Kauksi Ülle ammune lubadus

Kauksi Ülle. Paat. Eesti Kostabi $elts, Tartu 1998.

Eesti autori  kirjutatud Ilusa väljanägemisega romaani ei juhtu poelettidel kohtama just iga päev. Aga just selline näeb välja Kauksi Ülle poolt ammu lubatud ja nüüd siis ka lõpuks saadaval olev seksromaan "Paat." Raamatu "lihalikke paljastusi" katab Peeter Alliku poolt illustreeritud  kõva kaas ja igatahes seksistidele peaks esmane visuaalne mulje üsnagi paljutõotavana tunduma.
 "Paat", mõnede teravmeelitsejate sõnul "pornokas", algab neljakümnendate keskpaiga Lõuna-Eesti külaelupildikeste ja looduskirjelduste maalimisega. Rohkete dialoogidega alustanud autor ei lase lugejal neid ihulisi elamusi ka eriti kaua oodata.
Käsitluse all on lapseohtu tütarlaps Ainu, kellest saab raamatu 152 lehekülje jooksul kiiresti vanamutt, kel seljataga kaks abielu, paar armukest, neli last ja ees repressiooniohvritele tagastatavate eluasemete tõttu oma kortsunud kehaga lageda taeva alla jäämine. Aga olgu...mitte nii kiiresti!
Autori enese sõnul on romaan osaliselt autobiograafiline, enamikul tegelastest olevat ka prototüübid. Raamatus mainitud kohanimi Mõtstaga (Metstaga) on samuti Võrumaal siiani olemas, kahtlustaksin aga sügavalt peategelase õhtusi jõeäärseid lehmakarjatamisi, kuna lähimad jõed Mustjõgi ja Krabi külje alt voolav veenire asuvad Mõtstagast vastavalt kolme ja kaheksa kilomeetri kaugusel. Hurdakoeragi võtaks selline karjatamine võhmale.
Raamatut läbib ilmselge feministlik alatoon. Autor ei lase aga sellel õnneks kordagi raevukaks  muutuda vaid näitab naise positsiooni tagaplaanilisust rohkem nagu paratamatust: (Mille naasõq piät meeste sõnna kullõma? Talo peri poig esä käest...Naanõ võetas sinnäq perre. Tuu kiä manu tulõ, piät kavvõmbolõijde käest opma.)
Ja paratamatuse vastu see Kauksi Ülle peategelase Ainu ristiretke alustabki. Vahendite nappus selle tarvis on loogiline ja nii saabki selleks sisemine ja instinktidest johtuv.
Autori poolt ülesseatud olustik on tegevusajale vastavalt ääretult primitiivne. Viis, kuidas seda täheldatakse,on ise aga lihtsusest kaugel. Seda, et Kauksi Ülle on arvestatav näidendikirjutaja kinnitavad ka "seksraamatu" dialoogid – aga looduskirjelduste põimitus üldisega sellisel tasemel oli küll meeldivaks üllatuseks. Selles suhtes peaks autori tähelepanuvõimele kraapsu tegema. Tekib tunne et Kauksi Ülle vähemalt seda raamatut kirjutades ei lähtunud inspiratsioonist, vaid ise Võrumaaga kokku kasvanuna lihtsalt teadis, mida teha. Ikka on vanarahvas oma palvetega "teiselt" poolt abi püüdnud saada.
Võrumaa pole selles suhtes erand olnud ei varem, ega vähemal määral praegusajalgi. Nii ongi teosesse süstitud paras annus müstikat küll unenägude seletamise kaudu, küll uskumuste ja ennustuste läbi. Lisaks on teksti põimitud hulgaliselt vanarahvatarkusi ja ka mõned rahvalaulujupid. Seksikohtadega (vähe neid ju oli) tekkis see probleem, et mõnes kohas oleks nagu rohkemgi tahtnud ja mõnes krõbedamas vähem, aga kuna erootilisuse hindamiseks on tänapäeva Eestis kombeks üle kuldse keskea vanusega meesterahvastest koosnevaid zhüriisid kasutada, siis üksikisikuna ja mitte veel sinna ikka kuuluva persoonina selle koha pealt vaikiksin.
Natuke segas lugemisel raamatu mõningane ebaühtlus. "Seksika" tempo tõuseb poole raamatu peal esiosa suhtes ehk natuke liiast. Seda on autor ka ise tunnistanud. Lõpupoole harjub võru keele käes vaevlev organism tempomuutusega muidugi ära, nii et asjaga ühele poole saades ei suuda see oluliselt takistada kirjandusliku elamuse vohamist meeleelundites.
Miks kannab romaan nime "Paat"? Unustamatuid hetki paadiga järvesilmal on raamatu lõpuks elatanud Ainu veetnud elu jooksul loendamatuid kordi.
Raamatu viimasel leheküljel nenditakse: Kyik tedä sõidutanuq paadimeheq ummaq no ärq koolnuq.  Nii muundukski seesama all järvesilma kaldal lebav lootsik nagu sünnist surma poole viijaks, millega just läbitud üks iseteadev elu. Paadimehed, need, kes on elu jooksul aidanud Ainul seda ainult pealtnäha kergest puudutusest liikuma hakkavat alust edasi kanda on siit maamunalt igaveseks lahkunud ja ega ole elatanud Ainulgi eriti enam kuhugi minna. Aeg on vabastada paat järgmistele reisijatele, lakooniliselt ja enesesmõistetavalt tütrepojale ühmates: Sina, Tennüs, vast viit tütärlast paadiga sõitma.
Oli aegu, kui Võru liikumine koosnes ainult kahest elujõulisest osapoolest – Võrumaast ja Kauksi Üllest. Praeguseks on kirjanaise poolt taasüles võetud ja varemalt tihtipeale "napakaks" peetud tegevus leidnud hulgaliselt järgijaid inimeste ja organisatsioonide hulgas, Võru keel ise aga saanud omaette keele staatuse teadlaste kinnituste läbi ja mis kõige tähtsam – hea jupi maa võrra on paranenud selle lihtsa, kodus, selg vastu kuuma ahju, istuva Võrokese enesehinnang.
Üks on igatahes kindel – "Paat"on samapalju seksraamat kui autoteede atlas liiklusõpik ega tohiks väga lihtsa  keelekasutamise tõttu ta arusaamatuks jääda ka kirjakeelsele lugejale.

Olavi Ruitlane