Kalevipoja ja kuradi nime kallal on pikka aega pead murtud. Samas ei peeta nende kahe kange mehe nimeloo lahkamisel millegipärast võimalikuks lähtuda kaugel kiviajal Euraasias kõneldud algkeelest, mida nimetatakse tinglikult nostraatiliseks ja mis arvatakse saanud aluseks indoeuroopa, semiidi-hamiidi, uurali, altai, draviidi, kartveli ning vahest mõnedele muudelegi keeltele. Tänaseski eesti keeles käibib mitmeid põhimõtteliselt üleilmselt mõistetavaid sõnu.
Liigvana neitsi 
Alustame Kalevipoja emast, sest vana Kalevit rahvaluule õieti ei tunne, ema aga on igaühel olemas. Müütilised mehed arvatakse pealegi tihtilugu neitsist sündinud olevat.
Saaremaalt Karja kihelkonnast on rahvasuust kirja pandud järgmine lugu: "Jumal olla ennast äkitselt vee päält leidnud, pole muud kui lahve vesi olnud, ei puid ega rohtu, ei kivi ega mulda – olla maailma loonud kotka munast. Üks ilmatu suur kotkas olla kaa vee pääl rahutumalt alatasa, ühtepuhku senna ja tenna, edasi ja tagasi lendnud. Selsamal puhul oli ka üks liig vana ja tugev neitsit olnud, see olla 700 aastat käima pääl olnud. Viimaks olnud temal üks poeg vee pääl olles, kõveras põlved rõukus. Siis olla see rängata suur kotkas, mis alati ühest paigast tõisse lendas, sinna juhtunud ja munenud poisi rõukude vahele ühe liig suure muna. Jumal võtnud selle muna omale ja olla sellest munast maailma valmistanud, naagu ta praegu on. Nenda olla ilm vana eesti rahva paganausu järele loodud."
Selles 120 aastat tagasi väga väheste ja valitud sõnadega maalitud pildis kajastub täiuslik loomiselugu. Sedasama neitsit kohtame eeposes "Kalevala" ja soome müütilistes rahvalauludes ning loitsudes. Liigvana neitsi poeg ei ole kedagi muud kui Kalevipoeg, keda soomlased nimetavad Kaleva pojaks. Soome ilmaneitsi laskunud alla lainte peale, tuul ja merevesi pannud tema seal paksuks. Naisolevus kandnud oma ihuvilja seitsesada aastat ja sünnitanud viimaks Väinämöise-nimelise Kaleva poja, kes ujunud aastaid vees, kuni tulnud linnukene (hani, merikotkas) ja munenud poisi põlve peale (kolm) muna, millest saanud maa, taevas ning taevakehad.
Eesti-soome vägevast neitsist vete päält tunneme ära kiviaegse taevajumalanna, üleloomulikult eostuva Suure Ema, kes paneb aluse nii jumalate kui ka inimeste soole. Soome ilmaneitsi saab, sedapuhku juba kolme päikselise Kaleva pojaga, käima peale samuti lõhekala söömisest, punasest marjast mäe pealt või lausa iseeneslikult – kõht kasvab tal kolmest juuksekarvast: "Sai kolme poigu lastu,/ Käjed kuldaized kyynäspiälöih sah,/ Jallat hobjaizet oldih;/ Piä-lajel päivy paistau,/ Oçal kuudain paistau,/ Tagaraivol tiähted paistau."
Omaenda kolmest juuksekarvast rasestumine tähendab seda, et ilmaneitsi eostab ennast ise – juustes peitub elujõud. Kuivõrd mägi on maajumala võrdkuju ja punane värvus tema atribuut, tuleb punases mammus mäe pealt näha maajumala viljastavat marja. Lõhekala aga on allilma isanda kehastus, seda näiteks iiri keltidelgi. Kala seostus viljakusega Mesopotaamias, kala mõjub viljastumisele hästi Kaukaasia rahvastel, indiaani neiudki arvavad, et kalasöömine teeb rasedaks. Iseäraliku kuldsete-hõbedaste soomustega kala söömisest päikselise pojaga käima peale saamine on tuntud lugu eesti muinasjuttudes. 
