Kui võrdsed on loomad?
George Orwelli “Loomade farmis” võtsid
võimule tõusnud koduloomad endale lipukirjaks “Kõik
loomad on võrdsed”, mida nende juhid sead peatselt täiendasid
klausliga “aga mõned loomad on võrdsemad kui teised”,
mõeldes nende all iseend. Tegelikus elus peab ennast “kõige
võrdsemaks” liigiks Homo sapiens.
Helsingi ülikooli taimetoitlaste selts Hyve
(HY:n vegaanit, asut. 1995) korraldas 6. oktoobri õhtul Porthania-hoone
II auditooriumis kahetunnise avaliku arutelu (paneelikeskustelu)
“Loomade omavaheline ebavõrdsus meie ühiskonnas”, mida juhatas
juuralitsentsiaat Joonia Streng (noormees). Isekeskis ja publikuga
vahetasid mõtteid agroökoloogia professor Juha Helenius,
noor filosoof Pekka Himanen, filosoofiadoktor Ilkka Koivisto,
põllu- ja metsamajanduse ministeeriumi osakonnajuhataja abi Pirkko
Skutnabb ja parlamendi kaastööline, Salla Tuomivaara,
kodanikuorganisatsiooni aktivist. Üritus peeti “Loomade nädala”
raames.
Inimese nauding – looma kannatus
Himanen, keda helsinglased võisid hiljaaegu
kuulda koos Linus Torvaldsiga (soome päritolu USA arvutigeenius, operatsioonisüsteemi
Linux looja) aru pidamas infoühiskonna tuleviku üle, pühendus
seekord tapmise ja söömise suhtele. Tema sõnul on elu
looduses suuremalt jaolt ikka koosnenud söömisest ja söögiks
langemisest. Inimene on kiskja saagiks sattumist pidanud hirmsaimaks saatuseks.
Kuradilgi on põrgus katel ja kahvel, samuti Dante “Infernos”. Sajanditega
on kinnistunud arusaam, et inimene on ainus olend, kes ei tohi lasta ennast
süüa, vaid peab teisi sööma.
Himaneni meelest peab kasvatus muutma läbipaistvaks
struktuurid, mida majanduslikel põhjustel püütakse peita.
Inimene kulutab söömisele 8% ajast, keskmiselt kaks tundi päevas.
USAs tapetakse ligi 600 000 looma tunnis. Nende pidamistingimused ja tapaviisid
pole aja jooksul palju paranenud, vaid on uskumatult brutaalsed. Loomadest
räägitakse kilodes, inimestest mitte kunagi.
Söömine on inimesele bioloogiliselt
vältimatu, kuid see ei tähenda, et tal oleks õigus süüa
mida tahes. “Me ei pea tänapäeval sööma liha ja
piima, et ellu jääda, vaid teeme seda peamiselt oma naudingu
suurendamiseks. See on ainus põhjus lihatööstuse säilitamiseks,”
väitis filosoof, eitamata hedonistlikku söömakultuuri: ka
taimetoitu saab valmistada nauditavalt, kuid teiste kannatusi ei tohi nautida.
Heaoluühiskond ka neljajalgsetele
Loomaarsti haridusega Skutnabb kõneles,
mis on loomade heaolu ja kuidas seadus seda kaitseb: “Loomalt ei saa
küsida, kuidas ta end tunneb. Peame tema heaolu üle otsustama
kaudsete kriteeriumide, eelkõige tervise ja käitumise põhjal.
Võime mõõta looma stressihormoone, kroonilist kannatust,
pulssi ja vererõhku ning teha vereanalüüse. Toodangu hulk
ja kvaliteet pole piisavad heaolu näitajad: palju munev kana ei pruugi
ennast sugugi hästi tunda.”
Looma heaolust on hakatud rääkima alles
viimasel ajal. Selle sajandi algul kehtestati loomakaitseliikumise algatusel
paljudes maades seadused, mis sätestasid inimese vaatevinklist, mida
tohib loomale teha ja mida mitte. Neis määrab ühiskond loomapidamistingimuste
miinimumi, millest allapoole langejate suhtes rakendatakse sanktsioone,
kuid loomi paremini pidada on alati lubatud ja isegi soovitatav.
Minimaalsetest paremate tulemuste saavutamiseks võib kasutada preemiaid,
tootmistoetusi, maksupoliitikat jm. vahendeid.
1996. a. jõustunud Soome loomakaitseseadus
seab pahatihti esiplaanile inimese huvid. Seaduse eesmärk on kaitsta
loomi valu, mure ja kannatuste eest ning edendada nende heaolu. Loomadele
ei tohi tekitada asjatut valu, muret või kannatusi; nende tervist
tuleb hoida ning füsioloogilisi ja käitumisvajadusi arvestada.
Seadus reguleerib näiteks kastratsiooni: lihaloomi tohib kastreerida
iga loomapidaja (kulte seatalitaja, põhjapõdrapulle poromees
jne.), teisi loomi aga ainult loomaarst ja temagi mõjuvatel põhjustel.
