Euroopa luuletajad Emajõe-äärses
Tallinnas
Selles Emajõe-äärses Tallinnas
korraldati üle-euroopaline luuletajate ümarlaud, mis kandis nimetust
“Op het breukvlak van twee eeuwen” (“Sajandivahetusel”). Küllap nüüd
on taiplikul lugejal selge, et ilmselt toimus üritus Hollandis, sest
mujal me “van”-sõnakest ja kaksikvokaale üheskoos naljalt ei
kohta.
Maasi jõgi on Emajõest pisut suurem
ja Maastrichti linn Tallinnast kolm korda väiksem – ometi pole võrdlus
laest võetud. Vanalinna kitsaid tänavaid ääristavad
kaupmeeste ja antvärkide gooti stiilis majad, mis on tehtud hallist
paekivist, mitte beeťidest, pruunidest või punakaspruunidest tellistest
nagu mujal Hollandis. Ka linnamüür ja linnamüüri ümarad
tornid on hallist kivist. Tänavate nimed: Lai, Pikk, Kohtu, Kloostri,
Mündi, Raekoja, Linnuse, Uus, Patarei. Ka siin on olemas “Kolm õde”,
aga on olemas ka “Kolm venda”, mida Tallinnas ei ole. Püssirohutorn
tuletab pigem juba Riiat meelde. Ühe Tallinna moodi majadega ääristatud
tänava võtab aga tervenisti enda alla suure Maasi jõe
väike, kuid kiirevooluline lisajõgi. Tänava keskel võib
näha keskaegset vesiveskit.
Maastrichti on nimetatud ka poeesiapealinnaks,
sest siin elas hollandi kunstluule rajaja Henric van Veldeke, kelle suurpoeem
püha Servaasi elust pärineb aastast 1170. Ka lõi ta “Aeneasest”
emakeelse variandi. Ta õpilaste hulgas olid Wolfram von Eschenbach,
üks kõige kuulsamaid keskaegseid saksa luuletajaid ja Rein
Sepa poolt eestigi keelde tõlgitud rüütlieepose “Parzival”
autor, ning esimesed belgia poeedid.
Ümarlaud ise
Luuletajad üheksateistkümnest riigist
– Hollandist, Rumeeniast, Šveitsist, Leedust, Eestist, Soomest, Austriast,
Bulgaariast, Rootsist, Taanist, Suurbritanniast, Ungarist, Hispaaniast
(esindatud oli tegelikult ainult Kataloonia), Prantsusmaalt, Saksamaalt,
Belgiast, Sloveeniast, Kreekast ja Lätist – tutvustasid üksteisele
oma maa luule olukorda peamiselt statistilisest, kirjastuspoliitilisest
ja rahanduslikust küljest. Aruande olid saatnud ka Iirimaa ja Island,
kelle esindajaid Maastrichtis polnud.
Tuli välja, et 1998. aasta näitajad
polegi Eestis paljude teistega võrreldes halvad. Eestis ilmus mullu
näiteks 113 luuleraamatut – rohkem kui Lätis ja Leedus kokku.
Soome keeles anti välja 134 luuleraamatut, aga on ju Soomes elanikke
üle kolme korra rohkem kui Eestis. Taanis oli mulluste luuleraamatute
koguarv 120 ja Hollandis – 182. Elanike arvult ületab Holland meid
kümnekordselt.
Jutud olid üldiselt asjalikud ja raamatupidajalikult
arvuderohked. Ilukõnedega esinesid vaid sakslane Richard Pietrass
ja bulgaarlane Gueorgi Konstantinov (hiljem kuulsin juhuslikult,
kuidas bulgaarlane rääkis läti luuletajale Peteris Zirnitisele,
et tunneb hästi üht läti kirjanikku, kelle nimi on Lennart
Meri).
Pietrass kaebas muuseas, et sakslased ei tea
enam, kes olid Goethe ja Schiller. Seevastu teatakse väga hästi,
kes on Schumacher ja Häkkinen. Mul oli aga võimalus veenduda,
et vähemalt telejaam Südwestfunk, mille saateid ma mõnikord
hotellitoas jälgisin, pingutab Goethe juubeliaastal tugevasti, et
sakslased oma suurt klassikut tunneksid.
Ärkasin ühel hommikul kella seitsme
paiku, lülitasin teleka sisse ja nägin suure imestusega, kuidas
XVIII sajandi kostüümides näitlejad selle ajajärgu
erisuguste saksa luuletajate teoseid loevad. Televaatajale taheti selgeks
teha, millisest kasvupinnast Goethe talent võrsus. Hiljem keskenduti
aina enam Goethele endale. Saade kestis vähemalt seitsekümmend
viis minutit. Tegemist oli õhtuse saate kordusega ja ühe osaga
hiigelsuurest sarisaatest.
Preemiad ja abirahad, mida Eesti luuletajad saavad,
on mitu korda väiksemad kui Lääne-Euroopa rikastes riikides.
