiko Märka postsotsabsurd, Indrek Ryytle pöörane
külamüstika, Jan Rahmani muhe etno, François
Serpent’i juugendgootika… Ent, pangem tähele, homogeensuses neid
siiski süüdistada ei saa – juba erinevusi kui palju; ja lubatud-kardetud
siivutusi üsnagi marginaalselt. NAKi tänavamaine parandamist
üritavad siiski Irja Vaher, Aapo Ilves, DJ Jumal
jt. ning kaasatud punknostalgikud Merca ja Villu (kui kirjakeele
suhtes üsnagi destruktiivse lähenemise kohta võib öelda
“parandama”).
NAKi proosakogu “Hea raamat” aga hõlmab
vaat et kogu gamma. Ja see on juba iseenesest hää. TNT lansseeritud
Urdu aimub aga tahes-tahtmata üksmeelse ja -keelsena. Mis – praegusaja
fragmentaarsuse vastu – on ka omamoodi hää. Aga mitte igatmoodi.
Sestap ei pinguta minagi siin NAKi “Hea raamatu” tekste mingi sugu ste
ühisnimetajatega tarastada, vaid hoian aia ja aiaäärse “Urdule”.
Et nad ise või kellegi teise abiga säält välja püüaksid
murda. Küll pole justloetav tekst ei erakkondlik ega literaatlik eksegees.
Eeskätt on see ühe kirjutava lugeja repriis-remix. Niisiis
nõustutav just oma vaieldavuses. Samas aga peaks see looma paljulubavad
eelhäälestused ka lugejale, kes pole väljaandeid veel lugenud.
Puust ja punaseks midagi ei tee. Püüan teha peeglit, millesse
lugeja kaeb raamatu selja tagant, üle selle õla, et näha
sääl raamatu palet ja endagi oma. Kui pimestab, otsige päikesevarju
omaenda tegusast vaimust.
Esteks “Hea raamat”. Autorid: Olavi Ruitlane,
Leo Luks, François Serpent, Veiko Märka, Irja Vaher, Urmas
Vadi, Mehis Heinsaar ja Jan Rahman. Toimetaja Indrek Särg. Kujundaja
Marko Mäetamm. Toetaja Kultuurkapital.
Ruitlane (“President”). Raamatu algus
peab olema kas nii hää, et annab soodsa eelhäälestuse
kõige järgneva nautimiseks/talumiseks – või nii jõuetu,
et ei sega ülejäänu nautimist/talumist. Ruitlase tekst võib,
sõltuvalt maitsest, olla mõlemat. Väikerahvas kaldub
ehk ikka üht või teist oma suurt poega (või siis tütart)
austades paatosse, mis mõnegi irvhamba verele võib võtta.
President – Eesti praegune vähemasti – võib aga naksaja hambale
natukene liiga kõvaks osutuda. Või siis just paindlikkuses
hammustamatuks. Kuna ta ise on niivõrd vilunud (et mitte öelda,
osavaim) enese ja oma staatuse üle muigaja. Seda ületada on kui
minna pähklikoorega merele. Vastutuult. No on olnud vahvaid mehi küll,
kes on ületanudki. Mere. Vastutuult. Ja ka tunnustust leidnud. Mere
endagi poolt. Heades raamatutes. Ent Ruitlase rähklused oma püdelat
burleski sellise tugeva mõjuri külge suunata jäävad
ses tunduvalt võimsamas meemivoos ikka vaid mõneks halvamaiguliseks
piisaks, mis paisatakse pealegi tagasi kui liigsed ja tabavad Ruitlast
ennast – nii tugevasti, et vaevalt neid kunagi maha pesta annakski. Kui
Ruitlane muidugi peaks seda üldse tahtma. Mõne puisema ja upsakama
prominendi pihta poleks too lorilugu ehk päris põduraks jäänudki.
Nüüd paraku tundub küll, et Ruitlase uppilöömiseks
piisaks ka tostsamast õhukesest “Heast raamatust”.
Luks (“Don Juan”, “Punastest tellistest
putka”). Vaat, jah, nii see läheb. (Seda ei ütle mitte niivõrd
moralist kui kirjanduslik apteeker või baarman). Alles lugesid muinasjutte
– või loeti sulle ette – ja siis korraga satub sulle pihku Sauter.
Šokk. Lumm. Nii ka võib vä? Esiti ei suudagi mõte uut
hoomata… muudmoodi kui läbi vana. Mütopoees… peaaegu. AGA – midagi
on vahelt ära jäänud – ja mitte vähe. Nii et – mütopoos.
