Kirju Koer laenatud elumerel ehk Kutsu lapsi lugema!
'
NAK, “Hea raamat”. NAK, 1998. 74 (+6) lk.

Urdu. TNT levitatav kirjanduslik sõnakuulutaja. Rewal 1999. 40 lk.

On inimlikult mõistetav, et kui (eriti noori huvitava) kirjanduse sisu on muutunud üha individualistlikumaks, otsib lugeja/kriitik põlvkonnavaimu vähemasti autorikooslustest. Ega too vaim/nood vaimud vist päriselt olemata olegi. Küll aga on ilmselt liialdatud siit, säält ja mujaltki kuuldav common sense-ettekujutus Tartu NAKist kui enam-vähem homogeensest kambast ulakatest, kergelt jokkis, kuid sisimas heasüdamlikest linnaloikamitest (ja sellele vastandatud arusaam Erakkonnast kui ujedatest, aasal tasa lauldes ja lugedes ürdipärgasid palmitsevatest karjalastest). Tallinna noored tegijad (säälhulgas Tallinna Noored Tegijad) on kuskil vahepääl, alles otsimas stamp-minapilti, mille vastu võitlema hakata. Või – eks näis, kas vastuhakku tulebki. Erakkonna kohta võtku seisukohti teised (ja nad ju võtavadki, kõnekalt stampitampivalt), kuid NAK ju näiteks püsivat eeskuju ei kipu andma, vaid on vähemasti oma luuleshowde grafitilikus otsekohesuses ning oma PR-kompanii Eesti Kostabi $eltsi “geeniuste”-imagoloogias enda stereotüüpi ka kinnistanud. Kui NAK uusi lugejaid-kuuljaid leiab, siis esiti ikka tänu (õieti grupeeringu piiril seisvale/liikuvale) teenelisele rahvalaulikule Contrale. Kellele aga järgnevad juba Veiko Märka postsotsabsurd, Indrek Ryytle pöörane külamüstika, Jan Rahmani muhe etno, François Serpent’i juugendgootika… Ent, pangem tähele, homogeensuses neid siiski süüdistada ei saa – juba erinevusi kui palju; ja lubatud-kardetud siivutusi üsnagi marginaalselt. NAKi tänavamaine parandamist üritavad siiski Irja Vaher, Aapo Ilves, DJ Jumal jt. ning kaasatud punknostalgikud Merca ja Villu (kui kirjakeele suhtes üsnagi destruktiivse lähenemise kohta võib öelda “parandama”). 
NAKi proosakogu “Hea raamat” aga hõlmab vaat et kogu gamma. Ja see on juba iseenesest hää. TNT lansseeritud Urdu aimub aga tahes-tahtmata üksmeelse ja -keelsena. Mis – praegusaja fragmentaarsuse vastu – on ka omamoodi hää. Aga mitte igatmoodi. Sestap ei pinguta minagi siin NAKi “Hea raamatu” tekste mingi sugu ste ühisnimetajatega tarastada, vaid hoian aia ja aiaäärse “Urdule”. Et nad ise või kellegi teise abiga säält välja püüaksid murda. Küll pole justloetav tekst ei erakkondlik ega literaatlik eksegees. Eeskätt on see ühe kirjutava lugeja repriis-remix. Niisiis nõustutav just oma vaieldavuses. Samas aga peaks see looma paljulubavad eelhäälestused ka lugejale, kes pole väljaandeid veel lugenud. Puust ja punaseks midagi ei tee. Püüan teha peeglit, millesse lugeja kaeb raamatu selja tagant, üle selle õla, et näha sääl raamatu palet ja endagi oma. Kui pimestab, otsige päikesevarju omaenda tegusast vaimust.
Esteks “Hea raamat”. Autorid: Olavi Ruitlane, Leo Luks, François Serpent, Veiko Märka, Irja Vaher, Urmas Vadi, Mehis Heinsaar ja Jan Rahman. Toimetaja Indrek Särg. Kujundaja Marko Mäetamm. Toetaja Kultuurkapital. 