Ligi 1 000 000 Eesti krooni suurune P. C. Hoofti preemia kukub igal neljandal
aastal mõne hollandi luuletaja kukrusse. Igal aastal antakse luuletajale
aga ligi 400 000 kroonine VSB preemia. Lisaks veel teisigi preemiaid suurusjärgus
75 000 – 230 000 krooni. Kõige väiksema preemia – debütantide
Cees Buddinghi – suuruseks on umbes 18 000 krooni. Nende preemiate ja toetuste
suhe töövõtja keskmise palgaga on aga umbes sama mis meil.
Amsterdamis panin tähele, et paljudes raamatukauplustes
polnud luulekogusid üldse müügil. Rohkesti oli aga luulekogusid
müügil kunstipoodides, kus müüdi kunstialbumeid ja
reproduktsioone.
Internet
Ümarlaual tuli Hollandi Kirjanike Liidu
esimees luuletaja Arie van den Berg välja mõttega üllitada
Internetis Euroopa nüüdisluule antoloogia, kus iga maad esindaks
viis luuletajat. Mõte leidis heakskiitu. Leiti, et Interneti Antoloogia
peale on mõttekam raha kulutada kui suurejooneliste festivalide
peale. Siiski toimub eeloleval suvel ka traditsiooniline Rotterdami hiidfestival.
Londoni Luuleühingu direktor Chris Meade
rääkis luule-elu internetiseeritusest Inglismaal. Luuleühingu
algatusel on rajatud internetiline luulekohvik, mille internetilehekülje
aadress on www.poetrysoc.com ja e-maili aadress – poetrysoc@dial.pipex.com
Luulekohviku lehekülgedel löövad kaasa ka välismaalased
– leedulastel on seal oma luulelehekülg juba olemas. Luulekohvik aitab
interneti luulelehekülgede osas paremini orienteeruda.
Šveitsis sündinud egiptlanna,
kes elab Londonis ja kirjutab prantsuse keeles
Ka säärane eksootiline daam, kes meenutas
tõepoolest mõne kostüümifilmi Kleopatrat, oli ümarlaual
esindatud. Luuletamine polevat siiski ta põhitegevus – laiemalt
on ta Londonis tuntud lõhnateraapia asjatundjana. Araabia keelt
ei oska ta üleüldse, kuigi isa-ema on puhastverd egiptlased.
Peale selle tutvusin veel hollandi keeles luuletava
ja Bagdadis sündinud kurdiga, Pariisis elava vana ungarlasega, kes
luuletab prantsuse keeles – ta nimi on Tibor Papp, ta on häälutaja
ja peab Stockholmis elavat eesti luuletajat Ilmar Laabanit üheks oma
paremaks sõbraks – ning rootsi keeles luuletava Inga-Lina Lindqvistiga,
kes on sündinud Vilniuses poola-vene segaperekonnas, aga sealt pärast
ema abiellumist taanlasega Rootsisse kolinud. Varasemast ajast tunnen rootsi
keeles luuletavat hiinlast Li-Lid. Hollandis taheti mind veel tutvustada
hollandi keeles kirjutava hiinlase Dou-Douga, aga ta ei tulnud sinna
sünnipäevale, kuhu oli lubanud tulla. Ühel banketil leidsin
enda kõrval istumas hollandi poetessi Emma Crebolderi, kes
elab Maastrichtis ja kirjutab lisaks hollandi keelele luuletusi ka suahiili
keeles. Seda kuuldes ei suutnud ma taltsutada oma edevust ja lugesin talle
Federico García Lorcat sölkupi keeles.
Aastatuhande vahetuse maailm võtab silmad
kirjuks.
Mõned näited ümarlaudnike
luulest
VENO TAUFER (1933), sloveeni luuletaja. On tegutsenud
ajakirjanikuna ja teatrijuhina. Toimetanud muuhulgas ka BBC sloveenikeelseid
saateid. Suure rahvusvahelise Vilenica kirjandusfestivali peakorraldaja.
Sloveenia iseseisvusdeklaratsiooni üks autoreid (mai 1989). 15 luulekogu
autor. 1995 aastal on talle Viinis antud Kesk-Euroopa kõrgeim kirjanduspreemia.
ARIE van den BERG (1948), hollandi luuletaja.
Luuletamise ning proosakirjutamise kõrvalt teinud toimetaja- ja
kirjastajatööd. Kirjutanud ka kõnesid poliitikutele. Praegu
– Hollandi Kirjanike Liidu esimees. Kogu Euroopa kirjanduselu üks
ettevõtlikumaid organiseerijaid.
RADU ANDRIESCU (1962), rumeenia luuletaja. Iasi
linna ja kogu Rumeenia-poolse Moldova kirjanduse väljapaistev uuendaja.
VIGGO MADSEN (1943), taani luuletaja. Raamatukoguhoidja
Odenses. Elab linna ainsas puumajas. Heliloojana ja arranťeerijana niisama
kuulus kui luuletajana.