Ja – alles lutsisid Barbarissi või Hanejalakesi – ja nüüd
ahvatleb sind “Viagra”. Sama efekt. Muidugi tuleb. Aga kuhu? Ja milleks?
Need küsimused on veel vastamata. Tol Don Juan”il - nagu ka sul, Leo.
Mäletad seda laulukest alfa beedist – “miks ei räägi minuga?
Nad võib-olla magavad…? Vaat, nii mõnegi nähtusega võib
samamoodi olla. Ehk metsa ja naistega ka?
Serpent (“Eile magasin ma Eveliniga” –
misküljest on kaduma läinud alapealkiri “Yhe eestlase lugu”;
“En plein air”). Aga vaat Madufrank jõuab mütopoeesi küll,
ja just tänu memeetilise voo küllastamisele (“Evelin”) või
matemaatilisele lakonisatsioonile (“Air”). Mõlemas toimub siis juba
kohe ka tagasilülitus, tekib säälruumis ärakäinu
ja naasmaheidetu teine avasilmsus. “Evelinis” aimub inimese paaritunus
loomaga müütilise allegooriana, kuid ümbritseva teksti nii
päevakohases elulookultuslikus heroismis murdub teravalt tegelikuks
ning murrab ka elulookultusse mõrult irvitava mõra. Me väikeste
nurjatute rõõmude endassehoidmatult raske tähenduspüüu
ajas, mida me jultume osaltki omaks pidama. Astudes seega vaid tagasi suletud
ruumi, lõigates ise end uuest vabast õhust (justkui ikka
vaba-tahtlikult) tagasi rõskesse mälukeldrisse (“En plein air”).
Eesti gootika on (lootusetu?) klaustrofoobia – väike reekviem suupillile.
Märka (“Jumal, Lenin ja Emajõgi”).
Märkan küll, jah. Kunagistest Nooruses auhinnatud kombe- ja kostüümi
draamadest eleegilistele autsaidritele on Märka pagenud Jokebook-jutuka
pueriilsesse piiritusse. Aga ise ei märka… Et seegi on toosama mälukelder
– ja selle näilise piirituse ümber on piiratus. Märka jääb
piiritusse ja lahustub lugejale märkamatuks. Nii et kui lugeja selle
(ju siiski päris krehvtise) sisu piiratuse seest ära rüüpab,
mõtleb ta: Harms. (Kivirähk, mõtleb Harms
vastu). Lugejale selgituseks on jutu eelde ja sisukorda siiski lisatud
juhend märkamaks. Veikotki. (Mis puutub tegelaskujudesse – vaata kommentaari
Ruitlasele ja lahjenda järelejäänud piiritusega.)
Vaher (“Koer”). Tema nimi on Irja. Ma
võiksin kirjutada, et ta on mu õde. Või naine. Vms.
Ning kuidas me sattusime üks ühte, teine teise vihavaenus uulitsagängi…
Aga no mis ma tühja luiskan, kui ma ei suuda teha seda samasuguses
melotragmaatilises eroallegoonias… “Koer”? Son of a bitch jätkab
teekonda elulookultuses, saanult hoobi ülestulnud koerasupis ligunenud
“Libarebaste ja kooljate” eksemplarilt ja teise hoobi Bulgakovi “Koera
südame” mõtiskluste arvelt lühendatud keele õppeversioonilt;
tasakaaluelundid on rivist väljas. Koerlugu laperdab rentsliserva
mööda taevasse, kuid libastub Irja poolt mahapillatud Ott Arderi
raamatul “Koer poiss sõitis jänest”, kukub ja kõngeb
identiteedikriisis. Tuleb Merca ja tunneb korjuse ära.
Sinna (Supilinna) ongi koer maetud.
Aga Laika, näe, suri kosmoses.
Vadi (“Pesamuna”, “Elvis”, “Baklaťaan”).
… aga kuidas küla koerale… Quo vadis, Urmas? Mingil ajahetkel
astus pöörane jutuvestja Vadi maha Orbiti ja Maie Parriku vodevillivagunilt
– aga astus täishoo ajal, nii et ta sõna tuur ikkagi veel freak
showna aimub. Ent olmeabsurd saab juba järjekindlama põimingu
loomamuinasjuttudest (lõimi lisavad nii Särgava kui Hitchcock);
tuletuv muster aga areneb gastrograafiaks – olemist, olemust, sagimist
ja sigimist määratleb söömine ja söötmine.
