Kui võrdsed on loomad?
 

George Orwelli “Loomade farmis” võtsid võimule tõusnud koduloomad endale lipukirjaks “Kõik loomad on võrdsed”, mida nende juhid sead peatselt täiendasid klausliga “aga mõned loomad on võrdsemad kui teised”, mõeldes nende all iseend. Tegelikus elus peab ennast “kõige võrdsemaks” liigiks Homo sapiens.
Helsingi ülikooli taimetoitlaste selts Hyve (HY:n vegaanit, asut. 1995) korraldas 6. oktoobri õhtul Porthania-hoone II auditooriumis kahetunnise avaliku arutelu (paneelikeskustelu) “Loomade omavaheline ebavõrdsus meie ühiskonnas”, mida juhatas juuralitsentsiaat Joonia Streng (noormees). Isekeskis ja publikuga vahetasid mõtteid agroökoloogia professor Juha Helenius, noor filosoof Pekka Himanen, filosoofiadoktor Ilkka Koivisto, põllu- ja metsamajanduse ministeeriumi osakonnajuhataja abi Pirkko Skutnabb ja parlamendi kaastööline, Salla Tuomivaara, kodanikuorganisatsiooni aktivist. Üritus peeti “Loomade nädala” raames.

Inimese nauding – looma kannatus
Himanen, keda helsinglased võisid hiljaaegu kuulda koos Linus Torvaldsiga (soome päritolu USA arvutigeenius, operatsioonisüsteemi Linux looja) aru pidamas infoühiskonna tuleviku üle, pühendus seekord tapmise ja söömise suhtele. Tema sõnul on elu looduses suuremalt jaolt ikka koosnenud söömisest ja söögiks langemisest. Inimene on kiskja saagiks sattumist pidanud hirmsaimaks saatuseks. Kuradilgi on põrgus katel ja kahvel, samuti Dante “Infernos”. Sajanditega on kinnistunud arusaam, et inimene on ainus olend, kes ei tohi lasta ennast süüa, vaid peab teisi sööma.
Himaneni meelest peab kasvatus muutma läbipaistvaks struktuurid, mida majanduslikel põhjustel püütakse peita. Inimene kulutab söömisele 8% ajast, keskmiselt kaks tundi päevas. USAs tapetakse ligi 600 000 looma tunnis. Nende pidamistingimused ja tapaviisid pole aja jooksul palju paranenud, vaid on uskumatult brutaalsed. Loomadest räägitakse kilodes, inimestest mitte kunagi.
Söömine on inimesele bioloogiliselt vältimatu, kuid see ei tähenda, et tal oleks õigus süüa mida tahes. “Me ei pea tänapäeval sööma liha ja piima, et ellu jääda, vaid teeme seda peamiselt oma naudingu suurendamiseks. See on ainus põhjus lihatööstuse säilitamiseks,” väitis filosoof, eitamata hedonistlikku söömakultuuri: ka taimetoitu saab valmistada nauditavalt, kuid teiste kannatusi ei tohi nautida.

Heaoluühiskond ka neljajalgsetele
Loomaarsti haridusega Skutnabb kõneles, mis on loomade heaolu ja kuidas seadus seda kaitseb: “Loomalt ei saa küsida, kuidas ta end tunneb. Peame tema heaolu üle otsustama kaudsete kriteeriumide, eelkõige tervise ja käitumise põhjal. Võime mõõta looma stressihormoone, kroonilist kannatust, pulssi ja vererõhku ning teha vereanalüüse. Toodangu hulk ja kvaliteet pole piisavad heaolu näitajad: palju munev kana ei pruugi ennast sugugi hästi tunda.”
Looma heaolust on hakatud rääkima alles viimasel ajal. Selle sajandi algul kehtestati loomakaitseliikumise algatusel paljudes maades seadused, mis sätestasid inimese vaatevinklist, mida tohib loomale teha ja mida mitte. Neis määrab ühiskond loomapidamistingimuste miinimumi, millest allapoole langejate suhtes rakendatakse sanktsioone, kuid loomi paremini pidada on alati lubatud ja isegi soovitatav. Minimaalsetest paremate tulemuste saavutamiseks võib kasutada preemiaid, tootmistoetusi, maksupoliitikat jm. vahendeid.
1996. a. jõustunud Soome loomakaitseseadus seab pahatihti esiplaanile inimese huvid. Seaduse eesmärk on kaitsta loomi valu, mure ja kannatuste eest ning edendada nende heaolu. Loomadele ei tohi tekitada asjatut valu, muret või kannatusi; nende tervist tuleb hoida ning füsioloogilisi ja käitumisvajadusi arvestada. Seadus reguleerib näiteks kastratsiooni: lihaloomi tohib kastreerida iga loomapidaja (kulte seatalitaja, põhjapõdrapulle poromees jne.), teisi loomi aga ainult loomaarst ja temagi mõjuvatel põhjustel. Põllumajandusloomi tohib pidada väiksemas ruumis või kitsamal maa-alal kui muid loomi (karusloomafarmides on iga rebase päralt pool, Põhjamaade loomaaedades aga kuussada ruutmeetrit). Iga loomapidamise puhul tuleb kaaluda selle vajalikkust, ehkki kodanike arvamus võib lahkneda (mõnel maal on karusloomakasvatus keelatud, aga Soomes sallitakse seda suure valuutatulu pärast).