See ilmaneitsi, keda annab pidada Kalevatariks ja kes esineb samuti kauni Katerini, Kati ja Katrinatari nime all, on ürgsünnitaja. Kaunis Katerin kannab ilmale kolm Kaleva poega; Kati külvab puid samuti kui itse ilmoinen Jumala, äiti, vahna vaimo, ilman impi; Kati kaunis ilman tyttö toob ilmale karu, mida tuleb pidada väga tähenduslikuks, kuivõrd karu on kiviaega juurduvate üleilmsete kujutelmade järgi maajumala võrdkuju. Katrinatar pillab põlvede vahelt maha tulekera, mida ta äiutab-kussutab-kiigutab. Tuli sajab taevast alla ja satub keskele müütilist Alue ehk Kaleva järve, kuivatades samas Kuruise järve: "Katrinatar neiti kaunis,/ Tulityttö taivahinen,/ Tuopa tulta tuu’ittavi,/ Vaapottavi valkeata,/ Tuolla taivahan navoilla,/ Ylla taivahan yheksän /.../ Putosi tuli punainen,/ Kirposi kipuna yksi /.../ Selvälle meren selälle,/ Keskelle Kalevan järven." Taevast sadanud tuletera kohta öeldakse loitsudes, et "Se on poika aurinkoinen,/ Armas auringon sikiö" ja "Armas auringon näköinen". Ilmatule resp. päikese poja kukkumise Alue ehk Kaleva järve on Lennart Meri ja Uno Torro juba aastate eest tõlgendanud Kaali katastroofiks ("Hõbevalge", Tallinn 1976; Horisont, 10/1976). Karja kihelkonna lauludes Saaremaal on kaunis Kadri selle neitsi koha peal, keda kutsutakse Päevaks endaks ja kes pillab merre oma kuldkiirse päikeseharja, millega ta ilmapuu otsas istudes oma juukseid soeb ja maa laste päid kammib.
Kalevipoeg
Eesti müütilistes rahvalauludes öeldakse Kalevipoeg resp. Olevipoeg olevat hää ilma päivapoiga, ilus ilma päevapoega ja isegi ilus ilma päävapaiste. Ilus ilm, päevapaiste seostub otseselt päikesejumalusega. Päikese poeg on päikselise taeva poeg.
Kalevipojal olnud päike pea peal kanda nagu soome Kaleva poegadelgi, kel paistnud päev otsaees või pealael, mis päikesejumaluse kindel tunnusmärk: "Aega läinud tal [Kalevipojal] palju, enne kui saanud magama heidata, sest päike oli pea peal, ja kui ta magama oleks jäänud enne, siis oleks ilm jäänud järsku pimedaks. Kui ta istuma hakanud, siis vajus ka päike allapoole, ja kui pikali lasknud, siis vajunud päike kahe mäe vahele..." (Kambja).
Mihkel Veske teatas ÕESi koosolekul rohkem kui sada aastat tagasi, et selle põrgu keskel, mida Kalevipoeg oma kuulsal allilma retkel külastas, seisnud tumesinise veega ümmargune järv, kust tugevad tuleleegid üles löönud; järve kaldal kasvanud puud. Nii müütilist Kaleva järve kui ka Kalevipoja külastatud ümmargust põrgujärve võib teatud tõenäosusega tõlgendada Kaali järveks Saaremaal. Et Kaali järv on põrgujärv, mäletasid vanemad inimesed veel käesoleva aastasaja keskpaiku: "Saaremaal on üks järi, Kaali järi, Vanapaganas vihtleva sääl ja oleva ennast pesnud" (Häädemeeste).