Eks siis lugemist ja kirjutamist ja sinna vahele jäävatki. Sügavama,
detailitundlikumalt arranťeeritud toidusemioosiseni (à la
Sinijärve “Etnofuturisti kokaraamat”) on veel keeda või küpseda
– mis ei ole muidugi imperatiiviks, kuni böfalatatarril fänne
jagub.
Heinsaar (“Härra Pauli kroonikad”:
“Meeleolukas pühapäev”, “Sõber Rimpel”, “Olukorrad ei
rahulda”). Nooremas põhikoolis lubati kirjandustundides ka jutustavaid
kirjandeid kirjutada, ei sunnitud arutleva ťanri paremust (?) veel nõnda
vägisi pääle. Ju vist millalgi tollal hakkas ka Mehis ühte
kirjutama – ent ei lõpetanudki enam ära. Kui teised asusid
kuulekalt arutlema Vargamäest, eurooplusest ja muidugi elu mõttest,
juurdles Mehis ehk samastki, kuid ikka edasi kord alustatud kirjandiruumis.
Nood algsed motiivid ja võtted pole lugejale enam hoomatavad, aimuvad
lihtsalt oma olemasolus läbi kõigi päälekirjutuste.
Nendes ja nendesse edasiliikumine kahiseb juba tekstide sisesuunas – “Meeleolukat
pühapäeva” võib lugeda vaatama millegi/kellegi tuttava
para ta matut kadumist; “Sõber Rimpeli” jällegi millegi/kellegi
pidevalt eemalejääva endasseviitmisena. “Olukorrad ei rahulda”
mõjub mõlemathõlmava repriisina – põigates
peagi ise hoopis mujale, Stanislavski meetodi teatriõpikute püsivaraks.
Võib kõlada mafioos susena (Heinsaare Mehis on ju ka Erakkonnas
– just Erakkonnas, tihkan ikka loota) – aga ta on teistest hearaamatlastest
oluliselt erinev. Eelnevate autorite point või substants
on justkui veel selgumas; no ehk François”l on ta kogu aeg kohal;
Mehisel aga päriselt hoomamatu just juba-äraolekus, eelpool tekste.
Rahman (“Küläline”, “Talnan”,
“Seo sügü se”, “Tilleoro lugu”). Too kogu “Heas raamatus” esile
ja tagaplaanile lipanud koer (kellega lugeja on juba harjuda jõudnud)
haistab nüüd läbi sudu paremat õhku ja putkab (sõidab?)
mööda Rahmani tekste (sh. autori äratundmist – on jah Harms!)
linnast ära. Lõpuks lihtsalt longib, mõnuleb. Rahman
toob õdusa pingelahenduse, olgugi et mõni lugeja ka uut keelekeskkonda
võõristada võib. Aga võib maha rahuneda – pointi
või substantsi (või gnoosi või diagnoosi) pole vaja
jahtida, see on nagunii kusagil mujal. Siin lihtsalt ole. Ja ära pabista,
kas ehk kodusemasse linnakeskkonda tagasi jõuad. “Tilleoro loo”
särtsaka võro-pidgini turjal jõuad linna tagasi
veri spiid traivn, ka ise pulbitsedes keele reformi-ideedest.
Särje toimetamine: küsige autorite
käest.
Mäetamme kujundus:?
Kultuurkapitali toetus: raamat kõneleb
iseenda eest.
Hea raamat? Aeh! Tamaar aeh.
Aga kui lugeja linna tagasi jõuab, on
reform juba toimunud, Tallinn Ülemistes ning järele jäänud
saarekesel idaneb uus sugu kondlik kord.
Urdu. Pettekas, orientalistid! – pole siin ühti
tegu põgenikega Indiast – nimi pärineb hoopistükkis Juhan
Jaigi “pahulaselt”. Urdu on põrandaalune etnofuturistlike ambitsioonidega
almanahh, Tallinna Noorte Tegijate mahitatud, ehkki lahtiütlusega
(konspiratsioon?).
