Professor Toomas Liival pole mitme ametikoha tõttu nähtavasti mahti jäänud pilku heita memuaariraamatusse "Unistuste purunemise aastad", mille üheks ülesandeks on olnud valgustada 1950. aastate kirjandusliku põlvkonna iseloomu ja avalikkuse ette astumist. Seetõttu Sirbis 4. XII 1998 avaldatud juubelikirjutises jääb ta kimpu kirjanduslike generatsioonide määratlemisel, arvates, et kassettväljaande "Noored autorid" (1962 -- 1967) moodustavad ühe põlvkonna sulemehed.
1955. a. uuesti loodud Noorte Autorite Koondis (NAK) püüdis kõrvale hoida Kirjanike Liidu juhatuse poolt peale surutud komparteiliste juhtnööride täitmisest ning seetõttu KL IV kongressil 1958. a. üritati NAKi keterlikku suunda muuta ning sõimati mitmes käändes selle juhtkonda eesotsas Jaan Krossi ja Oskar Kruusiga. Peale muude tõkkeabinõude võeti minu käest ära noorte almanahhi "Võitlev sõna" VI köite peaaegu valmis käsikiri ega lastud seda avaldada. Kuid Nikita Hruštšovi sulailma aegu olid noored kirjamehed saanud julgust ega tahtnud leppida sahtlisse kirjutamisega. Suletud almanahhi asemel loodi kasettväljaanne, kus üksteise toel said ilmuda üpris õhukesed luulevihikud, mida kirjastus muidu poleks söendanud välja anda.
Tollal ei osanud keegi ette näha kassettväljaande kirjandusloolist rolli ega üritatud sellest teha 1960. aastate põlvkonna häälekandjat. Autorite valimine sinna toimus täiesti juhuslikus järjekorras, sõltudes esmajoones nende küpsemise kiirusest. Näiteks 1960. aasta luuleseminaril tutvustasid end meeldejäävalt kolm Tartu tudengit P.-E. Rummo, J. Kaplinski ja A. Ehin, kuid oma värsivihikutega sattusid nad kolme erinevasse kassetti. Kirjanike Liidu juhtkond püüdis ka kassettväljaande tegemisse sekkuda: näiteks ei lastud teises kassetis avaldada Juhan Saare ja Selma Loorentsi värsivihikuid. Enn Vetemaal ja Linda Ruudil oli aga kirjutatud alles nii vähe luuletusi, et vaevu sai värsivihiku kokku seada. Sass Suumanil selle vastu leidus sahtlis palju küpseid luuletusi, kuid ta polnud söandanud end Tallinnas kuidagi tutvustada ning jäi seetõttu oma debüüdiga hiljaks.
Nii kujunes kasseti autorite ring tõepoolest liiga laiaks ning sinna sattus ka 1950. aastate põlvkonna luuletajaid (Sass Suuman, Linda Ruud ja Helgi Muller). Kahe generatsiooni noorluuletajad esinesid sõbralikult kõrvuti, kuid täpsemas kirjandusloolises käsitluses on siiski vaja nende vahel vahet teha.
Aastail 1927 -- 1933 sündinud põlvkonnal oli isiklikke mälestusi Eesti Vabariigist ning sellel baseerus nende looming ja maailmavaade. Nad ei tahtnud astuda komsomoli ega komparteisse (välja arvatud Punaarmees teeninud noormehed). 1936 -- 1947 sündinud 1960. aastate põlvkond sai Eesti Vabariigi oludega tuttavaks palju vaevalisemalt ja lünklikumalt, esmajoones vanemate vestluste kaudu. Komsomoliorganisatsioon tundus 1960. aastate generatsioonile juba loomuliku tegevusareenina. Luuleuuenduse teostasid esmajoones ja viisid lõpule 1960. aastate poeedid, kuid seda alustasid 1950ndate autorid ja suuresti hilinenud lipukandjaks kujunes koguni 1940ndate põlvkonda kuuluv Artur Alliksaar.
Kassettväljaande autorid pole kunagi koos käinud ega üritanud manifeste koostada -- see oli praktiline avaldamismoodus. Noorte sulemeeste suhtlemiskohaks oli aga NAK, millel peale Tallinna ja Tartu oli ajuti osakondi veel mujalgi.
Niisiis põlvkondade mõistet saab kirjandusloos ka edaspidi kasutada, luuletajate sünniaastate kahe kümnendi (1927-1947) piirides eksisteerib lihtsalt kaks generatsiooni. Põlvkondade piirid pole küll teravajoonelised, kirjanduski liigub jõena, kuid selles leidub vaiksemaid kohti ja kärestikke.