Tänavu kevadel ilmus ammu lubatud ja kaua oodatud “Peer Gynti” teine trükk. Marie Under avaldas esimese tõlkeproovi 1925. aasta Loomingus (nr. 8). Selleks oli “Åse surm” (norra vanas kirjaviisis Aase). 
1926.-27. aasta hooajal Estonias ja Vanemuises lavastatud variant oli tõlgitud saksa keelest, põhjalikult ümber töötatud raamatuversiooni tõlge, mis ilmus 1938. aastal, oli tehtud originaalist. 
Marie Under oli teine eesti luuletaja, kes Ibseni pärast õppis ära norra keele. Esimene oli Georg Eduard Luiga, kelle tõlkes ilmusid “Rahvavaenlane” ja “Keiser ja Kalilealane”, mida Ibsen pidas oma peateoseks. Maailmakirjanduses ja -lavadel on ta peamiselt tuntud “Peer Gynti” autorina.
Marie Underi tõlget on tulevane luuletõlkemeister August Sang pidanud üldiselt rahuldavaks (Eesti Kirjandus 1938, nr. 11, lk. 511 – 513). A. Sang möönab, et Underi tõlkes on haaravaid, eesti värsitõlkele haruldasi lõike, nagu “Åse surm”. Kuid kriitiku hinnangul on tõlge kohati ka masinlik, kiretu, kaine, kannatanud on selgus, lihtsus ja ilu. Sellega tuleb nõustuda ka kolmveerand sajandit hiljem, s. o. 1925. aasta katsetest arvestades. Mõnigi eesti luuletaja, tunnustatud luuletõlkija, on jõudnud kuluaarides kahetsust avaldada, et tõlget pole uuendatud. A. Sang heidab tõlkele ette liigset verbalismi, eriti dialoogides, mõtteline tõlge olnuks parem. Tõlkekeeles tähendab Sang keeleuuenduslikke äärmusi ja ärkamisaegsust (hullula). Ka ei ole ta rahul sufiksi- ja irdriimi kasutamisega koos täisriimidega. Mööngem, et korrektiivid teeksid rõhu ja rütmi paremaks. Toimetaja Georg Grünberg oleks teksti keeleliselt julgemini võinud redigeerida. Teatridki on teinud Underi teksti ainult keelt moderniseerivaid pisiparandusi, nende panus on piirdunud teksti kärpimisega. Värsstõlke näide, Soria-Moria lossi kirjeldus, on toodud autori versioonis soome keelest Helgi Puki raamatus “Põhjamaade kirjandus I” (1997). Selles on tabatud poeetilisunistav toon, kuid luulekogemuse ja -vilumuse puudumise tõttu jääb see rütmilt ja hoogsuselt, lennukuselt Underile alla. 
“Peer Gynt” oma uues kuues on siiski esinduslik tänu Herald Eelma illustratsioonidele ja Mai Eineri saagalik-pidulikule kujundusele. H. Eelma kui illustraatori tugevus seisneb ta täpses tekstitunnetuses ja üldistusjõus, mis on omane ka Ibseni-illust ratsioonidele. On ju need loogiliseks järjeks “Tõele ja õigusele”, “Kalevalale”, “Nils Holgerssonile”. Kogutervik on stiilne ja poeetiline, kohati jääb aga vajaka mitmekihilisu sest, eriti nimikangelase karakteri osas.
Et puudub eesti Ibseni-monograafia ning pole ka ühtki tõlget, pärinevad kommentaarid peamiselt Marie Underi esmatrüki järelsõnast ja teatrite kavalehtedelt. Helgi Puki koolidele mõeldud käsitlus lähtub soome versioonist, on tublisti lihtsustatud ja ühekülgne, näiteks on mööda vaadatud Peeri mütoloogilisusest. Tavaliselt on viida tud, et Peer pärineb norra rahvaluulest, teks ti on tõlgendatud kui individualismiidee ja marunorralikkuse karikatuuri, kangelast on nähtud kompromissinimesena vastukaaluks Brandi fanatismile.