Liikide võrdsus algab isendite võrdsusest
Tuomivaara arvates on võimatu, et kogu maakera rahvastik hakkaks vegetaarlaseks või annaks loomadele inimõigused. Siiski peaksid iga liigi kohtlemisnõuded olema kõigi isendite suhtes võrdsed, muidu ei maksaks loomakaitseseadusi arutadagi.
Räigeim on sama liigi isendite erinev kohtlemine (vrd. Loomaaia- ja puurirebane; toa-, puuri-, jahi- ja katseküülik). Erinevalt suhtutakse ka eri liikidesse, kes vajavad sarnaseid elutingimusi, nt. Euroopas peetakse koerast rohkem lugu kui rebasest või seast, ehkki viimased on elukeskkonna suhtes isegi nõudlikumad. Leheuudise pealkiri “Hiinas süüakse koeri” vihastaks lugejat, “Soomes süüakse sigu” aga mitte. Erinevate emotsioonide mõjul väärtustame erinevalt ka inimahvi ning raske puudega või imikueas inimest. Loomkatsete pooldajad on soovinud kasutada pigem rotti, hiirt ja siga kui koera, kassi, merisiga ja küülikut. Uusi väljakutseid esitab varem jälestatud liikide mooditulek lemmikloomadena (nt. rotid ja minisead). Ammu on märgatud, et bioloogiliselt alamaid loomaliike (kalu, konni) koheldakse halvemini kui kõrgemaid (imetajaid). On kurb, kui kõlblusele eelistatakse majanduslikku kasu: inimese tühiseimgi, eksistentsi seisukohast kõrvaline huvi – hanemaks, moodne tšintšiljakasukas vms. – seatakse ülespoole looma kõrgeimast huvist – elust.

Toit: ökosüsteemi sakrament
Õpetatud põllumehe Heleniuse sõnul kuulub inimene nende väheste liikide hulka, kes üldse võib valida, mida süüa. Loomariiki ei tohi lahutada muust elusloodusest – taimedest, seentest, bakteritest ja viirustest. Kogu toiduenergia on taimede seotud päikeseenergia. Teadus ei suuda inimest iialgi “päästa” vajadusest bioloogilise toidu järele. Loomade abita pole võimalik tõhusalt toitu toota (kasvõi sõnniku puudumise tõttu). Iga söögilauda istumine on sakrament ökosüsteemile.
Heleniusele kui agraarökoloogile teeb muret põllumajanduse ökoloogiline vastupidavus: praegu on tendents, et taimesortide arv kasvab, aga loomatõugude ja isegi -liikide arv kahaneb. Maailma liigilise mitmekesisuse iseväärtust rõhutas ka Koivisto. Liikide väljasuremine ei tähenda alati, et need korvatakse teiste liikidega. Enamik isendeid ei osale liigi säilitamises (mida suurema sigivusega on liik, seda vähem selle isendeid jõuab sigimiseni). Koduloomad konkureerivad metsloomadega loodusressursside pärast (nt. Aafrika savannides, mida muudetakse karjamaadeks).
Koivisto meelest on nüüdisetoloogid hakanud rohkem tunnetest rääkima sel lihtsal põhjusel, et nende hulgas on rohkem naisi, keda iseloomustab suurem empaatiavõime. Inimene pole oma evolutsioonis veel kunagi olnud täielik taimetoitlane, kuid enamiku oma aastatuhandete jooksul on ta piirdunud korilusega, süües lisaks selgrootuid, kalu jt väikeloomi. Kolesterooliprobleem on suuresti tingitud sellest, et meie organism pole kohanenud loomsete saaduste küllusega.
Loomade tapmise puhul on oluline, kuidas neid tapetakse ja mis sellele eelneb. Paljusid kodukoerigi peetakse halvasti, näiteks ületoitmise tõttu. Inimene on oma lõbuks aretanud nõrga elujõuga koeratõuge.
Koivisto soovib, et mõni psühholoogiatudeng kirjutaks vähemalt pro gradu töö inimeste suhtumisest loomaaia asukatesse (ahvid mõjuvad ehk lõbusalt, lõvi aukartustäratavalt jne). Tihti mõtleb ta, kuidas suhtuksime inimahvide ja inimese vahelisse liiki, kui see oleks säilinud (äkki seepärast erutabki meid lumeinimese ehk jeti küsimus – S.L.)