Kaleva poegade neitsilik ema kaunis Katerin, taevane tuleneitsi Katrinatar ja puude külvaja Kati ei lase unustada seda tähtsat seika, et Saaremaale Kaali kraatritest põhja poole muistsesse pühapaika asetatud kirik pühendati nimelt Pühale Katariinale. Karja kiriku võlvide alla sümboolsele taevalaele on ehitamise ajal maalitud väga intrigeerivad paganlikud märgid, teiste seas katkestatud jalaga kolmjalg triskele, mida võib pidada komistava päikese sümboliks. Püha Katariina oli Egiptuse kuninga tütar, s.o. kristliku mütoloogia kontekstis vaarao tütar ja Päikese järeltulija, kes astus uude usku. Liivimaa krooniku Henriku teatel uputati vaarao Saaremaal 1227. aasta veebruarikuus. Kõik see tõstab tunduvalt Karja Katariina tähendust kohalikus algkristlikus ilmapildis.
 

Sümboolne taevalagi Karja kirikus.

Kalevi neitsi
Liig vana ja liig tugeva ilmaneitsi kõrval tuntakse meil samuti Kalevi neitsit, kes olnud kange kive kandma ja veekogusid asutama. Hiidneitsi põlle- ehk rüpekivisid on siin ja seal leida. Kalevi neitsi ihuveest olevat tekkinud muude seas Ülemiste järv, mis saanud alguse kas kivikandja pisaraist või siis sellest asjaolust, et kangest kivikandmisest läinud neitsil pakitsev piss lahti, mis osutunudki – ja mida tuleb pidada ka kõigiti loomulikumaks – Ülemiste järve tekkepõhjuseks. Taevajumalanna veeviskamine, elustava-viljastava vihma saatmine on üks tema põhitegevusi. Õnnistav vihm on ilmaneitsi ihuneste. Kui vihma sajab, siis taevas kuseb. Kusemine on sigivusmaagiline tegevus, selgeid jälgi sellest on säilinud eesti pulmakombestikus.
Kas nimelt Kalevi neitsi on Kalevipoja ema? Soome ilmaneitsi olnud seitsesada aastat käima peal Kaleva poja Väinämöisega ja toonud ilmale ka kogunisti kolm Kaleva poega. Kuivõrd pole mõtet hakata otsima Kaleva ja Kalevi poegadele erinevaid juuri, tuleb pidada päikest pea peal kandvat Kalevipoegagi neitsist sündinuks. Igatahes näib, et vanal Kalevil pole ses asjas olnud mingit osadust. Võib öelda, et vana Kalevit pole õieti olemaski – enne kui Kalevipoeg ise vanaks saab ja jääb. 
Ürgne taevajumalanna pidi meilgi muutuma ajapikku maaemaks, kes hakkas kehastama emakest maad. Näiteks Iirimaa (Ériu maa) on iirlaste emajumala Ériu kehastus, brittide ehk brigantide asuala kehastuseks on emajumal Brigantia. Roomlased panid Šotimaale nimeks Caledonia, sest kohalik rahvas austas kedagi caillechiks kutsutud emajumalat. Meie esivanemate maa nimetati võrreldavalt Ema maaks, Maarjamaaks (Terra Matris, Terra Mariana).
Šoti caillech olnud ühesilmaline hiidnaine, kes suutnud moonduda säravaks nooreks naiseks. Caillech arvatakse kehastavat emajumala talvist aspekti: kolme talvekuud valitsevast õelast vanamutist saab kevadel noor ja ilus neiu. Caillech on niisiis Suur Ema, kes andis ja võttis, sünnitas ja hävitas, sümboliseerides elu ning surma. Caillech seostub olemuslikult kiviaegse emajumala Kaliga. 
Algselt iseloomustas Vana-India Kali-nimelist (pikk a ja pikk i) jumalust samuti kahene olemus, teda kujutati valge, ilusa, armuküllasena ning musta, vormitu ja verejanulisena, peeti nii jumaliku hävitava energia kehastuseks kui ka kaitsejannaks – püha Kalkuta linn püha jõe Gangese ja sama püha Brahmaputra deltas on tema jagu. Must ja vormitu hävingujumalanna samastub india mütoloogias Shiva abikaasa Parvati ehk Mahadeviga (‘suur jumalanna’), kes õitsev noorusejumalanna, lunastaja, noor ja armuküllane, kellesse koondunud kõik universumi kaunidused. 
