Tuleinglit püüdmas ehk Püha Augustinuse patud
 
Jostein Gaarder, Vita brevis. 
Kupar, 1999. 204 lk.
Valeri Brjussov, Tuleingel. 
Kunst, 1999. 360 lk.

 
Ei ühelegi suurtest meestest,
kes kuulsad kunstides või teadustes,
vaid sinule,
kirgas, meeletu, õnnetu naine,
kes sa palju armastasid.

V. Brjussov, “Tuleingel”

Me oleme harjunud mõttega, et keskaeg on ammu läbi. Kas ikka on? Ja kui, kas siis jäädavalt? Norra kirjaniku Jostein Gaarderi “Vita brevis” ja vene kirjaniku Valeri Brjussovi “Tuleingel” on mõlemad imeilusad tõlkeraamatud, ajaloolised romaanid, mille tegelaskonnast vähemalt osa on kunagi ka reaalselt elanud inimesed. Mõlemad tekstid vaatavad ajas kaugele sajandite taha: Gaarderi lugu viib meid 4.-5. ja Brjussovi oma XVI sajandisse, esimene seega kesk aja algusesse, teine selle lõppu, mil levisid juba renessansi-ideed. Kui Brjussovi huvi kesk aegse müstika vastu võib põhjendada tema sümbolismiga seotud taustaga ning üleüldi se ajastu vaimuga, siis Gaarderi puhul tekib küsimus, kas norra kirjanik kirjutab XX sajandi lõpul keskajast või õieti ajastust, mil suur osa inimkonnast alles pöördus kesk aega, tõesti vaid sellepärast, et niisugune materjal tungib kirikuisa salapärasesse eraellu või, nagu autor ise kirjutab, lepib ta lootusega, et “Codex Floriae” väljaannet saadab uuenev huvi ladina keele ja üldse klassikalise kultuuri vastu? Needki võivad olla põhjused, kuid mitte ammendavad, sest iga ajalooline romaan sisaldab endas sõnumit ka oleviku jaoks. Iga suurmehe legendi taga peitub lihast ja luust, oma nõrkuste ning puudustega inimene ja just inimest, rumalat, ekslikku inimest, mitte pühameest näeb Augustinuses ka konku biin Floria. Tema fiktiivne kiri Pühale Au gus ti nusele, mille Gaarder avaldab, kujutab kuulsat usuteoreetikut hoopis teises valgu ses kui pühaisasid harjunud ollakse nägema, paljastades halastamatult tema ambitsioonid ning kogu pühaduse oreooli varju jääva tumedama poole. Gaarder, teose tegelik autor või vahen daja, kirjutab sissejuhatuses Augustinuse kohta nii: Üheski teises isiksuses ei peegeldu nii selgelt see dramaatiline kultuuriline murrang, mis leidis aset vana kreeka-rooma kultuuri teisenemisel kristlikuks ühiskultuuriks, mis mõjutab Euroopat meie kaasajani.
Floria seab oma kirjas kõikidest ideedest ja religioonidest ettepoole inimese kui Jumala loodud olendi, kes peab elama inimesena ega tohiks püüda olla keegi teine, ka mitte kannatav pühak: Meid on loodud ini mes teks, Aurelius. Ja meid on loodud meesteks ja naisteks. /---/ Me ei tohi üritada elada kellegi teisena kui sellena, kes me oleme. Kas see poleks Jumala pilkamine? /---/ Ja kuidas võid sa eristada ihu ja hinge? Kas ei ole see siis Jumala loometööga vusserdamine? Mitte seda ei heida ta Augustinusele ette, et see oma ema soovil kõrgest soost naise pidi kosima (kuigi ettevõtmine läks luhta), vaid seda, et mees end täielikule eneseohjeldamisele ning vaimulikuelule ohverdas-pühendas ja ennast vägivaldselt armastatud naisest lahutas. Floria kiri, nagu ta ise ütleb, on midagi enamat kui lihtsalt erakiri: see on samas kiri Hippo Regiuse piiskopile. /---/ Niiviisii saab sellest, mida ma kirjutan, ehk ka kiri kogu kristlikule kirikule /---/ ma palun Jumalat, et ka naise häält võetaks kiriku meeste poolt kuulda. Ja lause-lauselt võtab ta läbi piiskopi enda pihtimused ning näitab, kui rumal on kõigi poolt targaks kiidetud pühamees jumalasõna tõlgendamises.
