KONTSERDIPEEGEL



ERSO, Wagner ja Bruckner

Estonia kontserdisaalis esines ERSO Marc Tardue juhatusel (7. X), kavas romantiline muusika – Wagner ja Bruckner. Itaalia-Prantsuse päritolu ning USAs hariduse saanud Tardue on praegu Porto Rahvusorkestri peadirigent Portugalis.
Kontserdi esimeses pooles kõlas Richard Wagneri laulutsükkel “Viis Mathilde Wesendoncki luuletust” (1857/58) rootsi metsosoprani Anette Bodi (1966) esituses. Need laulud on algselt loodud klaverisaatega, orkestratsiooni tegi hiljem hoopis dirigent Felix Mottl, kellele helilooja usaldas nii “Nibelungide” ooperitetraloogia, “Tristani ja Isolde” kui “Parsifali” juhatamise Bayreuthis. Anette Bodi interpretatsioon valmistas siiski pettumuse – need laulud kirjutas Wagner eskiisidena “Tristanile”, mis teadupärast räägib suurtest romantilistest tunnetest. Ka helilooja ise tundis proua Wesendoncki vastu ilmselt sedasama, mida Tristan Isolde vastu. Kuid rootsi solistile paistsid rohkem sobivat dramaatiliselt ooperlikud karakterilahendused ning seetõttu jäi kogu lüüriline tundeskaala, mis neis lauludes ehk olulisemgi, kahjuks elutuks ja puiseks. Ning seda kohe esimeses laulus “Ingel”, mis kõlas suisa pooltoorelt. Järgnev “Seisata!” mõjus oma tormlevas dramaatilisuses juba veenvamalt, ka laulu lüüriline teine pool sai siin veidi tundelisema kandepinna. Kõige paremini kõlas aga “Kasvuhoones” – solisti väljenduslaadis oli tunda nii valulikkust kui ooperlikult väljapeetud traagilist karakterikujundust. Mõjuva terviku loomisel oli suur osa orkestri peenekoelisel kõlal ning keelpillide rõhutatult tundelisel fraseerimisel. Väga hea, kuid edasi enam nii hea polnud, sest nii “Valu” kui tsüklit lõpetava “Unelmate” mitmeplaanilisus jäi solistil esituslikult välja arendamata. Kokkuvõttes tundus, et Anette Bod oli lõpuni kinni mingites ooperlikes klišeedes, mis nivelleeris oluliselt kogu laulutsükli muusikalist tekstitõlgendust.
Anton Bruckneri (1824 – 1896) Sümfoonias nr. 3 d-moll (1873/1877) on üksjagu vastutusrikas roll orkestri vaskpillirühmal, eriti metsasarvedel (küllalt paljudes episoodides ei kata neid ka teised instrumendid). Seekordne esitus näitas igatahes ERSO pillimeeste head ettevalmistust, mis ei puudutanud sugugi ainult vaserühma. Juba esimese osa peateema kõlas väga sisendusjõuliselt ja võimsalt ning helgelt lüüriline kõrvalpartii moodustas sellega mõjuva kontrasti. Järgnev arendus sai dramaatilise ning vastandusterohke, kuid sellegipoolest tervikliku joone. Ning esimene kulminatsioon repriisi alguses, kuhu see joon välja viiski, imponeeris oma särava massiivsusega. Mõni ime, et Wagner sellest sümfooniast omal ajal vaimustusse sattus, küllap meeldinuks talle ka Tardue poolt ette valmistatud osa lõpukulminatsioon. 
Adagios hakkas esimesena kõrva vioolade ilus ning ühtlane kantileen, mis hiljem tšellodele ja kontrabassidele üle kandudes sai oma laulvust kaotamata juba märksa tihedama kõla. Kui eelmise osa karakterikujunduses oli väga oluline roll vaskpillidel, siis siin oli keelpillidel suuremgi tähendusväli. Vähemalt alguses, sest üha jõulisemaks muutuva arenduse käigus said üha intensiivsema värvingu ka puhkpillid. Adagio modelleerus küllaltki voolujooneliseks, sest kõik dirigendi tempolaiendused ning ka orkestri dünaamiline reťii jättis terviklikult läbi tunnetatud ja sisemiselt pingestatud kogumulje.
Scherzo alguse impulsiivne karakter ei toonud veel pingelangust, see tuli alles teistes, kõlaliselt märksa läbipaistvamates ja kergemates episoodides. Keskse trio-osa valsilik lennukus mõjus lihtsalt šarmantselt. Dirigent võimendas kõiki kontraste väga loomulikult – üleminekud pompoossest pateetikast tantsulisse olustikku toimusid plastiliselt, nagu muuseas ning ühegi “traagelniidita”. 
Finaali pingeväljad kujunesid juba märksa mitmemõõtmelisemaks – lõpuosa tervik koosneb paljudest elementidest ning realiseerub Bruckneril läbi sünteesiva mõtlemise, mida ettekandel peab ilmutama ka dirigent. Marc Tardue ilmutaski, lähtudes eelnenud osadest tuttavast mitmetähenduslikust tekstitõlgendusest. Finaali ning ka kogu sümfoonia kulminatsiooni ettevalmistus, läbiviimine ja lõpetamine mõjus dramaturgiliselt meisterlikult ning kõlaliselt säravalt. Kokkuvõttes hea kontsert, mida isegi Anette Bodi mõningane puisus kuigi oluliselt ei varjutanud.