Keldi caillech vormib loodusseisundit, teeb valmis künkad ja orud, asetab paika mäed, sünnitab järvi ning pillab Kalevi neitsi kombel kive põllest maha. Eesti Kalevipojas on küllalt põhjust näha caillechi-taolise emajumala poega. 
Kalev: Kali+v?
Nostraatiline *kal(i) tähendab naist: draviidi kal- ‘lellenaine’; kartveli kal-, kale ‘naine; neiu’; semiidi kalla- ‘mõrsja’; udmurdi kali ‘minia’... Tänases eesti keeles käibib kiviaegne *kali kujul käli ‘naiseõde; mehe vennanaine’. Gruusias tuntakse päikesejumalannat Kal-Babar, kelles nähakse Kali-sünnitajat; keti mütoloogias esineb metsaeit Kalmesem. Kaltash-Ekva on mansi maaema ja allilma emand, kes algselt asunud taevas ja osalenud tegusasti loomistöös. 
Sõna kali (mingi kaika tähenduses) seostas Kalevipojaga Paul Ariste: Kalev = kali+v, võrreldavalt tugev = tugi+v. Nagu näha, jääb ka emajumal Kali puhul kehtima Ariste pakutud ja üldist tunnustust leidnud skeem kali+v, ainult veidi teisenenud tähendussisuga. 
Kali kui Kalevi neitsi algkuju? Kalevi neitsi kujundab looduspilti; Kalevatar sünnitab kolm Kaleva poega, kolm loojat – igal paistab päev pealael ning üks neist, ilmasepp Ilmarinen, sepistab balti ilmasepa Kalejsi-Kalvise kombel taevavõlvi ja ilmakaared, tehes seda nõnda oskuslikult, et pole näha vasara jälgi ega tunda pihtide pidamist. Kalevi neitsi võiks väga hästi olla kiviaegse taevajumalanna Kali taasilmutus hilisemas ilmapildis. 
Kas Kalev ja Kaleva järv resp. Kaali järv said oma nime nostraatilise *kali järgi (vrd. caillech > Kaledoonia)? Kas Kaali katastroofi pauk ja auk oli sedavõrd suur, et sellega arvati maha saavat üksnes ürgne eluandev ning kõikehävitav taevajumalanna? Kes tuletas ennast veel korra ja kohutavalt meelde – ta võis just parasjagu olla jõudnud loovutada oma kõrge koha meessoost taevaisale. Eks soome loitsude järgi pillanudki nimelt ilmaneitsi päikse moodi tuletera taevast maha, see sadanud taeva lõhenedes ja maa põlema süttides Kaleva järve asupaika. 
Kuivõrd Kaali järve annab teatud reservatsioonidega seostada müütilise Kaleva järvega, siis ainult pisut kaugemale minnes võib sellessamas veekogus näha ühtlasi emajumal Kali järve. Kahepalgelise Kali ümmargune tulejärv? Mis muutus maarahva keeles ja meeles põrgujärveks ning millest sai vastavalt taeva ja maa soovahetusele maaema järv?
Ajapikku maaemaks ümber kujunedes pidi taevajumalannast saama üksiti seegi konkreetne terra mater (‘maa ema’), keda mainis paar tuhat aastat tagasi rooma ajaloolane Tacitus ning kelle püha järv asunud eesti ajaloolase Vello Lõugase arvates Saaremaal. 