Floria kuulub oma vaadetega elurõõmsasse antiikaega ja võiks kuuluda tänapäeva läänelikku, indiviidikesksesse avatud ühis konda. Augustinus rebis end Floriast ja tolle ajastust lahti ning astus keskaega, lahutades vaimu kehast, eelistades üht teisele, Jumalat inimesele. Tulemuseks olid traagilised pin ged temas eneses nagu ka kogu ajastus ning järgnevates sajandites kuni tänapäevani välja: Ja sina, Aurelius, sina, kes olid kord austatud retoorikaõpetaja, sina peksid mu peaaegu poolsurnuks, sest olid lasknud end minu õrnusest ahvat leda. Nii pidin mina kandma süüd sinu himu pärast. /---/ Sa lõid ja röökisid, piiskop, sest jälle ohustasin mina sinu hingelunastust. /---/ Ma mõtlesin, et ehk tahtsid sa minust elu välja peksta, kuna selle tulemus oleks olnud sama, mis iseenda kohitsemisel. /---/ Minust oli saanud verine ohvritall, kes tuli ohverdada, et taevaväravad avaneksid. /---/ Mina tundsin ainult külma ja hirmu, sest olin vaadanud otse silma kurjusele, millest mul polnud varem aimugi. Näis, nagu oleks alanud midagi täiesti uut, uus aeg. /---/ Mul on külm, sest kardan, et tulevad päevad, mil üldise kiriku mehed minusugustele naistele lõpu teevad. /---/ Jumal ei ole see, keda ma kardan. Ma tunnen, et elan juba praegu temaga, ja kas pole siis tema loonud ka mind? Floria kiri kõlab tänapäevaselt just seetõttu, et seab kõigist väärtustest kõrgemale inimese ja maise õnne. Ja tema kardetud uus aeg, keskaeg, võiks tänapäevases kontekstis olla mitte ainult ajaloolaste poolt määratud kindla ajastu sümbol, vaid maailmavaate sümbol, mis pole tänaseks veel kuhugi kadunud. See on inimvaenulikkuse sümbol üleüldse.
Gaarderi raamatu lihtsat sõnumit sobib hästi täiendama Valeri Brjussovi “Tuleingel”, kuigi on kirjutatud pea sada aastat varem kui “Vita brevis”. Sealt võib lugeja saada ettekujutust, mida tegid kirikuisad “minusuguste” naistega. Brjussovi romaan on aja jooksul omandanud sügavust, seega on tulnud ka erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Nagu võib lugeda romaani järelsõnast, nägi 1920ndate põlvkond selles romaanis pelgalt “keskaja vaimu reprodutseerimist”, 1940ndail hakati nägema ka Brjussovi eraelulisi ja Moskva 1890. aastate kirjanduslike rühmituste intriige ja seiku. Seega oleks nagu tegemist kahekordselt ajaloolise romaaniga. Esimene kiht oleks siis jutustus XVI sajandi Saksamaa elust-olust ning seal valitsenud vaimsest atmosfäärist, mida iseloomustas tugev religioossus, segatud maagia, okultismi, spiritismi, alkeemia jt. salateadustega. Teine kiht on sajandivahetuse vene kirjanike armastuskolmnurk: “Romaanis esinev kolmnurk Ruprecht – Renata – krahv Heinrich vastas reaalses elus kolmnurgale Valeri Brjussov – Nina Petrovskaja – Andrei Belõi”, nagu kirjutab Natalia Kolossova. Brjussovi omapärane sümbolismgi avaldub selles teoses: kogu lugu näikse olevat esitatud kiretu objektiivsusega, autori on loonud ajastust tõepärase pildi ja kui välja arvata salapärased koputused toas ja kirikus, kus Renata parasjagu viibib, pole loos mingit suurt salapära, mida sümbolismi puhul eeldaks. Kõike saab seletada täiesti ratsionalistlikult: ilus armastuslugu haigest noorest naisest ja teda piiritult armastavast mehest, kelle elu on sattunud keskaja lõppu. Kui lähtuda Umberto Eco mõtetest, siis ei olegi sümbol mitte erilist liiki märk, mida on õnnistatud salapäraste omadustega, ega ka mitte eriline märgi loo mi se moodus, vaid see on tekstuaalne mo daalsus, moodus, kuidas luua ja interpreteerida teksti aspekte. Seega on sümbolistlik laad nii teksti loomise viis kui ka võimalus iga teksti sümbolistlikult tõlgendada.
Sümbolism tugineb teatavasti romantismiesteetikale ja romantismiesteetikast on lähtunud ka Brjussov, luues romaanile vajaliku konteksti: Vene sümbolistide arvates pidid elu ja looming võimalikult ühte sulama. /---/ Prototüüpide kolmnurgas kehastas A. Belõi “valgust”, Brjussov “demonismi”, “häma rikku”, N. Petrovskaja heitles kord “valguse”, kord “hämariku” poolee, kirjutab N. Kolossova romaani järelsõnas. Valgus, pimedus ja nende vahel heitlev inimene – sellest sümbolkombinatsioonist on nüüdseks saanud vaat et klišee, millele saab uudsust lisada vaid konkretiseerimi sega, mis on valgus, mis pimedus.