Ruitlane (“President”). Raamatu algus peab olema kas nii hää, et annab soodsa eelhäälestuse kõige järgneva nautimiseks/talumiseks – või nii jõuetu, et ei sega ülejäänu nautimist/talumist. Ruitlase tekst võib, sõltuvalt maitsest, olla mõlemat. Väikerahvas kaldub ehk ikka üht või teist oma suurt poega (või siis tütart) austades paatosse, mis mõnegi irvhamba verele võib võtta. President – Eesti praegune vähemasti – võib aga naksaja hambale natukene liiga kõvaks osutuda. Või siis just paindlikkuses hammustamatuks. Kuna ta ise on niivõrd vilunud (et mitte öelda, osavaim) enese ja oma staatuse üle muigaja. Seda ületada on kui minna pähklikoorega merele. Vastutuult. No on olnud vahvaid mehi küll, kes on ületanudki. Mere. Vastutuult. Ja ka tunnustust leidnud. Mere endagi poolt. Heades raamatutes. Ent Ruitlase rähklused oma püdelat burleski sellise tugeva mõjuri külge suunata jäävad ses tunduvalt võimsamas meemivoos ikka vaid mõneks halvamaiguliseks piisaks, mis paisatakse pealegi tagasi kui liigsed ja tabavad Ruitlast ennast – nii tugevasti, et vaevalt neid kunagi maha pesta annakski. Kui Ruitlane muidugi peaks seda üldse tahtma. Mõne puisema ja upsakama prominendi pihta poleks too lorilugu ehk päris põduraks jäänudki. Nüüd paraku tundub küll, et Ruitlase uppilöömiseks piisaks ka tostsamast õhukesest “Heast raamatust”.
Luks (“Don Juan”, “Punastest tellistest putka”). Vaat, jah, nii see läheb. (Seda ei ütle mitte niivõrd moralist kui kirjanduslik apteeker või baarman). Alles lugesid muinasjutte – või loeti sulle ette – ja siis korraga satub sulle pihku Sauter. Šokk. Lumm. Nii ka võib vä? Esiti ei suudagi mõte uut hoomata… muudmoodi kui läbi vana. Mütopoees… peaaegu. AGA – midagi on vahelt ära jäänud – ja mitte vähe. Nii et – mütopoos. Ja – alles lutsisid Barbarissi või Hanejalakesi – ja nüüd ahvatleb sind “Viagra”. Sama efekt. Muidugi tuleb. Aga kuhu? Ja milleks? Need küsimused on veel vastamata. Tol Don Juan”il - nagu ka sul, Leo. Mäletad seda laulukest alfa beedist – “miks ei räägi minuga? Nad võib-olla magavad…? Vaat, nii mõnegi nähtusega võib samamoodi olla. Ehk metsa ja naistega ka?
Serpent (“Eile magasin ma Eveliniga” – misküljest on kaduma läinud alapealkiri “Yhe eestlase lugu”; “En plein air”). Aga vaat Madufrank jõuab mütopoeesi küll, ja just tänu memeetilise voo küllastamisele (“Evelin”) või matemaatilisele lakonisatsioonile (“Air”). Mõlemas toimub siis juba kohe ka tagasilülitus, tekib säälruumis ärakäinu ja naasmaheidetu teine avasilmsus. “Evelinis” aimub inimese paaritunus loomaga müütilise allegooriana, kuid ümbritseva teksti nii päevakohases elulookultuslikus heroismis murdub teravalt tegelikuks ning murrab ka elulookultusse mõrult irvitava mõra. Me väikeste nurjatute rõõmude endassehoidmatult raske tähenduspüüu ajas, mida me jultume osaltki omaks pidama. Astudes seega vaid tagasi suletud ruumi, lõigates ise end uuest vabast õhust (justkui ikka vaba-tahtlikult) tagasi rõskesse mälukeldrisse (“En plein air”). Eesti gootika on (lootusetu?) klaustrofoobia – väike reekviem suupillile.
