Euroopa luuletajad Emajõe-äärses Tallinnas

Selles Emajõe-äärses Tallinnas korraldati üle-euroopaline luuletajate ümarlaud, mis kandis nimetust “Op het breukvlak van twee eeuwen” (“Sajandivahetusel”). Küllap nüüd on taiplikul lugejal selge, et ilmselt toimus üritus Hollandis, sest mujal me “van”-sõnakest ja kaksikvokaale üheskoos naljalt ei kohta. 
Maasi jõgi on Emajõest pisut suurem ja Maastrichti linn Tallinnast kolm korda väiksem – ometi pole võrdlus laest võetud. Vanalinna kitsaid tänavaid ääristavad kaupmeeste ja antvärkide gooti stiilis majad, mis on tehtud hallist paekivist, mitte beeťidest, pruunidest või punakaspruunidest tellistest nagu mujal Hollandis. Ka linnamüür ja linnamüüri ümarad tornid on hallist kivist. Tänavate nimed: Lai, Pikk, Kohtu, Kloostri, Mündi, Raekoja, Linnuse, Uus, Patarei. Ka siin on olemas “Kolm õde”, aga on olemas ka “Kolm venda”, mida Tallinnas ei ole. Püssirohutorn tuletab pigem juba Riiat meelde. Ühe Tallinna moodi majadega ääristatud tänava võtab aga tervenisti enda alla suure Maasi jõe väike, kuid kiirevooluline lisajõgi. Tänava keskel võib näha keskaegset vesiveskit.
Maastrichti on nimetatud ka poeesiapealinnaks, sest siin elas hollandi kunstluule rajaja Henric van Veldeke, kelle suurpoeem püha Servaasi elust pärineb aastast 1170. Ka lõi ta “Aeneasest” emakeelse variandi. Ta õpilaste hulgas olid Wolfram von Eschenbach, üks kõige kuulsamaid keskaegseid saksa luuletajaid ja Rein Sepa poolt eestigi keelde tõlgitud rüütlieepose “Parzival” autor, ning esimesed belgia poeedid.

Ümarlaud ise
Luuletajad üheksateistkümnest riigist – Hollandist, Rumeeniast, Šveitsist, Leedust, Eestist, Soomest, Austriast, Bulgaariast, Rootsist, Taanist, Suurbritanniast, Ungarist, Hispaaniast (esindatud oli tegelikult ainult Kataloonia), Prantsusmaalt, Saksamaalt, Belgiast, Sloveeniast, Kreekast ja Lätist – tutvustasid üksteisele oma maa luule olukorda peamiselt statistilisest, kirjastuspoliitilisest ja rahanduslikust küljest. Aruande olid saatnud ka Iirimaa ja Island, kelle esindajaid Maastrichtis polnud.
Tuli välja, et 1998. aasta näitajad polegi Eestis paljude teistega võrreldes halvad. Eestis ilmus mullu näiteks 113 luuleraamatut – rohkem kui Lätis ja Leedus kokku. Soome keeles anti välja 134 luuleraamatut, aga on ju Soomes elanikke üle kolme korra rohkem kui Eestis. Taanis oli mulluste luuleraamatute koguarv 120 ja Hollandis – 182. Elanike arvult ületab Holland meid kümnekordselt.
Jutud olid üldiselt asjalikud ja raamatupidajalikult arvuderohked. Ilukõnedega esinesid vaid sakslane Richard Pietrass ja bulgaarlane Gueorgi Konstantinov (hiljem kuulsin juhuslikult, kuidas bulgaarlane rääkis läti luuletajale Peteris Zirnitisele, et tunneb hästi üht läti kirjanikku, kelle nimi on Lennart Meri).
Pietrass kaebas muuseas, et sakslased ei tea enam, kes olid Goethe ja Schiller. Seevastu teatakse väga hästi, kes on Schumacher ja Häkkinen. Mul oli aga võimalus veenduda, et vähemalt telejaam Südwestfunk, mille saateid ma mõnikord hotellitoas jälgisin, pingutab Goethe juubeliaastal tugevasti, et sakslased oma suurt klassikut tunneksid.
Ärkasin ühel hommikul kella seitsme paiku, lülitasin teleka sisse ja nägin suure imestusega, kuidas XVIII sajandi kostüümides näitlejad selle ajajärgu erisuguste saksa luuletajate teoseid loevad. Televaatajale taheti selgeks teha, millisest kasvupinnast Goethe talent võrsus. Hiljem keskenduti aina enam Goethele endale. Saade kestis vähemalt seitsekümmend viis minutit. Tegemist oli õhtuse saate kordusega ja ühe osaga hiigelsuurest sarisaatest.
Preemiad ja abirahad, mida Eesti luuletajad saavad, on mitu korda väiksemad kui Lääne-Euroopa rikastes riikides. Ligi 1 000 000 Eesti krooni suurune P. C. Hoofti preemia kukub igal neljandal aastal mõne hollandi luuletaja kukrusse. Igal aastal antakse luuletajale aga ligi 400 000 kroonine VSB preemia. Lisaks veel teisigi preemiaid suurusjärgus 75 000 – 230 000 krooni. Kõige väiksema preemia – debütantide Cees Buddinghi – suuruseks on umbes 18 000 krooni. Nende preemiate ja toetuste suhe töövõtja keskmise palgaga on aga umbes sama mis meil.
Amsterdamis panin tähele, et paljudes raamatukauplustes polnud luulekogusid üldse müügil. Rohkesti oli aga luulekogusid müügil kunstipoodides, kus müüdi kunstialbumeid ja reproduktsioone.