TONY ROMBOUTS (1941), flaami luuletaja Belgiast.
Flaami kirjanduselu üks agaramaid organiseerijaid. Seltskonnalõvi
ja stiilimeister. Üks tema luulekogudest on pühendatud kaunile
soomlannale Päivile.
LUULE:
Veno Taufer:
Vabaõhukontsert
temake tinajalgadel
tunniklaas suus ja akvaarium peas
ja ta partner kõikide linnade kõik
trepid turjal
kaenla all süda haavatav peatatav
nad lehitsevad reisijuhti ja otsivad teed
niiske taeva alla õitsvasse hiide
kus ei vedeleks kõikjal higiseid salvrätte
kus ei peaks pelgama piilujate pilke
ja kus lõõritaksid kaunid linnud
aabitsa L-leheküljelt
temake ajab reied laiali laseb akvaariumist vee
välja
ja hakkab kalu püüdma
meesterahvas ronib trepist üles ja hingeldab
südame seest
alasti ihud upuvad tunniklaasi liiva
kalu sähvib nende tõmbsoonist läbi
veristesse lõpustesse peidetud tumetähnid
Arie van den Berg:
ritsikad
ritsikate siristamine see ritsikate laul ei olegi
laul, sest
sel pole viit (tegemist on vaid suve helihargiga,
suursuguselt
lõdva ülistuslauluga laiskusele,
sirina ainus siht on
hellitada surelikku ihu)
ritsikate porilauad kiidavad surma
sügisest kaunimaks ja siredamaks;
kuulsusrikkalt lauslangevad lehed
ja kõdunevad väetamaks maad
teisiti on lood ritsikatega: nende kaanonis
siriseb sulgkerge surma mahe lubadus –
ei pudene ju ritsikad puu otsast: liblikate kombel
tõmbavad ka nemad tiivad ihu ligi
ja juba ongi nad tuulest viidud
Radu Andriescu:
Panciu ööd
Panciu kolhoosikeskuses ronisin koos emakalkuniga
kõrtsi katusele
seal vaatasime ringi vaatepilt oli vägev
see pani mu turtsuma
ja emakalkuni kaagutama ta kartis pisut kõrgust
ta oli valge emakalkun
kõrtsisaalist küündis me kõrvu
laulu ja vandumist
suurest ärklimagamistoast immitses aga vaikust
katusel me ümber polnud muud kui põimlevad
viinamarjaväädid
surusin emakalkuni oma rinnale
aga tema lõi põnnama
ta oli nagu raamat mida esimest korda lahti tehakse
tirisin ta alla kõrtsi seadsin ta lavale
lauljate ette
ta häbelikud liigutused olid graatsilisemad
kui
baleriinil
kes kannab lumivalget puhvseelikut
viisin ta magamistuppa neelasin ta vastukaagutused
alla
ta oli valgem kui voodilina
kõrtsikatuselt olime üheskoos uudistanud
maailma
Viggo
Madsen:
Keel: Mis võib suus veel
püham olla!
Leiva peal tükike keelt
Giid seletas inglise keeles:
“He lost his face
because of pain – “
Tõepoolest, olen õppinud olema üksi
ja elama koos teistega
Nüüd pean seda uuesti õppima
Tee ääres märkasime
üha sagedamini
tillukesi majakujulisi altareid,
mis olid pilte, küünlaid ja lilli paksult
täis
Hakkasime muidugi arutama
kas altarid olid püsti pandud nende
terviseks kes autoõnnetuse üle elasid
või nende mälestuseks
kes just siin oma elu kaotasid
Liiklus oli nii tihe
et me ei saanud lähemaks vaatamiseks peatuda
Ometi oli neid altareid
nõnda tihedalt selle suisa sirge maantee
ääres
et paljas mõtegi autoõnnetustest
tundus totter olevat
Tony Rombouts:
Dändi taevas
Maapinnalt on ta vaevunähtav:
Kaks kriipsakat – otsekui
kahe valge kriidiga väga kõrgele
taevasse tõmmatud.
Vähemasti siis, kui taevas on pilvitu.
Ta lendab. Ta nahapind on prink ja voolujooneline.
Ta kiiskavad tiivad on sulgjad
aga ometi täiesti pingul.
Alumiinium särab päikese käes
kui satiin.
Ta ihuks on Boeing 737
mis lendab 1000 m kõrgusel
püsikiirusega
850 kilomeetrit tunnis.
Ta võbiseb sest pakane näpistab teda
valusasti –
miinuspügalaid on 25. Jäine külm
lõikub lihha,
härmatab ta lauba
kristallvalgeks ja värvib ta suguosad tumesiniseks.
Sügavkülma värv.
Nii võttes tuletab see vaba ja valge avarus
meelde tohutut keerdkäigustikku
mille keerud, umbotsad ja seinad
on nägemisulatusest väljas.
Ta nimi on Ikaros
ja vabalt kui lind
lendab ta ühest
Labürindist teise.
|