KONTSERDIPEEGEL
ERSO, Wagner ja Bruckner
Estonia kontserdisaalis esines ERSO Marc Tardue
juhatusel (7. X), kavas romantiline muusika – Wagner ja Bruckner. Itaalia-Prantsuse
päritolu ning USAs hariduse saanud Tardue on praegu Porto Rahvusorkestri
peadirigent Portugalis.
Kontserdi esimeses pooles kõlas Richard
Wagneri laulutsükkel “Viis Mathilde Wesendoncki luuletust” (1857/58)
rootsi metsosoprani Anette Bodi (1966) esituses. Need laulud on
algselt loodud klaverisaatega, orkestratsiooni tegi hiljem hoopis dirigent
Felix Mottl, kellele helilooja usaldas nii “Nibelungide” ooperitetraloogia,
“Tristani ja Isolde” kui “Parsifali” juhatamise Bayreuthis. Anette Bodi
interpretatsioon valmistas siiski pettumuse – need laulud kirjutas Wagner
eskiisidena “Tristanile”, mis teadupärast räägib suurtest
romantilistest tunnetest. Ka helilooja ise tundis proua Wesendoncki vastu
ilmselt sedasama, mida Tristan Isolde vastu. Kuid rootsi solistile paistsid
rohkem sobivat dramaatiliselt ooperlikud karakterilahendused ning seetõttu
jäi kogu lüüriline tundeskaala, mis neis lauludes ehk olulisemgi,
kahjuks elutuks ja puiseks. Ning seda kohe esimeses laulus “Ingel”, mis
kõlas suisa pooltoorelt. Järgnev “Seisata!” mõjus oma
tormlevas dramaatilisuses juba veenvamalt, ka laulu lüüriline
teine pool sai siin veidi tundelisema kandepinna. Kõige paremini
kõlas aga “Kasvuhoones” – solisti väljenduslaadis oli tunda
nii valulikkust kui ooperlikult väljapeetud traagilist karakterikujundust.
Mõjuva terviku loomisel oli suur osa orkestri peenekoelisel kõlal
ning keelpillide rõhutatult tundelisel fraseerimisel. Väga
hea, kuid edasi enam nii hea polnud, sest nii “Valu” kui tsüklit lõpetava
“Unelmate” mitmeplaanilisus jäi solistil esituslikult välja arendamata.
Kokkuvõttes tundus, et Anette Bod oli lõpuni kinni mingites
ooperlikes klišeedes, mis nivelleeris oluliselt kogu laulutsükli muusikalist
tekstitõlgendust.
Anton Bruckneri (1824 – 1896) Sümfoonias
nr. 3 d-moll (1873/1877) on üksjagu vastutusrikas roll orkestri vaskpillirühmal,
eriti metsasarvedel (küllalt paljudes episoodides ei kata neid ka
teised instrumendid). Seekordne esitus näitas igatahes ERSO pillimeeste
head ettevalmistust, mis ei puudutanud sugugi ainult vaserühma. Juba
esimese osa peateema kõlas väga sisendusjõuliselt ja
võimsalt ning helgelt lüüriline kõrvalpartii moodustas
sellega mõjuva kontrasti. Järgnev arendus sai dramaatilise
ning vastandusterohke, kuid sellegipoolest tervikliku joone. Ning esimene
kulminatsioon repriisi alguses, kuhu see joon välja viiski, imponeeris
oma särava massiivsusega. Mõni ime, et Wagner sellest sümfooniast
omal ajal vaimustusse sattus, küllap meeldinuks talle ka Tardue poolt
ette valmistatud osa lõpukulminatsioon.
Adagios hakkas esimesena kõrva
vioolade ilus ning ühtlane kantileen, mis hiljem tšellodele ja kontrabassidele
üle kandudes sai oma laulvust kaotamata juba märksa tihedama
kõla. Kui eelmise osa karakterikujunduses oli väga oluline
roll vaskpillidel, siis siin oli keelpillidel suuremgi tähendusväli.
Vähemalt alguses, sest üha jõulisemaks muutuva arenduse
käigus said üha intensiivsema värvingu ka puhkpillid. Adagio
modelleerus küllaltki voolujooneliseks, sest kõik dirigendi
tempolaiendused ning ka orkestri dünaamiline reťii jättis terviklikult
läbi tunnetatud ja sisemiselt pingestatud kogumulje.