Igor Garšnek

Viljandi Linnakapell alustas 28. hooaega
 
“Amori mask” Viljandi Linnakapellilt. 

8. oktoobril esitas Linnakapell eelmise hooaja kaks õnnestunumat kava keskaja ning inglise maskimuusikast. Võrreldes kevadel kuulduga kõlasid keskaja helindid uutmoodi, kuna koosseis oli veidi muudetud. 
Keskaja muusika pakub üldse suuri tõlgendusvõimalusi: kes suudakski öelda, kas on õigem vaikselt mediteeriv või jõuliselt publikule suunatud lähenemisviis? Kriteeriumiks saab olla ainult ettekande kunstiline veenvus. Kui eelmisel kontserdil olid õnnestunumad enam kuninglikud estampiid, siis nüüd võlusid lüürilised meeleolud hispaania ja prantsuse lauludes. Anonüümse autori “Sol Oritur” oli kujundatud köitva flöödi (Neeme Punder) ja viiuli (Siiri Kärt) duetina. “Nas mentes senpre teer”, mis pärineb XIII sajandi kogumikust “Cantigas Santa Maria”, algas võluva harfisoologa, millega järk-järgult ühinevad pillid moodustasid õhulise partituuri. Külalisena esinenud Lilian Langsepp suutis oma harfiga luua erilise atmosfääri, mis mõjutas ka teisi mängijaid. Saksa minnesingeri Neidhart von Reuenthali suvelaulu “Owe dirre Sumerzit” salmid olid külluslikult ääristatud löökpillidega (Marge Loik). Viimastel on Linnakapelli seadetes alati oluline roll.Tänu muusikakooli instrumentaariumile on löökpillivalik ülimalt mitmekesine. Seekordsest keskaja kavast jäi puudu vokaalne osa. Kuigi instrumentaalsed lauluseaded pakkusid huvi, ei saa pillidega asendada üht head lauljat. 
Inglise maskimuusika kava oli tuttav suviselt vanamuusikafestivalilt. Publik nautis tabavate detailidega kostümeeritud tegelasi: lustakas vanaeit, salapärane nõid, tantsiv moorlane, kelmikas Amor jt. Renessanslikus helipildis, kus valitses püüdlus universaalse harmoonia poole, on inglise humoorikate maskide galerii üsna omapärane nähtus. Rõõmustas mängijate muusikaline väljendusrikkus: selles oli nii vajalikku jõudu kui täpsust, nii hoogu kui mängulusti, mis nakatas ka publikut. Kunsti õilis eesmärk inimestele rõõmu valmistada oli teostunud.
Mida on sel hooajal veel Viljandi Linnakapellilt oodata? Lisaks traditsioonilisele öömuusikakontserdile detsembri lõpus valmistatakse ette keskaja ning renessansi uued kavad. On plaanis kuulajateni tuua rootsi trubaduuriks nimetatud XVIII sajandi lauliku Carl Bellmani loomingut. Kunstilise juhi Neeme Punderi üks eesmärk on tuua nüüdismuusika vanamuusika vahenditega inimestele lähedale. Eelmisel hooajal äratas tähelepanu Lepo Sumera autorikontsert. Nüüd on oodata samalaadseid õhtuid Urmas Sisaski ja René Eespere loomingust. Viimasel esinevad ka muusikakooli lapsed.

Maret Tomson

Vene romansi klubi taasalustas
 
Arhiivifotol romansimeeleolus Rubina Kalantarjan.