 

Folkloorne Peer pärineb Asbjørnseni teisest haldjajuttude ja rahvapärimuste kogumikust. Folkloorsest Peerist on Ibseni tekstis kohtumine Kõveraga, kes end ise nimetab Suureks, ja poistepuudusest peast segaste karjapiigadega, kes pakuvad end suurtrollile. Folkloorne Peer on muinasjutuvestja ja naljameister, lorilugude ja pilajuttude autor, folkloorne selleski mõttes, et kujutleb-tunnetab end osalisena vanades lugudes. Ibseni Peerile on peale selle omased unistav-lüüriline elutunnetus ja haruldane fantaasiaküllus, poeetiline jõulisus, argirealismist erinev vaimulaad. Temas on ka norra Tuhkapoissi, rõõmsameelset lolliks peetud nooremat venda, kes terava mõistuse ning huumoriga võidab oma printsessi ja kuningriigi. Ja teistki, traagilist muinasjututegelast, Kullervo hingesugulast, kelle kätes äparduvad kõik argitööd ja ettevõtmised. H. Eelma illustratsioonides kriipsutab seda alla tõe tunnetamine, paradokslik narritarkus. Kaanepildi Peer Gynt on riiukukk, kiidukukk, külakukk-võrgutaja, kes tähtede teele siirdudes on uljas ja pakatab noorusjõust, kuid kes pole poeet. (Või siiski – Tähetee jalge ees?!) Peeri relv külakaklusteski oli aga sõna, ta polnud rusikakangelane. On ju mõtestamata rüga mine ja emotsionaalne piiratus samuti pahe.
Ibseni Peer on läbinisti norralane, talu poeg, väljarändaja-asunik, ettevõtja, haritlane, teadlane, diplomaat, meremees, sõdur jne. Kuid ta on ka kosmopoliit ja ta pankrot kosmopolitismiparoodia. Ta dilemma, kas olla ise või olla nagu teised, teose filosoofi line telg, on keeruline ka seetõttu, et valik ei olene ainult temast, surve on tugev. Folkloorne Peer oli ta ise iseenda jaoks. Uusaja ideoloogilis-poliitilistes võitlustes on iseolemist alati idealiseeritud (isiksus, rahvus, riiklus), nagu ka mõnitatud, mida Ibsen toonitabki. Peeri vaevab ja hirmutab just isiksuse kaotus dialoogides Nööbivalajaga, ühtesulamine massi ja massiinimesega, kellele toetusid ühiskonnauuenduslikud teoreetikud. Ühtesulamine kõiksusega, igatsus puhata igavest und Norra kõrgmägedes teda ei kohuta. Peer reedab kõike ja kõiki, kõige enam iseennast, kuid milleski jääb ta ustavaks oma ideaalidele, tast ei saa trolli printsi, kuigi ka mitte keisrit.
Ainestik pärineb vanast näidendist “Haldjapulm”, mille autoriks oli Ibseni sõber kirjanik Botten-Hansen. Maailmakirjandusest on Peerile lähedane Lendav Hollandlane (Ibseni meelislugusid ta lapsepõlves), sihitu eksleja, sest ta pole osanud tunnetada eesmärki, teha õigeid valikuid. Üks eeskujuteoseid on ka Miltoni “Kaotatud paradiis”, Solveig kui Eva vastand on pälvinud kriitikute tähelepanu, leiab ju Peer oma kaotatud (lapsepõlve)paradiisi armastava naise südames. Lähedane on ka “Faust”, eriti lõppstseenis, Solveigi vaidluses Nööbivalajaga, nagu ka tunnetuslikes printsiipides. Mõistagi on tekstis palju päevakajalist, mistõttu on kombeks olnud kärpida lavastades isegi neljas vaatus tervikuna. Kuid köidab suur poeesia, üldinimlikud ja luuleväärtused, seda ka laval, kus värssdraamat leidub üha vähem, isegi Shakespeare’i on hakatud “tõlkima” proosasse.