Märka (“Jumal, Lenin ja Emajõgi”). Märkan küll, jah. Kunagistest Nooruses auhinnatud kombe- ja kostüümi draamadest eleegilistele autsaidritele on Märka pagenud Jokebook-jutuka pueriilsesse piiritusse. Aga ise ei märka… Et seegi on toosama mälukelder – ja selle näilise piirituse ümber on piiratus. Märka jääb piiritusse ja lahustub lugejale märkamatuks. Nii et kui lugeja selle (ju siiski päris krehvtise) sisu piiratuse seest ära rüüpab, mõtleb ta: Harms. (Kivirähk, mõtleb Harms vastu). Lugejale selgituseks on jutu eelde ja sisukorda siiski lisatud juhend märkamaks. Veikotki. (Mis puutub tegelaskujudesse – vaata kommentaari Ruitlasele ja lahjenda järelejäänud piiritusega.)
Vaher (“Koer”). Tema nimi on Irja. Ma võiksin kirjutada, et ta on mu õde. Või naine. Vms. Ning kuidas me sattusime üks ühte, teine teise vihavaenus uulitsagängi… Aga no mis ma tühja luiskan, kui ma ei suuda teha seda samasuguses melotragmaatilises eroallegoonias… “Koer”? Son of a bitch jätkab teekonda elulookultuses, saanult hoobi ülestulnud koerasupis ligunenud “Libarebaste ja kooljate” eksemplarilt ja teise hoobi Bulgakovi “Koera südame” mõtiskluste arvelt lühendatud keele õppeversioonilt; tasakaaluelundid on rivist väljas. Koerlugu laperdab rentsliserva mööda taevasse, kuid libastub Irja poolt mahapillatud Ott Arderi raamatul “Koer poiss sõitis jänest”, kukub ja kõngeb identiteedikriisis. Tuleb Merca ja tunneb korjuse ära.
Sinna (Supilinna) ongi koer maetud.
Aga Laika, näe, suri kosmoses.
Vadi (“Pesamuna”, “Elvis”, “Baklaťaan”). … aga kuidas küla koerale… Quo vadis, Urmas? Mingil ajahetkel astus pöörane jutuvestja Vadi maha Orbiti ja Maie Parriku vodevillivagunilt – aga astus täishoo ajal, nii et ta sõna tuur ikkagi veel freak showna aimub. Ent olmeabsurd saab juba järjekindlama põimingu loomamuinasjuttudest (lõimi lisavad nii Särgava kui Hitchcock); tuletuv muster aga areneb gastrograafiaks – olemist, olemust, sagimist ja sigimist määratleb söömine ja söötmine. Eks siis lugemist ja kirjutamist ja sinna vahele jäävatki. Sügavama, detailitundlikumalt arranťeeritud toidusemioosiseni (à la Sinijärve “Etnofuturisti kokaraamat”) on veel keeda või küpseda – mis ei ole muidugi imperatiiviks, kuni böfalatatarril fänne jagub. 