Scherzo alguse impulsiivne karakter ei
toonud veel pingelangust, see tuli alles teistes, kõlaliselt märksa
läbipaistvamates ja kergemates episoodides. Keskse trio-osa valsilik
lennukus mõjus lihtsalt šarmantselt. Dirigent võimendas kõiki
kontraste väga loomulikult – üleminekud pompoossest pateetikast
tantsulisse olustikku toimusid plastiliselt, nagu muuseas ning ühegi
“traagelniidita”.
Finaali pingeväljad kujunesid juba märksa
mitmemõõtmelisemaks – lõpuosa tervik koosneb paljudest
elementidest ning realiseerub Bruckneril läbi sünteesiva mõtlemise,
mida ettekandel peab ilmutama ka dirigent. Marc Tardue ilmutaski, lähtudes
eelnenud osadest tuttavast mitmetähenduslikust tekstitõlgendusest.
Finaali ning ka kogu sümfoonia kulminatsiooni ettevalmistus, läbiviimine
ja lõpetamine mõjus dramaturgiliselt meisterlikult ning kõlaliselt
säravalt. Kokkuvõttes hea kontsert, mida isegi Anette Bodi
mõningane puisus kuigi oluliselt ei varjutanud.
Igor Garšnek
Viljandi Linnakapell alustas 28.
hooaega
|
“Amori mask” Viljandi Linnakapellilt. |
8. oktoobril esitas Linnakapell eelmise hooaja
kaks õnnestunumat kava keskaja ning inglise maskimuusikast. Võrreldes
kevadel kuulduga kõlasid keskaja helindid uutmoodi, kuna koosseis
oli veidi muudetud.
Keskaja muusika pakub üldse suuri tõlgendusvõimalusi:
kes suudakski öelda, kas on õigem vaikselt mediteeriv või
jõuliselt publikule suunatud lähenemisviis? Kriteeriumiks saab
olla ainult ettekande kunstiline veenvus. Kui eelmisel kontserdil olid
õnnestunumad enam kuninglikud estampiid, siis nüüd võlusid
lüürilised meeleolud hispaania ja prantsuse lauludes. Anonüümse
autori “Sol Oritur” oli kujundatud köitva flöödi (Neeme
Punder) ja viiuli (Siiri Kärt) duetina. “Nas mentes senpre
teer”, mis pärineb XIII sajandi kogumikust “Cantigas Santa Maria”,
algas võluva harfisoologa, millega järk-järgult ühinevad
pillid moodustasid õhulise partituuri. Külalisena esinenud
Lilian Langsepp suutis oma harfiga luua erilise atmosfääri,
mis mõjutas ka teisi mängijaid. Saksa minnesingeri Neidhart
von Reuenthali suvelaulu “Owe dirre Sumerzit” salmid olid külluslikult
ääristatud löökpillidega (Marge Loik). Viimastel
on Linnakapelli seadetes alati oluline roll.Tänu muusikakooli instrumentaariumile
on löökpillivalik ülimalt mitmekesine. Seekordsest keskaja
kavast jäi puudu vokaalne osa. Kuigi instrumentaalsed lauluseaded
pakkusid huvi, ei saa pillidega asendada üht head lauljat.
Inglise maskimuusika kava oli tuttav suviselt
vanamuusikafestivalilt. Publik nautis tabavate detailidega kostümeeritud
tegelasi: lustakas vanaeit, salapärane nõid, tantsiv moorlane,
kelmikas Amor jt. Renessanslikus helipildis, kus valitses püüdlus
universaalse harmoonia poole, on inglise humoorikate maskide galerii üsna
omapärane nähtus. Rõõmustas mängijate muusikaline
väljendusrikkus: selles oli nii vajalikku jõudu kui täpsust,
nii hoogu kui mängulusti, mis nakatas ka publikut. Kunsti õilis
eesmärk inimestele rõõmu valmistada oli teostunud.
Mida on sel hooajal veel Viljandi Linnakapellilt
oodata? Lisaks traditsioonilisele öömuusikakontserdile detsembri
lõpus valmistatakse ette keskaja ning renessansi uued kavad. On
plaanis kuulajateni tuua rootsi trubaduuriks nimetatud XVIII sajandi lauliku
Carl Bellmani loomingut. Kunstilise juhi Neeme Punderi üks eesmärk
on tuua nüüdismuusika vanamuusika vahenditega inimestele lähedale.
Eelmisel hooajal äratas tähelepanu Lepo Sumera autorikontsert.
Nüüd on oodata samalaadseid õhtuid Urmas Sisaski ja René
Eespere loomingust. Viimasel esinevad ka muusikakooli lapsed.
