Näitus "Jaan Grünberg 110. Maalid ja monotüüpiad" Adamson-Ericu muuseumis 9. IV – 23.V.
 

Jaan Grünberg. Fantaasiamaastik. 1960. aastad.

11. aprillil möödus 110 aastat tundepeene koloristi, maastikumeistri ja eesti monotüüpiakunsti ühe silmapaistvama esindaja Jaan Grünbergi (1889 – 1969) sünnist. Kunstniku tütre Silvi Oja elegantne sõnavõtt " Mida mu isa ei teinud" lõi näituse avamisel hingestatud lisadimensiooni. Samas kinkis ta Eesti Kunstimuuseumile ulatusliku valiku kunstniku sõjajärgsetest töödest. Muuseumisse jõudis ka Sven-Alur Reinansi 1963. aastal lindistatud intervjuu Jaan Grünbergiga.
Sihipärasemaid kunstiõpinguid alustas Jaan Grünberg suhteliselt hilja: 31-aastase mehena astus ta kunstikooli Pallas. Eduka lõpetamise järel 1926. aastal siirdus Jaan Grünberg Pallase stipendiaadina Pariisi ning külastas samal aastal ka koos oma lähima mõttekaaslase Eduard Wiiraltiga Itaaliat. Pariisi jäi kunstnik seitsmeks aastaks, töötades ajuti filmistuudiotes dekoraatorina. 1933.-34. õppeaastaks valiti Jaan Grünberg Pallase abiõppejõuks. 1937. aastal naases ta Pariisi, kuhu jäi II maailmasõja puhkemiseni.
Pariisi viljastav õhkkond
Jaan Grünbergi Pariisi esimese perioodi töödest on vähe andmeid. Eesti biograafilisele leksikonile 1936. a. saadetud ankeedis märgib kunstnik, et valdavalt jäid need sealsetesse erakogudesse. Mõistagi oli pikaajaline suhestumine prantsuse maalikultuuriga kunstniku loomelaadi vormumisel oluline. Mälestustes tõdeb ta, et alles Pariisis adus ta oma oskuste nappust, mis nõudis aastatepikkust tööd nii tehnika kui värvivaldamise nimel. 
Mõõdukus, looduslähedus ning taas populaarne impressionistlik käsitlus oli õnnelikult soodne pinnas Jaan Grünbergi loomupärase andelaadi väljaarenemiseks. 30ndate keskel kodumaal loodu põhjal on näha, et varasemad stiliseerivad kompositsioonikatsetused on asendunud oma tee leidmisega nüansseeritud koloriidiarendusega tundlikus looduspoeesias.
Esimestes taas kodumaal loodud töödes on õhulise, peenefaktuurilise värvikoosluse lüürikat. Valgus ja õhuvärelus asendusid peagi intensiivsemate tundeväljadega – lõõmavast päikeseküllusest hämaruse müstikani. Ekspressiivsete rohe-siniste toonide pingestatusest kumab kunstniku viimaste Tartu aastate hingelist rahutust 1937. aastast jälle Prantsusmaal viibides muutus kunstniku palett heledamaks, käsitluslaad impressionistlikumaks ning sisemiselt tasakaalustatumaks. Helge avatusega jälgib Jaan Grünberg sealse looduse meeleolulist mitmekesisust.
Teda on paelunud Pariisi olustikulisus ja kultuurikoodidest rikas linnamaastik. Sama köitev on olnud varjundirikkale rohelusele vastanduvate puna-valgete majakestega külameeleolu. Arvukalt on maastikke Pariisi lähistelt La Ronce’ist ja Gurard’ist, kus kunstnik viibis 1938. aasta suvel Juhan Muksi külalisena. Huvitava leiuna mõjub värvipeen päikesest rammestatuse meeleolu. Oma rahutu spontaanse pintslikirjaga jõuab Jaan Grünberg loodusvormide abstraheeritud üldistuseni.
II maailmasõja puhkedes pidi Jaan Grünberg kui välismaalane 1939. a. Prantsusmaalt lahkuma. Eestis jätkas Jaan Grünberg esialgu endises laadis suurejoonelisi, koloriidisäraga lummavaid monotüüpiaid luues. Järk-järgult läks väljenduslaad ekspressiivsemaks ning värvikooslus raskepärasemaks, jõudes ajastu ängi rõhutades vahel lausa monokroomsuseni. 1942. aastal tabas kunstnikku halvatus, millega kaasnes nägemishäiritus. Äreva aja ja haiguse tõttu valmisid viimastel kodumaa aastatel vaid üksikud utreeritult tundlikud teosed. 1944. aastal siirdus Jaan Grünberg perekonnaga Rootsi, elades Põhja-Rootsis Bollnäsis ning 1957. aastast Uppsalas.
Sunnitud pagulusaeg
Kui Jaan Grünbergi ekspressiivsete sugemetega järelimpressionistlik küps looming 1930ndatel ja1940ndate alguses on kinnistunud meie kunstiklassikasse, siis teave Rootsis loodu kohta on olnud suhteliselt napp. Vaimse keskkonna sunnitud teisenemisega kaasnesid ka muutused kunstniku loometeel. Suurejoonelised monotüüpiad asendusid tihti juhuslikul materjalil väikeste õlimaalidega. Muljet avaldab kunstniku liigutav mälestus paguluse algperioodist Bollnäsis, kus küllaltki traditsioonilise elukorraldusega kohalikud inimesed toetasid ta kunstitegemist korjandustega.
Rootsis tütre valduses olev üllatavalt arvukas pagulusaegne looming on huvitavas dialoogis ta varasema väljenduslaadiga. Jätkub meeleliselt kogetu siiras vahendamine kas rafineeritult peenekoelist maalifaktuuri rõhutades või tugevalt abstraheeritud üldistusi tehes. Eelkõige võlub kunstniku kestvalt isikupärane tundeerk kolorism. Lisandunud on põhjamaine karge loodusetunnetus kord peaaegu monokroomseis, motiivi fikseerivais suletud maastikes, kord ülimalt intensiivses värvisäras. Üksilduse metafoorsus kumab isikliku sümboliväärtusega korduvmotiivides ning tegelikult ka prantsusepärastes helgetes mälumaastikes.
Huvitavaima peatükina tõusevad kunstniku hilisloomingus esile tugeva emotsionaalse laenguga, kohati sürrealistliku alatooniga nägemuslikud kompositsioonid.Vahetut looduselamust asendavate sisekaemuslike fantaasiamaastike sugestiivne visionaarsus loob uusi, ootamatult põneva assotsiatiivsusega dimensioone. Vahest isegi kosmilisi, nagu neid on iseloomustanud Ilmar Laaban, kes andis neile hiljem vaimustunult keelepaindlikke nimetusi.
Jaan Grünbergi loodusnägemusse süüvides võimenduvad kunstniku sõnad 1961. aasta Manas, kus ta oma elupõhimõtte üle arutledes leiab, et ülim siin ilmas on loodus oma lõputu variatsioonirohkusega ja "seega oleks looduse rikkus tasuks meie elule".