Heinsaar (“Härra Pauli kroonikad”: “Meeleolukas pühapäev”, “Sõber Rimpel”, “Olukorrad ei rahulda”). Nooremas põhikoolis lubati kirjandustundides ka jutustavaid kirjandeid kirjutada, ei sunnitud arutleva ťanri paremust (?) veel nõnda vägisi pääle. Ju vist millalgi tollal hakkas ka Mehis ühte kirjutama – ent ei lõpetanudki enam ära. Kui teised asusid kuulekalt arutlema Vargamäest, eurooplusest ja muidugi elu mõttest, juurdles Mehis ehk samastki, kuid ikka edasi kord alustatud kirjandiruumis. Nood algsed motiivid ja võtted pole lugejale enam hoomatavad, aimuvad lihtsalt oma olemasolus läbi kõigi päälekirjutuste. Nendes ja nendesse edasiliikumine kahiseb juba tekstide sisesuunas – “Meeleolukat pühapäeva” võib lugeda vaatama millegi/kellegi tuttava para ta matut kadumist; “Sõber Rimpeli” jällegi millegi/kellegi pidevalt eemalejääva endasseviitmisena. “Olukorrad ei rahulda” mõjub mõlemathõlmava repriisina – põigates peagi ise hoopis mujale, Stanislavski meetodi teatriõpikute püsivaraks. Võib kõlada mafioos susena (Heinsaare Mehis on ju ka Erakkonnas – just Erakkonnas, tihkan ikka loota) – aga ta on teistest hearaamatlastest oluliselt erinev. Eelnevate autorite point või substants on justkui veel selgumas; no ehk François”l on ta kogu aeg kohal; Mehisel aga päriselt hoomamatu just juba-äraolekus, eelpool tekste.
Rahman (“Küläline”, “Talnan”, “Seo sügü se”, “Tilleoro lugu”). Too kogu “Heas raamatus” esile ja tagaplaanile lipanud koer (kellega lugeja on juba harjuda jõudnud) haistab nüüd läbi sudu paremat õhku ja putkab (sõidab?) mööda Rahmani tekste (sh. autori äratundmist – on jah Harms!) linnast ära. Lõpuks lihtsalt longib, mõnuleb. Rahman toob õdusa pingelahenduse, olgugi et mõni lugeja ka uut keelekeskkonda võõristada võib. Aga võib maha rahuneda – pointi või substantsi (või gnoosi või diagnoosi) pole vaja jahtida, see on nagunii kusagil mujal. Siin lihtsalt ole. Ja ära pabista, kas ehk kodusemasse linnakeskkonda tagasi jõuad. “Tilleoro loo” särtsaka võro-pidgini turjal jõuad linna tagasi veri spiid traivn, ka ise pulbitsedes keele reformi-ideedest. 
Särje toimetamine: küsige autorite käest.
Mäetamme kujundus:?
Kultuurkapitali toetus: raamat kõneleb iseenda eest.
Hea raamat? Aeh! Tamaar aeh.
Aga kui lugeja linna tagasi jõuab, on reform juba toimunud, Tallinn Ülemistes ning järele jäänud saarekesel idaneb uus sugu kondlik kord. 
Urdu. Pettekas, orientalistid! – pole siin ühti tegu põgenikega Indiast – nimi pärineb hoopistükkis Juhan Jaigi “pahulaselt”. Urdu on põrandaalune etnofuturistlike ambitsioonidega almanahh, Tallinna Noorte Tegijate mahitatud, ehkki lahtiütlusega (konspiratsioon?). 
Avaluuletuse autor on maarahvast küll mungakeelse nimega tervitama tulnud – Romulus Draculus. Avaluuletus ise on – üllatus-üllatus – “Koer”. Koeraelu virelevast koerast, värsis, mil ingliskeeli nimeks doggerel. Vastus NAKile? Järgnev “Must” juba algab aega, mil ju mitu tänast naklastki alustas, kuid nüüdseks Trubetsky juvenaaliate jäljendamisest ammuilma loobunud on. Draculus kirjutab aga tõesti mungakombel ümber Tõnu poolt kellegi neurootilise aguliplika salmikusse jäetut: Must on auto mis meist möödub/ rüvetades ööd/ Sina olid veidi löödud/ hambad huulde lööd (lk. 3).
Ja etskae neuromanssijat – neiu vastab talle Hedda Maurerist: ma hammustasin ühe armsa hetke/ su huultelt mis siiski kuivanud ära... (lk.3). Ja üha raskemaks läheb uskuda aastanumbrit 1999 (Maureri enda hiljutise selle numbrilise milleniaalia kiuste!). Ei, armsad lugejad, te hoiate käes 1989. aasta Nooruse valitud palu. 