Vello Lõugas uskus kindlasti, et Tacituse tutvustatud germaanlaste püha saar on Saaremaa ning kõigi pilkude eest varjatud saladuslik ohvrijärv, mille kalda peal jumal-neitsi oma salaasja ajanud, on Kaali järv. Miks mitte. Igatahes puudub reaalne alus arvata, et meie esivanemad mingid ainulaadsed jumalaloomad olid, kes unemaailmas oleskledes ja unemaasikaid süües jäid kõrvaliseks müütiliste kujutelmade loomisest, tundmisest ja edasiarendamisest. Väljendusid nad ju sellestsamast ürgkeelest, tinglikult nostraatiliseks kutsutust, mida täna räägitakse mõnes mõttes pea kogu maailmas ning millest mitmed sõnad käibel meiegi suus, välja kasvanud keeles. Üsna loomulikult jagati ka sedasama kiviaega juurduvat maailmapilti, mis aja jooksul teisenedes ja ajuti kokku varisedes on vormunud praegusekujuliseks, säilitades siiski selged jäljed aastatuhandete kestel läbitud teelt.
*k.r+t
Põrgulise rahvusvahelise nimekuju arengus avaldub ilmne tendents järgida nostraatilist grafeemi *k.r+t. See sõna, kus nostraatiline aines eesti keeles pea kõige ehedamal kujul välja lööb, on meil tänaselgi päeval iga mehepoja suus – eesti kurat, liivi kure. Nüüd ei nõua selle väljaütlemine enam mingit erilist julgust, veel sada aastat tagasi oli aga vastav väljend nii eestlaste kui ka liivlaste jaoks tabu, ei seda tohtinud niisama suhu võtta.
Mõned näited konkreetselt *k.r+t leviku kohta: juudi krt ‘hävitada’; leedu kurti ‘tuld teha; luua’. Kaukaasia rahvaste päikeseneelajast merekoletis on kurtma; kurtshel aga kuri vaim, kes käib painajaks ja on nähtamatuks tegeva mütsi omanik nagu meie kuratki. Vene tšert tuleneb algslaavi sõnast krt; lääneslaavi krt tähendab nii hauataguse maailma isandat kui ka tuld. 
*k.r+t tähendus on lähedane mõistetele tuli, veri, punane, must, madu-uss, hunt..., vrd. *kur ‘veri’; draviidi kuruti ‘veri; punane’; altai kurt ‘uss’; türgi kurt ‘hunt’. Nii läti-leedu kurmis kui ka vene krot on mustad mõlemad ja elavad maa all; Kurma aga on näiteks india mütoloogias kilpkonn, kes toetab maad ja taevast. Must ja punane on allilma isanda värvid, tuli tema atribuut, madu-uss, hunt ja karu – kehastused. 
Kurat esineb meil samuti kujul kura (vrd. soome kurja ‘piru, paholainen’; liivi kure), kurad, korat, kurrat, kurit, kuram, kuramas, kuramus, kuri... Kuri, kura tähendab ka ‘vasak’, s.o. pahempoolne; kureti ‘vastupidi’; kurnatu ehk kuradine ‘halb’. Kurestiku, kurimiku, kurimuse ja kurise nime all tuntakse kurisut – seda kohta, kus maa neelab vee, s.o. kus vesi kaob allilma isanda põhjatusse kurku. Soome kurimus on merekurk, mis neelab suured laevad. Eeposest "Kalevala" tuntud Alue järv aga, kuhu sattus taevast alla kukkunud tulekera, esineb soome loitsudes lisaks Kalevan järvele ka Kuruisen järve nime all.
Sumeri-akadi mütoloogias tähendab kur nii mäge, mis on allilma isanda võrdkuju, kui ka allilma ennast. Kur-Gal (‘suur mägi’) on sumeri-akadi tähtsaima jumala Enlili tähtsamaid epiteete; samas aga võitleb üks sumeri-akadi peajumalaid Enki Kur-nimelise koletisega, kohutava maoga, kes kehastab allilma. Nivhidel (keda jaapanlased nimetavad maainimesteks; vrd. maa-inimin vadjalane ja maarahvas eestlased) tähendab kur nii maailma kui ka jumalat. Ainudel, kes ise kutsuvad end tõelisteks inimesteks, on kur mees ja austatud isik, tõenäoliselt isane (vrd. näiteks koer ‘isane’). Slaavi kur käibib tähenduses ‘kukk; penis’. Kukk oli algselt allilma isanda lind; lapsed on jumala and. Kaaren Kurkõl, Suur vanaisa ja looja, hankis tšuktšidele tule ja asetas paika taevakehad. Väärib mainimist, et vares esineb loojalinnukese rollis eestigi mütoloogias; loojalinnuke pillutab teatavasti oma munadest välja hautud pojad ilma peale taevakehadeks. Tuleb tähendada, et algselt mõistetigi looja all meessoost maajumalat, sedasama kiviaegset allilma isandat. Eesti kura käibibki tähenduses kurat samuti kui liivi põrguline kure. 