Avaluuletuse autor on maarahvast küll mungakeelse
nimega tervitama tulnud – Romulus Draculus. Avaluuletus ise
on – üllatus-üllatus – “Koer”. Koeraelu virelevast koerast, värsis,
mil ingliskeeli nimeks doggerel. Vastus NAKile? Järgnev “Must”
juba algab aega, mil ju mitu tänast naklastki alustas, kuid nüüdseks
Trubetsky juvenaaliate jäljendamisest ammuilma loobunud on. Draculus
kirjutab aga tõesti mungakombel ümber Tõnu poolt kellegi
neurootilise aguliplika salmikusse jäetut: Must on auto mis meist
möödub/ rüvetades ööd/ Sina olid veidi löödud/
hambad huulde lööd (lk. 3).
Ja etskae neuromanssijat – neiu vastab talle
Hedda Maurerist: ma hammustasin ühe armsa hetke/ su huultelt
mis siiski kuivanud ära... (lk.3). Ja üha raskemaks läheb
uskuda aastanumbrit 1999 (Maureri enda hiljutise selle numbrilise milleniaalia
kiuste!). Ei, armsad lugejad, te hoiate käes 1989. aasta Nooruse valitud
palu.
Või Pioneeri. Või Tähekese.
Sest kellelegi Laurile on põlisvaimsuse essentsiks “Kolu
matsid” ja teised õpetlikud (balti-)saksa rahvaraamatud ning Wimberg
aimub oma värssides sunnismaise kolhoosipägalikuna, kes ikka
veel kardab kurja onu Reaganit. J. Kiisu ööluuletus
paneb heldimusega meenutama kuuenda klassi omaloomingukonkursi võitjaid
kooliajalehes. Alles Jürgen Rooste saab “tallinna tänava
öises tüdrukus” esimese valuspõneva ihuelamuse ja seepääle
ahastab inglise Esimese maailmasõja poeetide kombel Issanda poole,
kes laseb jätkuda Kosovo õudustel... jõudes britpopilikku
puänti manchester united võitis fuck/ ehk polegi me nii
tühised (lk. 15). Etnofuturistlik sõnum? Ehk – wake
up, isegi enesehaletsusvõlu on meil nüüd Inglismaalt
imporditud? – Aga see sinane mitte-eesti manerism kummati võimaldab
Roostel mõjuda vähim infantiilsena kogu teoses (brittidele
oleks ta enim!).
Kindlasti küpsemana kui Mihkel Bravati
jällegi äratuntav 80ndate histrioonika – eluteatrid, tapalavad,
vaikimine... eks just nende kujunditega saanud noor Veiko Märka mitmeid
auhindu Nooruse legendaarseilt jutuvõistluselt! Ja Urdu stiiliühtsuse
pühitseb päriselt sisse Maarja Vääri – küll
mitte oma huntijooksva ja tuunjalt tõsietnostuva “needusega” (paljukest
meil seda ökofeminismigi on olnud!), vaid just kooliplikahümniga
“jälle mingi suvaline nädalapäev” – klassi ees rahmeldab
mingi nikkuv õpetaja, kes näeb, / et mul on pohhui ja ta huvid
minu vastu jahenevad... – siin on tunda Kerttu Rakke karedat riot
grrrl-produtsendikätt. Aga riot oli see kümme aastat
tagasi. Mässajaplikad on vahvad – ent oh õudust, kui mõni
sel line on jäänud kümneks aastaks ühte klassi istuma.
Urdu proosapoolik on juba ilmne pastišigalerii.
Romulus Draculus naaseb – kummitama Urmas Vadit tolle noorpõlve
vorstivabrikujuttudega (“Lihapirukad”) ja Andres Ehinit epistolaarse ekvivalendiga
Viljandi sex shopile, kus mõne aasta eest konspiratsiooni
mõttes eeskambris krii muvillaseid käpikuid ja ähnikirja
vöösid müütati (“Kallis Lisette!”). Kohati siiski pääaegu
et Rosenstrauchlich. Etnofetišismil on tulevikku küll. Taipab
ka Wimberg, kes väntab itelmeeni muinasjuttude põhjal ümber
Kosmoseodüsseiad ja Tähesõjad (Kruogani-lood), keravälgu-laastudega
tõuseb vanade Pikrite kosmilise pilani – ning “Undissilma Kaarel”
ja “Lapse sünd” vääriksid lausa uut ťanrinimetust jaiku.
Vastavalt poejaiku (Poe+Jaik) ja sarap jaiku (Jaak Sarapuu+Jaik). Mispääle
eesti gootika esimene sõna läheb taas eelviimasele – hevimees
Marko G. lendab varase “Mardusena” verd pritsides proosa koodaks ja koomaks.
Jällegi mungakeelse loosungiga “per vitam et mortem ad astra”.