28. septembril alustas kontserdiga Mustpeade Majas oma kolmandat hooaega Vene Romansi Klubi, mis moodustati 17. IX 1997. Idee pärineb Dajan Ahmetovilt, põhiliseks kokkusaamise ning ürituste läbiviimise kohaks sai Salong-teater. Hiljem klubi tegevus laienes, seda nii Eestis kui väljaspool. Klubi juhatuse esinaine on Edit Krilavitšiene Vene Draamateatrist, klubi sisuline tegevus lasub lauljanna Olga Bunderi õlgadel.
Klubi koondab inimesi, keda seob vanade romansside armastus, kusjuures tegu pole mitte ainult vene romansside, vaid teistegi rahvaste romantilise muusikaga. Meenutagem, et romansi sünnimaa on Prantsusmaa, kuid Venemaal saavutas romanss kui nähtus oma hiilguse. Vene romansi klubi on kahe tegevusaastaga andnud rohkesti kontserte kõikjal Eestis, muusikalist külakosti on viidud Peterburi ja Moskvasse. Kontsertidel on alati kõlanud ka eesti helilooming.
Tänavuse hooaja avakontsert koosnes kahest mammutosast. Kontserdi esimeses osas esinesid klubi liikmed Olga Bunder, Edit Krilavtšiene, Jelena Krassantovitš, Valentina Peškova, Niina Nellis, Vladimir Skamnicky, Erkki Otsman, Benno Margus ja Toomas Kuter
Teises osas tõi kuulajateni vene linnaromansi tõeliselt aegumatuid traditsioone tuntud lauljanna, Peterburi konservatooriumi kasvandik Rubina Kalantarjan, keda saatis klaveril Leonid Jerjomin. Kalantarjani loominguline tee on olnud keeruline. Ta oli üks esimesi, kes hakkas nõukogude ajal avalikult esitama vene linnaromansse ja sattus seetõttu vastuollu tollase meelsusega. Armeenia päritolu laulja on lõviosa oma elust elanud Neevalinnas, kontserdid on teda aga viinud paljudele esindulikele lavadele terves maailmas. 
Ka Mustpeade Maja publiku vallutas Kalantarjan juba esimeste taktidega. Tema laulmismaneer on loomulik, heas mõttes vanamoodne, kirglikult temperamentne, samas aristokraatlikult vaoshoitud. Kuulates Kalantarjani laulmist, jääb mulje, et ta mitte ainult ei interpreteeri romanssi nagu näitleja, vaid käsitleb seda kui reťissöör, kelle muusikalise fraasi ja mõtte kujundamine on filigraanne. Iga Kalantarjani esitatud romanss kujuneb omaette jutustuseks, olles kantud just selle romansi ideest. Lisaks tuntud vene romanssidele esitas laulja prantsuse romansse. Noor ja sädelev Leonid Jerjomin oli kogenud Rubina Kalantarjanile vääriline partner, tõestades veel kord, et muusika puhul ei mängi vanus kõige tähtsamat rolli.
Lisaks kontserdile tervitas Rubina Kalantarjan klubi avaõhtust osavõtjaid Ülemaailmse Peterburglaste Klubi poolt, mainides muuseas, et tänu Tallinna eeskujule moodustatakse vene romansi klubi ka Peterburis. 
Samal õhtul seostus klubi hooaja avamisega veel üks huvitav sündmus. Esmakordselt teavitati laiemat avalikkust klubi egiidi all tegutseva vastmoodustatud Tallinna laste ooperiteatri Picc-co-loo! olemasolust. Picc-co-loo! esimeseks suuremaks ettevõtmiseks on 10. detsembril Salme kultuurikeskuses esietenduv Moskva helilooja Boriss Kisseljovi Dickensi “Jõulumuinasjuttude” ainel loodud ooper “Printsess Alicia”. Vene romansi klubi avaõhtul esitati ka katkendeid sellest ooperist. EMA üliõpilased Kaie Tammer, Priit Velmre, Risto Joost, Alo Rammo ja nendega koos esinenud lapsed teenisid oma lustliku ja nooruslikult nakatava ülesastumisega publiku sooja vastuvõtu ning said nõnda tuult tiibadesse tööks “Printsess Alicia” kallal. Tähelepanuväärne on, et vene õppekeelega koolide lapsed laulavad seda ooperit eesti keeles.

Toomas Kuter