Eesti kirjandusse on “Peer Gynt” andnud palju ideelisi impulsse, alates lihtsatest tsitaatidest ja allusioonidest kuni suurte motii vi teisendusteni. Mõned peajooned. Nipernaadi ja Ekke Moori gyntlikkus on hõlpsasti äratuntav põhitüübis ja eluringides, ema Nee du ja ema Åse paralleeli on korduvalt krii tikas esile tõstetud. Gyntlik on Niper naadi pruudirööv Terikeste pulmas ja ta naise Inrii di nimi Ibseni Ingridi teisend.
Marie Underi ballaadidesse on “Peer Gynt” laenanud rütmi- ja stroofimustreid, ehk pärineb siit ka huvi folkloorse ainese ning selle dramatismi vastu.
 

Herald Eelmaa illustratsioonid

Jättes seekord kõrvale H. Wuolijoe Koidula iseolemise luuletajana, A. Mälgu “Esimese maja” Hädi Solveigi-läheduse jm., kesken dugem Peeri “olla ise” rahvuslikule tõlgendusele. A. H. Tammsaare on sellele rajanud oma romaani “Ma armastasin sakslast”, mida tõestab viide “kellegi välismaise luuletaja” vastavale maksiimile. Oskari arvates pole ei tema ega ta rahvas olnud kunagi ta ise, Oskar kõige enam oma surnud armsama kirja lugedes. Tammsaare ironiseerib, et kirjandust luuakse ikka rohkem kirjanduse kui elava elu põhjal, kuid ta ei idealiseeri ka elu, kivimurdu või saviauku. Eks tõenda seda ka Ibseni “Gynt”!
Kahtlemata tuntakse kõige paremini Ristikivi Solveigi-paroodiat, millest väljaandjad on märkinud üksnes, et novell põhineb “võõral ainel”. Pala pole Ristikivi parim – mõnitada ja parodeerida on kergem kui ide aa li luua – kuid vaimukas ja leidlik. Ilmumisaja kontekstis oli see iseloomulik ajastule, milles oli palju reetmist Ibseni Solveigi ja Penelopet on kõrvutanud Reet Neithal. Ühist on neil naiselikus tegevuses, kanga kudumises ja ketramises, millega nad oote aega täidavad, mõlemad sümboolsed läbi aegade. Kummagi elukangas ja elulõng on raisatud elusaatuse võrdpilt, kuid selles on ka väärtusideaal: Odysseus tuleb koju ja pa neb kehtima korra oma kuningriigis, Solveig lunastab Peeri. Elu pole kunagi asjatu.
Gyntlikku filosoofiat leidub ka Ristikivi Tallinna-triloogias. Jüri Sääveli muutumatu iseolemine inimesena ja eestlasena on sümpaatne, olgugi see kohati paindumatu ja jäik. Tema unistus maast ja majast puruneb, härraskorterist jõuab ta taas agulisse, veel selgema ringi teeb Jakob Kadarik, kes oli peremees võõras majas. Nagu Peer, jääb temagi keskpäraseks heas ja kurjas. Julius Kilimit läheb teele nagu Peer, et saada karjapoisist kuningaks (sai ju selleks kuningas Taavet!). Temagi dilemma on eesmärgitunnetuse ebamäärasus: saamata iseendaks, on ta rohkem nagu teised, kuid tema jõuab ehitada agulisse sellest erineva avara, õhurikka maja ja teeb oma ringi algusse vaimus: ta noorusluulet hakatakse viisistama, mis on edasiminek ringist. Ta ei loovuta oma ideaaliväärtusi, kuigi Suur Maletaja Elu liigutab tedagi nagu Ibseni Suur Kõver Peeri. Just selles triloogia osas viitab Ristikivi ise Ibsenile: Sagritsa hüüdnimi Kõver ei pärine norralaselt. Maja kui sümbol esineb ka Ibsenil: Peer püstitab oma karjaseonni.
“Peer Gynti” uustrükk on kultuurisündmus, ei tunne ju enamik eestlasi praegu enam Ibseni tervikteksti, vaid lavavariante. Ehk jõuame meiegi kord tervikuni laval, nagu Pariis, Berliin jt. Seda vääriks eriti viies vaatus, ibsenliku dialektika meisterpilt, väärtuste muutmise ja jäävuse seadus.