Või Pioneeri. Või Tähekese. Sest kellelegi Laurile on põlisvaimsuse essentsiks “Kolu matsid” ja teised õpetlikud (balti-)saksa rahvaraamatud ning Wimberg aimub oma värssides sunnismaise kolhoosipägalikuna, kes ikka veel kardab kurja onu Reaganit. J. Kiisu ööluuletus paneb heldimusega meenutama kuuenda klassi omaloomingukonkursi võitjaid kooliajalehes. Alles Jürgen Rooste saab “tallinna tänava öises tüdrukus” esimese valuspõneva ihuelamuse ja seepääle ahastab inglise Esimese maailmasõja poeetide kombel Issanda poole, kes laseb jätkuda Kosovo õudustel... jõudes britpopilikku puänti manchester united võitis fuck/ ehk polegi me nii tühised (lk. 15). Etnofuturistlik sõnum? Ehk – wake up, isegi enesehaletsusvõlu on meil nüüd Inglismaalt imporditud? – Aga see sinane mitte-eesti manerism kummati võimaldab Roostel mõjuda vähim infantiilsena kogu teoses (brittidele oleks ta enim!). 
Kindlasti küpsemana kui Mihkel Bravati jällegi äratuntav 80ndate histrioonika – eluteatrid, tapalavad, vaikimine... eks just nende kujunditega saanud noor Veiko Märka mitmeid auhindu Nooruse legendaarseilt jutuvõistluselt! Ja Urdu stiiliühtsuse pühitseb päriselt sisse Maarja Vääri – küll mitte oma huntijooksva ja tuunjalt tõsietnostuva “needusega” (paljukest meil seda ökofeminismigi on olnud!), vaid just kooliplikahümniga “jälle mingi suvaline nädalapäev” – klassi ees rahmeldab mingi nikkuv õpetaja, kes näeb, / et mul on pohhui ja ta huvid minu vastu jahenevad... – siin on tunda Kerttu Rakke karedat riot grrrl-produtsendikätt. Aga riot oli see kümme aastat tagasi. Mässajaplikad on vahvad – ent oh õudust, kui mõni sel line on jäänud kümneks aastaks ühte klassi istuma. 
Urdu proosapoolik on juba ilmne pastišigalerii. Romulus Draculus naaseb – kummitama Urmas Vadit tolle noorpõlve vorstivabrikujuttudega (“Lihapirukad”) ja Andres Ehinit epistolaarse ekvivalendiga Viljandi sex shopile, kus mõne aasta eest konspiratsiooni mõttes eeskambris krii muvillaseid käpikuid ja ähnikirja vöösid müütati (“Kallis Lisette!”). Kohati siiski pääaegu et Rosenstrauchlich. Etnofetišismil on tulevikku küll. Taipab ka Wimberg, kes väntab itelmeeni muinasjuttude põhjal ümber Kosmoseodüsseiad ja Tähesõjad (Kruogani-lood), keravälgu-laastudega tõuseb vanade Pikrite kosmilise pilani – ning “Undissilma Kaarel” ja “Lapse sünd” vääriksid lausa uut ťanrinimetust jaiku. Vastavalt poejaiku (Poe+Jaik) ja sarap jaiku (Jaak Sarapuu+Jaik). Mispääle eesti gootika esimene sõna läheb taas eelviimasele – hevimees Marko G. lendab varase “Mardusena” verd pritsides proosa koodaks ja koomaks. Jällegi mungakeelse loosungiga “per vitam et mortem ad astra”.
Mis kummati tähistab pärisjutluse algust, mitte lõppu. Ent samas on too järgnev Urdu fenno-ugristika osa juba hoopis omaette runo. Merit Lassmanni “Karjala: teese rahvalaulust” toob oma hoolika entsüklopeedilisusega meelde maakooli pühendunud emakeeleõpetaja, kes kaakidelegi sirjelindudest leelotada tihkab. Iseasi, kas Urduküla kaagid kuulavad. Rein Taagepera konverentsikõnest võetud kat kend “Etnotuleviklus ja –mineviklus” on aga kui vanaisa pilt, mis pandud õuele laste järele valvama. Suursugune, sügava- ja teravapilguline – aga põõsa taha pägalikke kantseldama kummati ei ulata... 
