Kauksi Ülle ammune lubadus
Kauksi Ülle. Paat. Eesti Kostabi $elts, Tartu 1998.
Eesti autori kirjutatud Ilusa väljanägemisega romaani
ei juhtu poelettidel kohtama just iga päev. Aga just selline näeb
välja Kauksi Ülle poolt ammu lubatud ja nüüd siis ka
lõpuks saadaval olev seksromaan "Paat." Raamatu "lihalikke paljastusi"
katab Peeter Alliku poolt illustreeritud kõva kaas ja igatahes
seksistidele peaks esmane visuaalne mulje üsnagi paljutõotavana
tunduma.
"Paat", mõnede teravmeelitsejate sõnul "pornokas",
algab neljakümnendate keskpaiga Lõuna-Eesti külaelupildikeste
ja looduskirjelduste maalimisega. Rohkete dialoogidega alustanud autor
ei lase lugejal neid ihulisi elamusi ka eriti kaua oodata.
Käsitluse all on lapseohtu tütarlaps Ainu, kellest saab raamatu
152 lehekülje jooksul kiiresti vanamutt, kel seljataga kaks abielu,
paar armukest, neli last ja ees repressiooniohvritele tagastatavate eluasemete
tõttu oma kortsunud kehaga lageda taeva alla jäämine.
Aga olgu...mitte nii kiiresti!
Autori enese sõnul on romaan osaliselt autobiograafiline, enamikul
tegelastest olevat ka prototüübid. Raamatus mainitud kohanimi
Mõtstaga (Metstaga) on samuti Võrumaal siiani olemas, kahtlustaksin
aga sügavalt peategelase õhtusi jõeäärseid
lehmakarjatamisi, kuna lähimad jõed Mustjõgi ja Krabi
külje alt voolav veenire asuvad Mõtstagast vastavalt kolme
ja kaheksa kilomeetri kaugusel. Hurdakoeragi võtaks selline karjatamine
võhmale.
Raamatut läbib ilmselge feministlik alatoon. Autor ei lase aga
sellel õnneks kordagi raevukaks muutuda vaid näitab naise
positsiooni tagaplaanilisust rohkem nagu paratamatust: (Mille naasõq
piät meeste sõnna kullõma? Talo peri poig esä käest...Naanõ
võetas sinnäq perre. Tuu kiä manu tulõ, piät
kavvõmbolõijde käest opma.)
Ja paratamatuse vastu see Kauksi Ülle peategelase Ainu ristiretke
alustabki. Vahendite nappus selle tarvis on loogiline ja nii saabki selleks
sisemine ja instinktidest johtuv.
Autori poolt ülesseatud olustik on tegevusajale vastavalt ääretult
primitiivne. Viis, kuidas seda täheldatakse,on ise aga lihtsusest
kaugel. Seda, et Kauksi Ülle on arvestatav näidendikirjutaja
kinnitavad ka "seksraamatu" dialoogid – aga looduskirjelduste põimitus
üldisega sellisel tasemel oli küll meeldivaks üllatuseks.
Selles suhtes peaks autori tähelepanuvõimele kraapsu tegema.
Tekib tunne et Kauksi Ülle vähemalt seda raamatut kirjutades
ei lähtunud inspiratsioonist, vaid ise Võrumaaga kokku kasvanuna
lihtsalt teadis, mida teha. Ikka on vanarahvas oma palvetega "teiselt"
poolt abi püüdnud saada.
Võrumaa pole selles suhtes erand olnud ei varem, ega vähemal
määral praegusajalgi. Nii ongi teosesse süstitud paras annus
müstikat küll unenägude seletamise kaudu, küll uskumuste
ja ennustuste läbi. Lisaks on teksti põimitud hulgaliselt vanarahvatarkusi
ja ka mõned rahvalaulujupid. Seksikohtadega (vähe neid ju oli)
tekkis see probleem, et mõnes kohas oleks nagu rohkemgi tahtnud
ja mõnes krõbedamas vähem, aga kuna erootilisuse hindamiseks
on tänapäeva Eestis kombeks üle kuldse keskea vanusega meesterahvastest
koosnevaid zhüriisid kasutada, siis üksikisikuna ja mitte veel
sinna ikka kuuluva persoonina selle koha pealt vaikiksin.
Natuke segas lugemisel raamatu mõningane ebaühtlus. "Seksika"
tempo tõuseb poole raamatu peal esiosa suhtes ehk natuke liiast.
Seda on autor ka ise tunnistanud. Lõpupoole harjub võru keele
käes vaevlev organism tempomuutusega muidugi ära, nii et asjaga
ühele poole saades ei suuda see oluliselt takistada kirjandusliku
elamuse vohamist meeleelundites.
Miks kannab romaan nime "Paat"? Unustamatuid hetki paadiga järvesilmal
on raamatu lõpuks elatanud Ainu veetnud elu jooksul loendamatuid
kordi.
Raamatu viimasel leheküljel nenditakse: Kyik tedä sõidutanuq
paadimeheq ummaq no ärq koolnuq. Nii muundukski seesama all
järvesilma kaldal lebav lootsik nagu sünnist surma poole viijaks,
millega just läbitud üks iseteadev elu. Paadimehed, need, kes
on elu jooksul aidanud Ainul seda ainult pealtnäha kergest puudutusest
liikuma hakkavat alust edasi kanda on siit maamunalt igaveseks lahkunud
ja ega ole elatanud Ainulgi eriti enam kuhugi minna. Aeg on vabastada paat
järgmistele reisijatele, lakooniliselt ja enesesmõistetavalt
tütrepojale ühmates: Sina, Tennüs, vast viit tütärlast
paadiga sõitma.
Oli aegu, kui Võru liikumine koosnes ainult kahest elujõulisest
osapoolest – Võrumaast ja Kauksi Üllest. Praeguseks on kirjanaise
poolt taasüles võetud ja varemalt tihtipeale "napakaks" peetud
tegevus leidnud hulgaliselt järgijaid inimeste ja organisatsioonide
hulgas, Võru keel ise aga saanud omaette keele staatuse teadlaste
kinnituste läbi ja mis kõige tähtsam – hea jupi maa võrra
on paranenud selle lihtsa, kodus, selg vastu kuuma ahju, istuva Võrokese
enesehinnang.
Üks on igatahes kindel – "Paat"on samapalju seksraamat kui autoteede
atlas liiklusõpik ega tohiks väga lihtsa keelekasutamise
tõttu ta arusaamatuks jääda ka kirjakeelsele lugejale.
|