Mis kummati tähistab pärisjutluse algust,
mitte lõppu. Ent samas on too järgnev Urdu fenno-ugristika
osa juba hoopis omaette runo. Merit Lassmanni “Karjala: teese rahvalaulust”
toob oma hoolika entsüklopeedilisusega meelde maakooli pühendunud
emakeeleõpetaja, kes kaakidelegi sirjelindudest leelotada tihkab.
Iseasi, kas Urduküla kaagid kuulavad. Rein Taagepera konverentsikõnest
võetud kat kend “Etnotuleviklus ja –mineviklus” on aga kui vanaisa
pilt, mis pandud õuele laste järele valvama. Suursugune, sügava-
ja teravapilguline – aga põõsa taha pägalikke kantseldama
kummati ei ulata...
Et mis ma kurjustan? Samas kui ise olen siin-sääl
kurtnud, et noorsoo-kambavaim on nõder ja riiklik ideoloogia niisamuti.
Tõsi ju on, et siit Urdust nad nüüd sünnivadki priskeina
taas. Aga heu me miserum, jälle kord saab kinnitust mu vanemlik
ebaküpsus: eks ma ju süüdimatult arvanud, et taassünnile
järgneb kohe mürsikuiga. Ei ühti. Maimiku- ja kainikuaastad
on enne.
Ja seda Urdu on. Uue noorsoovaimu ja uue riikliku
ideo loogia mudilasiga. Mis on ju nii armas. Ent kui 1999. aastal rewalweeritakse
1989. aasta Nooruse paatost, siis hakkab ikka kõhe küll. Et
kas sellesinatse paatose taga mitte peetus ei ole. – Ei pruugi. Kui 80ndate
lõpu väidetav “noorsookirjandus” oli tegelikult puberteedi
murdumine otse keskeakriisi (eriti Vikerkaares, kuid ka Nooruses), siis
Urdu maneeverdab end sinna aega tagasi ja püüab liialdusi vastassuunalistega
kompenseerida. Kui NAKi “Hea raamat” aimub suuresti pikaleveninud(?) puberteedi
kroonikana, siis Urdu kroonilisus seisneb suutmatuses õieti sinna
ikka jõudagi (välja arvatud ehk Jürgen Rooste). Samas
ent justkui teadlikult, aateliseltki. Sotid tehakse kohe esikaanel selgeks.
“Intermodernism ühendatuna etnofuturismiga, mahategev kriitika
lohisevale fabuleeritud realismile, võitlev poolehoid põlisrahvuskesksusele,
mahategev kriitika põlisrahvuse vastaste nähete haiglasele
soosimisele.” Mis muidugi kokkuvõttes jätab põrandaaluse
pahareti näsima iseenda saba, sest endas kindel põlisrahvas
viljeleb Teise suhtes konstruktiivset, mitte mahategevat (ega laestvõtvat)
kriitikat. Nii võib Urdut võtta kui pila eesti rahva enese
rauklapselikkuse pihta (à la maakonnalehtede igikestev ärkamisaeg
– oleviku ja tuleviku puudumine, üha kasvav harras minevik). Taagepera
kirjutab kosmotulevikluse, etnotulevikluse ja etno mine vik luse kolmnurgast
ja enamuse kohast kolmnurga sees, “kolme püüdluse vahel, mis
kõik sisaldavad mõistlikku ja meelitavat.”(lk. 40); ent:
“Etnominevikluse ja kosmotulevikluse vahel aga pinget pole, sest üks
on huvitatud ainult minevikust ja teine ainult tulevikust.” (samas).
Urdu loosungid ja paatos on põhiosas etnomineviklikud.
Aga eks nad kasvavad meist endist ja kannavad me märki. Punk. Kroonu
realism, las lohiseb, eks ole. – Ei ole. Ehk tulebki etnofuturism parimini
kuuldavale kui Põrandaalune Pasun – kuid peaks ometigi kujunema
normaalseks riiklikuks kultuuriideoloogiaks. Fabuleeritud realismiks, kui
soovite. Ja mitte lohisedes. Vaid omil jalgel käies.
Niisiis?
Rohkem koeri Urdu karavani karjatama – kasvõi
NAKi omi! – et see enam kasvus ja kapukaisse kinni ei jääks,
vaid edasi läheks, etnominevikust etnotulevikku.
Või vajavad nad ja naklasedki tõesti
taas uut silmast silma kohtumist peninukkidega, et suureks sirguda?
|