Põllumajandusloomi tohib pidada väiksemas ruumis või
kitsamal maa-alal kui muid loomi (karusloomafarmides on iga rebase päralt
pool, Põhjamaade loomaaedades aga kuussada ruutmeetrit). Iga loomapidamise
puhul tuleb kaaluda selle vajalikkust, ehkki kodanike arvamus võib
lahkneda (mõnel maal on karusloomakasvatus keelatud, aga Soomes
sallitakse seda suure valuutatulu pärast).
Liikide võrdsus algab
isendite võrdsusest
Tuomivaara arvates on võimatu, et kogu
maakera rahvastik hakkaks vegetaarlaseks või annaks loomadele inimõigused.
Siiski peaksid iga liigi kohtlemisnõuded olema kõigi isendite
suhtes võrdsed, muidu ei maksaks loomakaitseseadusi arutadagi.
Räigeim on sama liigi isendite erinev
kohtlemine (vrd. Loomaaia- ja puurirebane; toa-, puuri-, jahi- ja katseküülik).
Erinevalt suhtutakse ka eri liikidesse, kes vajavad sarnaseid elutingimusi,
nt. Euroopas peetakse koerast rohkem lugu kui rebasest või seast,
ehkki viimased on elukeskkonna suhtes isegi nõudlikumad. Leheuudise
pealkiri “Hiinas süüakse koeri” vihastaks lugejat, “Soomes süüakse
sigu” aga mitte. Erinevate emotsioonide mõjul väärtustame
erinevalt ka inimahvi ning raske puudega või imikueas inimest. Loomkatsete
pooldajad on soovinud kasutada pigem rotti, hiirt ja siga kui koera, kassi,
merisiga ja küülikut. Uusi väljakutseid esitab varem jälestatud
liikide mooditulek lemmikloomadena (nt. rotid ja minisead). Ammu on märgatud,
et bioloogiliselt alamaid loomaliike (kalu, konni) koheldakse halvemini
kui kõrgemaid (imetajaid). On kurb, kui kõlblusele eelistatakse
majanduslikku kasu: inimese tühiseimgi, eksistentsi seisukohast kõrvaline
huvi – hanemaks, moodne tšintšiljakasukas vms. – seatakse ülespoole
looma kõrgeimast huvist – elust.
Toit: ökosüsteemi sakrament
Õpetatud põllumehe Heleniuse sõnul
kuulub inimene nende väheste liikide hulka, kes üldse võib
valida, mida süüa. Loomariiki ei tohi lahutada muust elusloodusest
– taimedest, seentest, bakteritest ja viirustest. Kogu toiduenergia on
taimede seotud päikeseenergia. Teadus ei suuda inimest iialgi “päästa”
vajadusest bioloogilise toidu järele. Loomade abita pole võimalik
tõhusalt toitu toota (kasvõi sõnniku puudumise tõttu).
Iga söögilauda istumine on sakrament ökosüsteemile.
Heleniusele kui agraarökoloogile teeb muret
põllumajanduse ökoloogiline vastupidavus: praegu on
tendents, et taimesortide arv kasvab, aga loomatõugude ja isegi
-liikide arv kahaneb. Maailma liigilise mitmekesisuse iseväärtust
rõhutas ka Koivisto. Liikide väljasuremine ei tähenda
alati, et need korvatakse teiste liikidega. Enamik isendeid ei osale liigi
säilitamises (mida suurema sigivusega on liik, seda vähem selle
isendeid jõuab sigimiseni). Koduloomad konkureerivad metsloomadega
loodusressursside pärast (nt. Aafrika savannides, mida muudetakse
karjamaadeks).
Koivisto meelest on nüüdisetoloogid
hakanud rohkem tunnetest rääkima sel lihtsal põhjusel,
et nende hulgas on rohkem naisi, keda iseloomustab suurem empaatiavõime.
Inimene pole oma evolutsioonis veel kunagi olnud täielik taimetoitlane,
kuid enamiku oma aastatuhandete jooksul on ta piirdunud korilusega, süües
lisaks selgrootuid, kalu jt väikeloomi. Kolesterooliprobleem on suuresti
tingitud sellest, et meie organism pole kohanenud loomsete saaduste küllusega.
Loomade tapmise puhul on oluline, kuidas
neid tapetakse ja mis sellele eelneb. Paljusid kodukoerigi peetakse
halvasti, näiteks ületoitmise tõttu. Inimene on oma lõbuks
aretanud nõrga elujõuga koeratõuge.
Koivisto soovib, et mõni psühholoogiatudeng
kirjutaks vähemalt pro gradu töö inimeste suhtumisest
loomaaia asukatesse (ahvid mõjuvad ehk lõbusalt, lõvi
aukartustäratavalt jne). Tihti mõtleb ta, kuidas suhtuksime
inimahvide ja inimese vahelisse liiki, kui see oleks säilinud (äkki
seepärast erutabki meid lumeinimese ehk jeti küsimus – S.L.)