Brjussovi lugu on ennekõike Renatast, kelle Ruprecht leidis ühest võõrastemajast hirmsates krampides piinlemas: ...naiste rahvas kaitses ennast käsi ette sirutades, nagu kipuks keegi talle kallale. /---/ Kuni selle päevani polnud ma mitte kunagi näi nud seesuguseid krampe ega osanud kahtlustada, et inimese keha võib nii uskumatult väänduda! Nii toimus siis “pimeduse” kohtumine “valguse” silmist kao ta nud Renataga – oli ju Renata õnnetu eel kõige kadunud krahv Heinrichi pärast, kelle arvas olevat oma armastatud Madieli, tuleingli, kellega koos ta lootis jumalikku õnne kogeda. Lootes kogu aeg taevalikule armastusele, piinab Renata nii ennast kui ka talle ustavat Ruprechti ja ütleb lahti maisest armastusest. Kui Gaarder kirjeldab Augustinuse sisemisi vastuolusid, mis viisid ta vägivaldsete ning vastuoluliste tegudeni, siis Brjussov paneb inimese keha sisemistest pingetest lausa väänlema – toimub see, mille eest realistlik ja kaine Floria Aureliust hoiatab: Minu meelest on nutu tagasihoidmine kindlasti rohkem “lihalik”, sest kui me end tühjaks ei nuta, jääb kurbus sageli raske koormana meisse. Renata ja Augustinus on tegelikult keskaja ohvrid: olles ise inimesed, tahavad nad olla pühakud või vähemalt pooljumalad ehk vaimud, seega midagi paremat kui tavalised luust ja lihast inimesed. Selle asemel, et surelikuna olla neutraalsed ja sisaldada endas nii head kui halba ehk valgust ja pimedust, kõiguvad nad ühest äärmusest teise. Ja seepärast pole nende maistel piinadel lõppu. Aga ega nad sellepärast veel õnnetud ole! Renata usub, et lihasuretamine ja piinamine teevad tema hingele head ja annab seeläbi sadistidele ja timukatele võimaluse oma piinamisest naudingut tunda: Jah! Jah! Ma tahan piinasid ja surma tuleleekides! Just praegu ma nägin minu Madieli ja ta ütles mulle, et surma läbi saan ma lunastuse igaveseks eluks. Renata surmastseeni ongi autor kirjutanud nii, et võib jääda mulje, nagu Madiel päästaks Renata Ruprechti käest ning vabastaks ta surma läbi maisest põrgust ja patusest elust. Renata oleks ju võinud oma õnne ka Ruprechtiga leida, sest raamatus on mitmeid stseene, kus ta on Ruprechti vastu õrn, kuid ikka ihkab ta midagi muud. See muu on kord Madiel, kui sihikul on vaimsed ja taevased väärtused, kord krahv Heinrich, kui sihikul on maised ihalusobjektid. Vahel näivad nad kohe-kohe Renata omaks saavat, kuid siis osutub kõik vaid iseenda petmiseks ja sinilind lendab jällegi käest, jättes Renatale vaid igasu gustest vaimudest ning inimlikest timukatest vaevatud keha. Ja ega Renata isegi just ingel ole – ta ise piinab üsna kõvasti Ruprechti. Nii sümboliseerib Renata ka inimese sisemisi heitlusi, püüdlusi unistuste täitumise poole, võitlust nii iseendas peituva kurjaga kui ka väljast tuleva kurjaga, sest Saatan, nagu teada, nuusib ringi oma kohtumõistjate keskel ja kus aga kaitsmata kohta silmab, tõttab sisse tungima.
Ja veel sümboliseerib Brjussovi kolmnurk ideede ja ajastute konflikte ning inimest muutuste keerises. Renata väänlemise põhjused on tegelikult samad, mis Augustinuse vägivallapuhangutel. Kuigi ümberringi tegutsevad mitmesugused õpetlased, keda on puudutanud renessansiajastu humanistlikud teooriad, ei pääse need veel võimule. Ainus, mis kuulutab järgmist uut ajastut ja keskaegsest kurjusest vabanemist, on Brjussovi enese romaan, mille oleks nagu kirja pannud Ruprecht – kui Brjussov on teosele pealkirjaks pannud “Tuleingel”, siis Ruprecht on tegelikult oma jutustuse pühendanud Renatale, surelikule naisele, kes oli oma vastuolulisuses ennekõike luust ja lihast inimene nagu Ruprecht isegi. See on siis lugu inimeselt inimesele ja inimesest, mis keskaja kontekstis oleks kahtlemata uus sõna. Sellisele lõplikule lahendusele segab aga Brjussov vahele sisu ja kaane vastuoluga, sest kaanel seisab pealkiri, mis ütleb, et romaan on tuleinglist, seega vaimust – nagu oleks inimene igaveseks määratud teadmatusse kõhklema ning valusalt kõrvetavat tuleinglit püüdma.
Anneli Mihkelev