Kure maa ja kure saar?
 

Ladinakeelne "Preisi kroonika", 1326, räägib paganlikust "paavstist" nimega Criwe. Saksakeelse "Preisi kroonika", 1520, järgi kandis Krive tiitlit Crywo Cyrwaito. Krive-Krivaitiste paganlik preestrisugu asutas Vilniuse linna ja pani aluse kuulsale Radziwillide aadlisuguvõsale. Vilniuse vanimat osa kutsutakse Curwum castrumiks – Leedu pealinn kandis seega oma asutaja nime nagu näiteks kuulus Rooma linngi. 
Lisaks ülalmainitud Curvum castrumile, Kuruise järvele ja kurisutele-kurimustele tunneme siitkandist samuti Kuramaad, Kuresaart, Kuremäge ja isegi Kureteed. Kure saar aimdub tänaseni Saaremaa pealinna nimes – Saaremaad kutsuti omal ajal Kuresaareks ja Kuremaaks. Wiedemanni teatel olnud tänane Kuressaare veel eelmisel sajandil nii Kure-saar, Kure-saare-linn kui ka Kure-maa-linn. Tekib kuri kahtlus, et sellegi nime taga peitub midagi müütilist ja lausa kuratlikku. Liivlased näiteks pidasid Saaremaad võlude kodumaaks. Võlu kujutati ette tulisaba või tuliluuana, mis üle taeva pühib. Võlu lendleb välgu või meteoorina taeva all, läheb kui tulejuga, suur pikk tulesaba taga ja tuli suus ning tuleleek järel. Kuhu see imeloom läheb – põhiliselt Saaremaale. Võlud armastanudki iseäranis üle mere Saaremaale, oma päris kodumaale, lennata. Kõneldakse isegi võlu riigist ja võlude kuningast, päämehest ehk suurisandast, kelles pole enam raske ära tunda põrgulist, leiab Oskar Loorits. Põrguline on seesama kur’e, kelle nime ei võinud lasta niisama lihtsasti üle huulte libiseda. Põrgulise kehastus on vaaraogi, kes kroonik Henriku järgi uputati aastal 1227. Saaremaal teatakse, et võlu "keib kurjaga läbi" (Karja).
 Kuigi kosilast kutsutakse meie lauludes Soome sõnniks, on ta samas iseloomulikult ka Saaremaa härg ja Kuramaa resp. Kuremaa ning Kureli pull. Kurulane esineb müütilistes rahvalauludes päikese poja paralleelina, kontekstist johtuvalt annab teda samastada Saare saksa pojaga, kes öeldakse olevat ka Kure saare härra poeg ja Kuuramaa kuninga poeg ning kes teeb Kureta Mareta neiule imelise lapse, kes hakkab kolmepäevaselt kõnelema.
Crywo Cyrwaito, Curwum castrumi ja Kura- ning Kuremaaga seoses meenub samuti Kurlantide perekond (Churland genannt v. Gahlen), kellele kuulus Kaali mõis Saaremaal, seda vähemasti ajavahemikus 1393 – 1727. Lennart Meri oletab Curlandi-Gahlenite nime taga peitumas kohalikku ülimussuguvõsa, Herbert Ligi aga leiab, et lisanimi Kurlant viitab tõenäoliselt Kuramaalt pärinemisele. Miks mitte siis juba kohalikult Kuremaalt, ütleme et kas või Kuruise järve kandist?