Et mis ma kurjustan? Samas kui ise olen siin-sääl kurtnud, et noorsoo-kambavaim on nõder ja riiklik ideoloogia niisamuti. Tõsi ju on, et siit Urdust nad nüüd sünnivadki priskeina taas. Aga heu me miserum, jälle kord saab kinnitust mu vanemlik ebaküpsus: eks ma ju süüdimatult arvanud, et taassünnile järgneb kohe mürsikuiga. Ei ühti. Maimiku- ja kainikuaastad on enne. 
Ja seda Urdu on. Uue noorsoovaimu ja uue riikliku ideo loogia mudilasiga. Mis on ju nii armas. Ent kui 1999. aastal rewalweeritakse 1989. aasta Nooruse paatost, siis hakkab ikka kõhe küll. Et kas sellesinatse paatose taga mitte peetus ei ole. – Ei pruugi. Kui 80ndate lõpu väidetav “noorsookirjandus” oli tegelikult puberteedi murdumine otse keskeakriisi (eriti Vikerkaares, kuid ka Nooruses), siis Urdu maneeverdab end sinna aega tagasi ja püüab liialdusi vastassuunalistega kompenseerida. Kui NAKi “Hea raamat” aimub suuresti pikaleveninud(?) puberteedi kroonikana, siis Urdu kroonilisus seisneb suutmatuses õieti sinna ikka jõudagi (välja arvatud ehk Jürgen Rooste). Samas ent justkui teadlikult, aateliseltki. Sotid tehakse kohe esikaanel selgeks. “Intermodernism ühendatuna etnofuturismiga, mahategev kriitika lohisevale fabuleeritud realismile, võitlev poolehoid põlisrahvuskesksusele, mahategev kriitika põlisrahvuse vastaste nähete haiglasele soosimisele.” Mis muidugi kokkuvõttes jätab põrandaaluse pahareti näsima iseenda saba, sest endas kindel põlisrahvas viljeleb Teise suhtes konstruktiivset, mitte mahategevat (ega laestvõtvat) kriitikat. Nii võib Urdut võtta kui pila eesti rahva enese rauklapselikkuse pihta (à la maakonnalehtede igikestev ärkamisaeg – oleviku ja tuleviku puudumine, üha kasvav harras minevik). Taagepera kirjutab kosmotulevikluse, etnotulevikluse ja etno mine vik luse kolmnurgast ja enamuse kohast kolmnurga sees, “kolme püüdluse vahel, mis kõik sisaldavad mõistlikku ja meelitavat.”(lk. 40); ent: “Etnominevikluse ja kosmotulevikluse vahel aga pinget pole, sest üks on huvitatud ainult minevikust ja teine ainult tulevikust.” (samas). 
Urdu loosungid ja paatos on põhiosas etnomineviklikud. Aga eks nad kasvavad meist endist ja kannavad me märki. Punk. Kroonu realism, las lohiseb, eks ole. – Ei ole. Ehk tulebki etnofuturism parimini kuuldavale kui Põrandaalune Pasun – kuid peaks ometigi kujunema normaalseks riiklikuks kultuuriideoloogiaks. Fabuleeritud realismiks, kui soovite. Ja mitte lohisedes. Vaid omil jalgel käies. 
Niisiis? 
Rohkem koeri Urdu karavani karjatama – kasvõi NAKi omi! – et see enam kasvus ja kapukaisse kinni ei jääks, vaid edasi läheks, etnominevikust etnotulevikku.
Või vajavad nad ja naklasedki tõesti taas uut silmast silma kohtumist peninukkidega, et suureks sirguda?

Berk Vaher