Internet
Ümarlaual tuli Hollandi Kirjanike Liidu esimees luuletaja Arie van den Berg välja mõttega üllitada Internetis Euroopa nüüdisluule antoloogia, kus iga maad esindaks viis luuletajat. Mõte leidis heakskiitu. Leiti, et Interneti Antoloogia peale on mõttekam raha kulutada kui suurejooneliste festivalide peale. Siiski toimub eeloleval suvel ka traditsiooniline Rotterdami hiidfestival.
Londoni Luuleühingu direktor Chris Meade rääkis luule-elu internetiseeritusest Inglismaal. Luuleühingu algatusel on rajatud internetiline luulekohvik, mille internetilehekülje aadress on www.poetrysoc.com ja e-maili aadress – poetrysoc@dial.pipex.com Luulekohviku lehekülgedel löövad kaasa ka välismaalased – leedulastel on seal oma luulelehekülg juba olemas. Luulekohvik aitab interneti luulelehekülgede osas paremini orienteeruda.

Šveitsis sündinud egiptlanna, kes elab Londonis ja kirjutab prantsuse keeles
Ka säärane eksootiline daam, kes meenutas tõepoolest mõne kostüümifilmi Kleopatrat, oli ümarlaual esindatud. Luuletamine polevat siiski ta põhitegevus – laiemalt on ta Londonis tuntud lõhnateraapia asjatundjana. Araabia keelt ei oska ta üleüldse, kuigi isa-ema on puhastverd egiptlased.
Peale selle tutvusin veel hollandi keeles luuletava ja Bagdadis sündinud kurdiga, Pariisis elava vana ungarlasega, kes luuletab prantsuse keeles – ta nimi on Tibor Papp, ta on häälutaja ja peab Stockholmis elavat eesti luuletajat Ilmar Laabanit üheks oma paremaks sõbraks – ning rootsi keeles luuletava Inga-Lina Lindqvistiga, kes on sündinud Vilniuses poola-vene segaperekonnas, aga sealt pärast ema abiellumist taanlasega Rootsisse kolinud. Varasemast ajast tunnen rootsi keeles luuletavat hiinlast Li-Lid. Hollandis taheti mind veel tutvustada hollandi keeles kirjutava hiinlase Dou-Douga, aga ta ei tulnud sinna sünnipäevale, kuhu oli lubanud tulla. Ühel banketil leidsin enda kõrval istumas hollandi poetessi Emma Crebolderi, kes elab Maastrichtis ja kirjutab lisaks hollandi keelele luuletusi ka suahiili keeles. Seda kuuldes ei suutnud ma taltsutada oma edevust ja lugesin talle Federico García Lorcat sölkupi keeles.
Aastatuhande vahetuse maailm võtab silmad kirjuks.

Mõned näited ümarlaudnike luulest
VENO TAUFER (1933), sloveeni luuletaja. On tegutsenud ajakirjanikuna ja teatrijuhina. Toimetanud muuhulgas ka BBC sloveenikeelseid saateid. Suure rahvusvahelise Vilenica kirjandusfestivali peakorraldaja. Sloveenia iseseisvusdeklaratsiooni üks autoreid (mai 1989). 15 luulekogu autor. 1995 aastal on talle Viinis antud Kesk-Euroopa kõrgeim kirjanduspreemia.
ARIE van den BERG (1948), hollandi luuletaja. Luuletamise ning proosakirjutamise kõrvalt teinud toimetaja- ja kirjastajatööd. Kirjutanud ka kõnesid poliitikutele. Praegu – Hollandi Kirjanike Liidu esimees. Kogu Euroopa kirjanduselu üks ettevõtlikumaid organiseerijaid.
RADU ANDRIESCU (1962), rumeenia luuletaja. Iasi linna ja kogu Rumeenia-poolse Moldova kirjanduse väljapaistev uuendaja.
VIGGO MADSEN (1943), taani luuletaja. Raamatukoguhoidja Odenses. Elab linna ainsas puumajas. Heliloojana ja arranťeerijana niisama kuulus kui luuletajana.
TONY ROMBOUTS (1941), flaami luuletaja Belgiast. Flaami kirjanduselu üks agaramaid organiseerijaid. Seltskonnalõvi ja stiilimeister. Üks tema luulekogudest on pühendatud kaunile soomlannale Päivile.