Kõik odav pole aus
Järgnenud vabas diskussioonis kiitis Skutnabb
heaks loomade kasutamise toiduks, kui neid on peetud hästi. Loomadel
ei tohiks katsetada inimesele kahjulikke või tarbetuid tooteid,
nt. tubakat, alkoholi ja kosmeetikat.
Poes odavaim võimalus ei pruugi sugugi
olla eetilisim. Tuomivaara meelest peab tarbijal olema võimalik
näha, kuidas tooteid valmistatakse, et osata poes optimaalne valik
teha: kui hea oleks internetist vaadata, kuidas toodetakse kanamune või
Nepaali dťuutvaipu! Seesuguse teabe usaldusväärsust on raske
tagada ülekaalukate reklaamihuvide tõttu, pealegi ei asenda
kujutised arvutiekraanil kokkupuutekogemusi elusate loomadega. Parim nõu
on süüa ainult seda, mida osatakse oma kätega kõlblalt
toota.
Esimese valiku peab tarbija tegema kodu- ja välismaise
toodangu vahel. Helenius tunnistas, et sööb liha küll ülearu,
kuid ostab ainult Soome toiduaineid: välismaise kauba puhul on raskem
teada saada, kuidas see on toodetud. Juhtub, et puhas taimetoit on toodetud
sotsiaalselt ebaeetiliselt, näiteks alatasustatud tööjõuga:
kannatanud pole loomad, vaid hoopis inimesed. Agroökoloog tunneb maanaist,
kes nutab iga kord, kui lehm sureb: loom pole talle hinnaline, vaid armas.
Koivisto rõhutas, et algelisedki loomad
tunnevad valu, kuigi me seda ei taju. Tema ise hoidub raskest lihatoidust,
sest temal ja ta nooremal tütrel on avastatud halb geen (huvitav,
kui paljud eestlased lasevad endale geenitesti teha? – S. L.) Mees mõistis
hukka kalakasvatuse, sest looduslikest kalavarudest piisab, et toita kõik
soomlased. Koivisto ennustuse järgi kasvab taimetoitlus koos maailma
rahvastiku kasvust johtuva toitlusprobleemiga: kultuurtaimede külvipinda
on kergem suurendada kui loomakasvatustoodangut (kahjuks raiskab mõnel
maal kümneid protsente külvipinnast tubakas).
Vanaproua rahva hulgast, kes väitis end
olevat päästnud hädatapmisest ligi kuussada veist, kurtis,
et õpetlased räägivad loomakaitsest teaduslikes terminites,
mida tavakodanikul on raske mõista. Ka ei jõudvat maainimene
lugeda kõiki seadusi ja Euroopa Liidu direktiive. Ta kritiseeris
lautade betoonpõrandakohustust: “Sõnnikulaudas teevad
bakterid töö paremini ära!”
Üks vanahärra kurtis, et keegi ei kõnelnud
kalakaitsest: nimelt olevat harrastuspüüdjad kutselistest kaluritest
jõhkramad, lastes saagil vahel kaks päeva võrgus vaevelda,
enne kui vaatama tulevad.
Skutnabb ennustas, et kasvavat inimkonda hakatakse
toitma bakteritega: “Neid on meie organismis ligi poolteist kilo, seega
kümme korda rohkem kui oma rakke. Need pole meie sees asjata, vaid
teevad tähtsat tööd.” Ministeeriumiametnik peatus ka
geenitehnoloogial, mis võimaldab saada tugevamaid taimi ja suuremaid
saake, kuid nende leviku tagajärjed on ettearvamatud.
Taimetoitlane Tuomivaara on tütarlapsena
sageli isaga kalal käinud. Juba tollal keeldus ta ussi konksu otsa
ajamast ja, kui sai kala kätte, hüüdis: “Isä, tapa
se pian!” Ta soovitas sõjaväeteenistuse asemele või
kõrvale kehtestada maatöökohustuse (maaseutuvelvollisuus),
et linnastunud noored õpiksid looduse ja loomadega ümber käima
(meie omaaegne (üli)õpilasmalev, mis teatud määral
asendas puuduvat Eesti kaitseväge, seda rolli küll ei täitnud
– S. L.) Selgus, et Ameerikas peetakse talutöökogemust iga tööotsija
plussiks!
Kõneldi ka tülikaist kodustatud ja
metsiku põhjapõdra värdadest Lapimaal, kes on tingitud
porokasvatusala laiendamisest liiga kaugele lõunasse, tema metsiku
sugulase levilasse. Koivisto kaitses teaduslikku intensiivset põllumajandust:
“Vana tootmisviisi korral ei istuks siin saalis nii palju tudengeid,
sest neile ei jätkuks maksutulu. Soomest ei saa teha muu maailma suhtes
saarekest, lintukoto!” Skutnabb tõi näite, et minimaalne
loomade arv talus aina kasvab: praegu piisab äraelamiseks 14 – 15
lehmast, kuid üha enam kostab hääli, et vaja oleks 30 –
40, 50 või isegi sada pead.
Pingsatele mõttetalgutele järgnes
loomakaitseõhtu vanas üliõpilasmajas.
Kuuldud mõtted pani kirja
Sander Liivak
|