Kure mägi ja kure tee
Kuremäe (XVII sajandi lõpu kirikukatsumisprotokollis Kurra-Meggi) seostub rahvauskumustes Kalevipoja ja Jumalaema lugudega. Mäe all leidub püha allikas, mäe peal olnud hiis, millest üks püha tamm veel praegugi kloostriaias alles. 
Kuretee on igituttava Linnutee paralleelnimetus. Linnutee kohta on rahvasuust üles kirjutatud järgmist: "Seda halli riba taeva laotuses, mida rahvas "linnuteeks" kutsub, olla vanapagan oma laia viiskudega kõndides tallanud, see olnud tema kõige suurem tee, kust tema alati oli käinud" (Avinurme). 
 

Vanapagan on teatavasti kuradi, selle võimaliku kure- või kura-nimelise allilma isanda eufemistlik nimetus. Mida võis mainitud mees taeva alla otsida? Ürgse müüdi järgi käinud allilma isand oma valdustest varastatud päikeseneidu taga ajamas, õhtul saanud kätte, viinud endaga ühes allilma taas. Asjatundjad arvavad, et kiviaegsete ettekujutuste järgi peeti päikese põhiasupaigaks nimelt allilma, eks sinna ta ju õhtuti looja juurde minnes kaduski, ning hommikul ilmus sealt taas või uus. Päikese varastamise resp. päästmise lugu on põhilisi müüte, selgesti aimatav mitmetes tänase päevani käibivates muinasjuttudes. Romantilisevõitu nimega Linnutee peaks seega olema hilisevõitu nimetus kure tee kohta, kui kurest oli lõplikult lind saanud ning ta jätkas oma ürgset rolli üksnes hingevedajana Toonela teel – samal teel, mida pidi vanapagangi tatsanud käia.
Käsitledes nostraatilist *k.r+t ja sellest tulenevaid allilma isandaga seostuvaid mõisteid, ei tohiks seega unustada Toonela lindu kurgegi. Siinmail tunti omal ajal ainult musta ja inimpelglikku toonekurge. Valge toonekurg-lastetooja on hilisemate aegade nähtus. Kurg peaks samuti olema üks neid tõesti väheseid sõnu eesti keeles, mis kuulub nostraatilisse sõnastikku, vrd. akadi kurku, sumeri kurgi, semiidi kurkij, tamiili kuruku. Kurki (ka kurko, kurkko) käibib soomlastel lisaks pikakoivalisele linnule ka põrgu, paholaise ja kummituse tähenduses; iso kurki on neil näiteks karu, kes allilma isanda ürgsemaid kehastusi; paha kurki aga põrguline piru; curcujuhla on mälestuspüha, mida peetakse lahkunu surma-aastapäeval. 
Kokkuvõtteks võib öelda, et kohalik kurat ei saa olla keegi muu kui kiviaegse maajumala edasiarendus tänases aegilmas. Tema kehastas isakest maad sel ajal, kui taevas valitses kohutav, kardetud ja armastatud taevajumalanna. Suurest jumalannast sai emakese maa võrdkuju nähtavasti kivi- ja metalliaja piiri peal, olulist osa selles pikaldases protsessis mängis tõenäoliselt nii päikesekultuslike indoeurooplaste mõju kui ka maaviljeluse areng – maa muutus viljakandvaks, s.o. viljastumisvõimeliseks. Meessoost maajumal aga otsekui kahestus, parem pool temast tõusis kõrgele taevasse päikesejumaluseks, kurapool säilitas paiga punase ja musta maa-alusena. Mis tähendab, et põrguline kui must ja maa-alune pole mitte ainult kristlike ettekujutuste vili, põrguline on olemuslikult must ja elab maa all. Nagu näha, ei ole algkuradil ja saatanal (eksitaja, süüdistaja, hingevaenlane) tegelikult palju ühist.