Kõik odav pole aus
Järgnenud vabas diskussioonis kiitis Skutnabb heaks loomade kasutamise toiduks, kui neid on peetud hästi. Loomadel ei tohiks katsetada inimesele kahjulikke või tarbetuid tooteid, nt. tubakat, alkoholi ja kosmeetikat.
Poes odavaim võimalus ei pruugi sugugi olla eetilisim. Tuomivaara meelest peab tarbijal olema võimalik näha, kuidas tooteid valmistatakse, et osata poes optimaalne valik teha: kui hea oleks internetist vaadata, kuidas toodetakse kanamune või Nepaali dťuutvaipu! Seesuguse teabe usaldusväärsust on raske tagada ülekaalukate reklaamihuvide tõttu, pealegi ei asenda kujutised arvutiekraanil kokkupuutekogemusi elusate loomadega. Parim nõu on süüa ainult seda, mida osatakse oma kätega kõlblalt toota.
Esimese valiku peab tarbija tegema kodu- ja välismaise toodangu vahel. Helenius tunnistas, et sööb liha küll ülearu, kuid ostab ainult Soome toiduaineid: välismaise kauba puhul on raskem teada saada, kuidas see on toodetud. Juhtub, et puhas taimetoit on toodetud sotsiaalselt ebaeetiliselt, näiteks alatasustatud tööjõuga: kannatanud pole loomad, vaid hoopis inimesed. Agroökoloog tunneb maanaist, kes nutab iga kord, kui lehm sureb: loom pole talle hinnaline, vaid armas.
Koivisto rõhutas, et algelisedki loomad tunnevad valu, kuigi me seda ei taju. Tema ise hoidub raskest lihatoidust, sest temal ja ta nooremal tütrel on avastatud halb geen (huvitav, kui paljud eestlased lasevad endale geenitesti teha? – S. L.) Mees mõistis hukka kalakasvatuse, sest looduslikest kalavarudest piisab, et toita kõik soomlased. Koivisto ennustuse järgi kasvab taimetoitlus koos maailma rahvastiku kasvust johtuva toitlusprobleemiga: kultuurtaimede külvipinda on kergem suurendada kui loomakasvatustoodangut (kahjuks raiskab mõnel maal kümneid protsente külvipinnast tubakas).
Vanaproua rahva hulgast, kes väitis end olevat päästnud hädatapmisest ligi kuussada veist, kurtis, et õpetlased räägivad loomakaitsest teaduslikes terminites, mida tavakodanikul on raske mõista. Ka ei jõudvat maainimene lugeda kõiki seadusi ja Euroopa Liidu direktiive. Ta kritiseeris lautade betoonpõrandakohustust: “Sõnnikulaudas teevad bakterid töö paremini ära!”
Üks vanahärra kurtis, et keegi ei kõnelnud kalakaitsest: nimelt olevat harrastuspüüdjad kutselistest kaluritest jõhkramad, lastes saagil vahel kaks päeva võrgus vaevelda, enne kui vaatama tulevad.
Skutnabb ennustas, et kasvavat inimkonda hakatakse toitma bakteritega: “Neid on meie organismis ligi poolteist kilo, seega kümme korda rohkem kui oma rakke. Need pole meie sees asjata, vaid teevad tähtsat tööd.” Ministeeriumiametnik peatus ka geenitehnoloogial, mis võimaldab saada tugevamaid taimi ja suuremaid saake, kuid nende leviku tagajärjed on ettearvamatud.
Taimetoitlane Tuomivaara on tütarlapsena sageli isaga kalal käinud. Juba tollal keeldus ta ussi konksu otsa ajamast ja, kui sai kala kätte, hüüdis: “Isä, tapa se pian!” Ta soovitas sõjaväeteenistuse asemele või kõrvale kehtestada maatöökohustuse (maaseutuvelvollisuus), et linnastunud noored õpiksid looduse ja loomadega ümber käima (meie omaaegne (üli)õpilasmalev, mis teatud määral asendas puuduvat Eesti kaitseväge, seda rolli küll ei täitnud – S. L.) Selgus, et Ameerikas peetakse talutöökogemust iga tööotsija plussiks!
Kõneldi ka tülikaist kodustatud ja metsiku põhjapõdra värdadest Lapimaal, kes on tingitud porokasvatusala laiendamisest liiga kaugele lõunasse, tema metsiku sugulase levilasse. Koivisto kaitses teaduslikku intensiivset põllumajandust: “Vana tootmisviisi korral ei istuks siin saalis nii palju tudengeid, sest neile ei jätkuks maksutulu. Soomest ei saa teha muu maailma suhtes saarekest, lintukoto!” Skutnabb tõi näite, et minimaalne loomade arv talus aina kasvab: praegu piisab äraelamiseks 14 – 15 lehmast, kuid üha enam kostab hääli, et vaja oleks 30 – 40, 50 või isegi sada pead.
Pingsatele mõttetalgutele järgnes loomakaitseõhtu vanas üliõpilasmajas.

Kuuldud mõtted pani kirja
Sander Liivak