Sada aastat Adamsiga Pärnu keskraamatukogus
Linna keskraamatukogu lugemissaalis tähistati täiskarsklase Valmar Adamsi 100. sünniaastapäeva veiniklaasi tõstes. Paradoksaalselt kandis põlistartlase Vilmar-Valmar-Volmar Adamsi Pärnu sünnipäev adamslikku kebjakat meeleolu. Valmar Adamsi ja August Annisti ümmarguse juubeli puhul korraldati Tartus kirjanduslooline konverents. Eesti kirjandusloo ühe markantsema tegelaskuju tõeline sünnipäev koos muusika, elava sõna ja veiniga toimus Pärnu keskraamatukogu lugemissaalis. Kolmetunnise ettevõtmise hing ja korraldaja oli Sirje Raudsik.
Kuna austatud juubilar ise, vene kirjanduse spetsialist ja Tartu ülikooli dotsent, ei mahtunud elus ega loomingus akadeemiliselt kuivadesse raamidesse, kujunes mälestusõhtu huumoriküllaseks ja teravmeelseks ürituseks. Adamsi kirjust eluteest (vanameistril õnnestus kõikide okupatsioonivõimude ajal vangis istuda) ja loomingust rääkis kirjandusteadlane Ants Salum, kelle ettekanne kandis pealkirja "Markantne ja marginaalne Adams". Ants Salum ei jätnud mainimata, et  keeleuuendaja Adamsi lemmikväljendid "mõttelooted" ja "murdmemuaarid" teisenesid  küll lehe juubeliartiklis "mõttealgeteks" ja "murdememuaarideks", aga seegi viitab uurimata maadele Adamsi eluloo, tegevuse ja loomingu vallas.
Kirjandusõhtu teiseks külaliseks oli Adamsi õpilane ja hilisem sõber Trivimi Velliste. Tema avas oma ettekandes "Fenomenaalne ja intiimne Adams" vanameistrit isiklikust ja poliitilisest aspektist. "Igas inimeses on peidus mitu looma," ütles Trivimi Velliste. "Milline loom neis enam avaldub, see oleneb oludest, sellest, mis on hetkel kasulikum ja parem." Valmar Adamsi poliitiline loomus jäi olude survel avaldumata. Realistina ja Siberi vangilaagris olnud mehena ei uskunud Adams küll Eesti vabariigi taassündi, ent poliitika ja päevasündmused olid Adamsi sõpruskonnas – sinna kuulusid Linnar Priimägi, Rein Veidemann ja ettekandja ise – pidevad teemad. Velliste lisas, et saksa, vene ja eesti keeleruumis vabalt liikunud Adamsil oli pika elu jooksul (Adams suri 94. eluaastal) kolm suurt rolli: uurija, luuletaja ja õpetaja ehk koolmeistri oma. Oma kujunemisteel pidas Velliste oluliseks viimast. Eriti vanemas eas, juba nooruse enesenäitamistungist vabanenuna, vaimustas Adams oma nooremat sõpruskonda oskusega väärikalt vananeda. Kui öelda luuletaja enda sõnadega, siis sai temast paljude Tartu humanitaarüliõpilaste  jaoks "kirgastunud rauk".
Kirjandusõhtusse mahtus veel elavaid mälestusi juubilarist. Adamsi erinevate perioodide luulet ja proosat lugesid Katrin Nielsen, Rein Laos ja Sirje Raudsik. Vene romanssidega lõi adamslikku atmosfääri Toomas Kuter, keda saatis klaveril Tõnu Rein. Trivimi Velliste ja Ants Salumi arvamusega ühines raamatukogu juhataja Leida Talts – kõik leidsid, et Adamsi mälestusõhtu Pärnus oli kultuuriloolisest seisukohast äärmiselt teretulnud, õhustikult aga südamlik ja tasemel sündmus linna kultuurielus. Kirjandusõhtute habras traditsioon Pärnus näib aga üha hoogu võtvat ja järgmine suurem  ettevõtmine selles vallas tuleb Sirje Raudsiku sõnul juulikuus ning on  sedapuhku seotud August Sanga ja Kersti Merilaasiga.

Väike välimääraja Väljatagast
27. jaanuari Legendi galerii kirjandusõhtu külaliseks oli Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga, küsitles Tiit Hennoste.
Seekord siis juba teine "tige" kriitik pealinnast platsis! Mäletatavasti oli eelmise aasta novembris siinsamas Legendis võimalus kohtuda Loomingu peatoimetaja Udo Uiboga, keda Mart Velsker nii kõhedusttekitavalt määratles. Ja ega Väljatagagi pressis just nurru pole löönud. Õhtu arenedes iseloomustaski Hennoste Väljataga esseistikat ja kriitikat sõnadega "selge, täpne, loogiline, jahe, lööv" – kõlab ka kuidagi väga põhjamaiselt. See on meid kõiki ühendav element, see jahedus, see neutraalne, liigsetest emotsioonidest puhastatud pilk maailma asjadele – muidugi, ühes on seda jahedust vähem, teises rohkem. Kuid mis võiks olla veel  loomulikum, kui et üks meie väikese maanurga kirjanduselu üle otsuste langetaja esindab neid omadusi rafineeritud kujul.