Maret Tomson
Vene romansi klubi taasalustas
|
Arhiivifotol romansimeeleolus Rubina Kalantarjan. |
28. septembril alustas kontserdiga Mustpeade
Majas oma kolmandat hooaega Vene Romansi Klubi, mis moodustati 17. IX 1997.
Idee pärineb Dajan Ahmetovilt, põhiliseks kokkusaamise ning
ürituste läbiviimise kohaks sai Salong-teater. Hiljem klubi tegevus
laienes, seda nii Eestis kui väljaspool. Klubi juhatuse esinaine on
Edit Krilavitšiene Vene Draamateatrist, klubi sisuline tegevus lasub lauljanna
Olga Bunderi õlgadel.
Klubi koondab inimesi, keda seob vanade romansside
armastus, kusjuures tegu pole mitte ainult vene romansside, vaid teistegi
rahvaste romantilise muusikaga. Meenutagem, et romansi sünnimaa on
Prantsusmaa, kuid Venemaal saavutas romanss kui nähtus oma hiilguse.
Vene romansi klubi on kahe tegevusaastaga andnud rohkesti kontserte kõikjal
Eestis, muusikalist külakosti on viidud Peterburi ja Moskvasse. Kontsertidel
on alati kõlanud ka eesti helilooming.
Tänavuse hooaja avakontsert koosnes kahest
mammutosast. Kontserdi esimeses osas esinesid klubi liikmed Olga Bunder,
Edit Krilavtšiene, Jelena Krassantovitš, Valentina Peškova,
Niina Nellis, Vladimir Skamnicky, Erkki Otsman,
Benno Margus ja Toomas Kuter.
Teises osas tõi kuulajateni vene linnaromansi
tõeliselt aegumatuid traditsioone tuntud lauljanna, Peterburi konservatooriumi
kasvandik Rubina Kalantarjan, keda saatis klaveril Leonid Jerjomin.
Kalantarjani loominguline tee on olnud keeruline. Ta oli üks esimesi,
kes hakkas nõukogude ajal avalikult esitama vene linnaromansse ja
sattus seetõttu vastuollu tollase meelsusega. Armeenia päritolu
laulja on lõviosa oma elust elanud Neevalinnas, kontserdid on teda
aga viinud paljudele esindulikele lavadele terves maailmas.
Ka Mustpeade Maja publiku vallutas Kalantarjan
juba esimeste taktidega. Tema laulmismaneer on loomulik, heas mõttes
vanamoodne, kirglikult temperamentne, samas aristokraatlikult vaoshoitud.
Kuulates Kalantarjani laulmist, jääb mulje, et ta mitte ainult
ei interpreteeri romanssi nagu näitleja, vaid käsitleb seda kui
reťissöör, kelle muusikalise fraasi ja mõtte kujundamine
on filigraanne. Iga Kalantarjani esitatud romanss kujuneb omaette jutustuseks,
olles kantud just selle romansi ideest. Lisaks tuntud vene romanssidele
esitas laulja prantsuse romansse. Noor ja sädelev Leonid Jerjomin
oli kogenud Rubina Kalantarjanile vääriline partner, tõestades
veel kord, et muusika puhul ei mängi vanus kõige tähtsamat
rolli.
Lisaks kontserdile tervitas Rubina Kalantarjan
klubi avaõhtust osavõtjaid Ülemaailmse Peterburglaste
Klubi poolt, mainides muuseas, et tänu Tallinna eeskujule moodustatakse
vene romansi klubi ka Peterburis.
Samal õhtul seostus klubi hooaja avamisega
veel üks huvitav sündmus. Esmakordselt teavitati laiemat avalikkust
klubi egiidi all tegutseva vastmoodustatud Tallinna laste ooperiteatri
Picc-co-loo! olemasolust. Picc-co-loo! esimeseks suuremaks ettevõtmiseks
on 10. detsembril Salme kultuurikeskuses esietenduv Moskva helilooja Boriss
Kisseljovi Dickensi “Jõulumuinasjuttude” ainel loodud ooper “Printsess
Alicia”. Vene romansi klubi avaõhtul esitati ka katkendeid sellest
ooperist. EMA üliõpilased Kaie Tammer, Priit Velmre, Risto
Joost, Alo Rammo ja nendega koos esinenud lapsed teenisid oma lustliku
ja nooruslikult nakatava ülesastumisega publiku sooja vastuvõtu
ning said nõnda tuult tiibadesse tööks “Printsess Alicia”
kallal. Tähelepanuväärne on, et vene õppekeelega
koolide lapsed laulavad seda ooperit eesti keeles.
Toomas Kuter
|