Andres Ehin



LUULE:

Veno Taufer:

Vabaõhukontsert
temake tinajalgadel
tunniklaas suus ja akvaarium peas
ja ta partner kõikide linnade kõik trepid turjal
kaenla all süda haavatav peatatav

nad lehitsevad reisijuhti ja otsivad teed
niiske taeva alla õitsvasse hiide
kus ei vedeleks kõikjal higiseid salvrätte
kus ei peaks pelgama piilujate pilke
ja kus lõõritaksid kaunid linnud aabitsa L-leheküljelt

temake ajab reied laiali laseb akvaariumist vee välja
ja hakkab kalu püüdma
meesterahvas ronib trepist üles ja hingeldab südame seest

alasti ihud upuvad tunniklaasi liiva
kalu sähvib nende tõmbsoonist läbi
veristesse lõpustesse peidetud tumetähnid

Tõlkinud Kristiina Ehin



Arie van den Berg:

ritsikad
ritsikate siristamine see ritsikate laul ei olegi laul, sest
sel pole viit (tegemist on vaid suve helihargiga, suursuguselt
lõdva ülistuslauluga laiskusele, sirina ainus siht on
hellitada surelikku ihu)

ritsikate porilauad kiidavad surma
sügisest kaunimaks ja siredamaks;
kuulsusrikkalt lauslangevad lehed
ja kõdunevad väetamaks maad

teisiti on lood ritsikatega: nende kaanonis
siriseb sulgkerge surma mahe lubadus – 
ei pudene ju ritsikad puu otsast: liblikate kombel
tõmbavad ka nemad tiivad ihu ligi
ja juba ongi nad tuulest viidud

Tõlkinud Andres Ehin



Radu Andriescu:

Panciu ööd
Panciu kolhoosikeskuses ronisin koos emakalkuniga
kõrtsi katusele
seal vaatasime ringi vaatepilt oli vägev see pani mu turtsuma
ja emakalkuni kaagutama ta kartis pisut kõrgust
ta oli valge emakalkun

kõrtsisaalist küündis me kõrvu laulu ja vandumist
suurest ärklimagamistoast immitses aga vaikust
katusel me ümber polnud muud kui põimlevad 
viinamarjaväädid

surusin emakalkuni oma rinnale
aga tema lõi põnnama
ta oli nagu raamat mida esimest korda lahti tehakse

tirisin ta alla kõrtsi seadsin ta lavale lauljate ette
ta häbelikud liigutused olid graatsilisemad kui
baleriinil
kes kannab lumivalget puhvseelikut
viisin ta magamistuppa neelasin ta vastukaagutused alla
ta oli valgem kui voodilina
kõrtsikatuselt olime üheskoos uudistanud maailma

Tõlkinud Andres Ehin


Viggo Madsen:

Keel: Mis võib suus veel püham olla!
Leiva peal tükike keelt

Giid seletas inglise keeles:
“He lost his face
because of pain – “

Tõepoolest, olen õppinud olema üksi
ja elama koos teistega
Nüüd pean seda uuesti õppima

Tee ääres märkasime
üha sagedamini
tillukesi majakujulisi altareid,
mis olid pilte, küünlaid ja lilli paksult täis

Hakkasime muidugi arutama
kas altarid olid püsti pandud nende
terviseks kes autoõnnetuse üle elasid
või nende mälestuseks
kes just siin oma elu kaotasid
Liiklus oli nii tihe
et me ei saanud lähemaks vaatamiseks peatuda

Ometi oli neid altareid
nõnda tihedalt selle suisa sirge maantee ääres
et paljas mõtegi autoõnnetustest
tundus totter olevat

Tõlkinud Andres Ehin



Tony Rombouts:

Dändi taevas
Maapinnalt on ta vaevunähtav:
Kaks kriipsakat – otsekui
kahe valge kriidiga väga kõrgele taevasse tõmmatud.
Vähemasti siis, kui taevas on pilvitu.

Ta lendab. Ta nahapind on prink ja voolujooneline.
Ta kiiskavad tiivad on sulgjad
aga ometi täiesti pingul.
Alumiinium särab päikese käes kui satiin.

Ta ihuks on Boeing 737
mis lendab 1000 m kõrgusel
püsikiirusega
850 kilomeetrit tunnis.

Ta võbiseb sest pakane näpistab teda valusasti – 
miinuspügalaid on 25. Jäine külm lõikub lihha, 
härmatab ta lauba
kristallvalgeks ja värvib ta suguosad tumesiniseks. Sügavkülma värv.

Nii võttes tuletab see vaba ja valge avarus
meelde tohutut keerdkäigustikku
mille keerud, umbotsad ja seinad
on nägemisulatusest väljas.

Ta nimi on Ikaros
ja vabalt kui lind
lendab ta ühest
Labürindist teise.

Tõlkinud Andres Ehin