Kuid ka üllatusi tuleb. Olgu kohe ette rutates öeldud, et ka üllatuste sisu on kriitilist laadi.
Kuigi nii siit nurgast (Eestist) kui sealt nurgast (suurest maailmast) kostub aeg-ajalt hääli, et postmodernismi pole olemaski, kuna mõistet on võimatu adekvaatselt määratleda, ning sellele seisukohale vastupidist, et postmodernism on omadega läbi, peab midagi uut välja mõtlema, räägivad siiski veel väga paljud nii siin kui seal tõsikindlalt sellest salapärasest elukast, analüüsivad teda ja juhatavad kätte, kes kunstitegijatest rohkem, kes vähem postmodernistlik.
Kuid Väljataga ütleb, et temal on postmodernism lihtsalt läbi põetud. Samas ei tee ta seda sugugi maatasa: "Ma saan postmodernismi külgetõmbest väga hästi aru. Kui loed mingit väga umbset, väga keerulist teksti ning sulle tundub, et sulle hakkab sealt midagi kumama, siis on see väga vabastav kogemus." Üle oli see vaimustus läinud tal juba 80. aastate lõpus Ameerikas Jana ülikoolis lektoriks olles, sest leidis sealt ülelombimaalt enda jaoks palju tähendusrikkamaid autoreid, "näiteks Richard Rorty, keda peetakse küll ka postmodernistlikuks mõtlejaks, kuid kes kirjutab selgelt ja arusaadavalt, nii et on võimalik üle korrata, mida ta öelda tahab."
Ka meie praegusele luulele esitab Väljataga üsna ligilähedase etteheite: "Ei saa selles mõttes rääkida luule lõpust, et kõik võimalused oleksid justkui ammendatud. Kui ma loen ingliskeelset luulet, siis tundub, et see on ikka täiesti teine maailm. Ka soome luule on mulle väga meeldinud. Tahaks ka meil näha rohkem sellist luulet, mis ei oleks nii väga selliste õõnsate ja abstraktsete kujundite rohked, vaid püsiks ikka meelelises maailmas. harva kirjutatakse meil ka alguse, keskpaiga ja lõpuga luulet, mis oleks pikem kui 40 rida. Luuletused on väga lühikesed, assotsiatiivsed, valguvad laialt või kalduvad sürri."
Natuke hiljem läheb Väljataga ja Hennoste vahel väikeseks vaidluseks kirjandusteaduse vajalikkuse üle, õieti küll Hennoste lihtsalt vihjab Väljataga teatud teooriavaenulikkusele. Väljataga: "Minu arvates, mitte nagu formalistid arvavad, et ka inimene on tekst, vaid vastupidi–tekstid on inimesed, samasugused arvamuste ja soovide puntrad, neid tuleks käsitleda inimestena, mitte inimesi tekstidena. Kirjandusteooria sellise üldpoeesiana, mis püüab kirjanduslike tekstide tegelikkuse tingimusi ja seal valitsevaid seaduspärasusi välja tuua – see tundub tõepoolest õigustatud distsipliin olevat. Kuid kui kirjandusteooria alt pidada silmas mingit tõlgendust, seda, kuidas tekstist tähendust välja pigistada, siis ma kahtlen, kas sellisel asjal on ikka mõtet. Ma arvan, et kirjandusest tasub kirjutada küll, kuid kas sel peab olema mingisugune meetod küljes, see on juba iseasi."
Veelgi iroonilisem on Vikerkaare peatoimetaja nende teooriate suhtes, mis püüavad inimesi ühiskondliku elu mõttes "õigele ja heale" teele suunata: "Need asjad, mida ühiskonnas või poliitikas tegema peaks, on niivõrd ilmselged, et ei vaja mingit teooriat. Kui mingist pilvedepealsest positsioonist püütakse anda moraalseid juhtnööre ühiskondliku elu korraldamiseks, siis tekitab see mus teatava ohutunde. Niisuguste teooriate ellurakendamine võib lõppeda kaunis koledate tulemustega." Hennoste küsimuse peale, et mille põhjal siis ühiskonda tuleks korraldada, vastab Väljataga: "Väga lihtsate asjade põhjal. Tuleb lihtsalt kannatusi vähendada ja jätta inimestele ruumi oma kaifi või ekstaasi saamiseks, ilma sinna nina toppimata või vahele segamata. Poliitilises sfääris osaledes ei saa mingeid väga kõrgeid eesmärke endale seada, see on selline keskpärane tegevus – lehmakauplemine – , seal pole absoluutidega mitte mingit tegemist. Kui neid kahte asja – poliitikat ja absoluute – oskaksid inimesed lahus hoida, siis ma usun, et maailm oleks parem."
Lõpuks Vikerkaarest ka. Selle aasta esimene topeltnumber tuleb Väljataga sõnul evolutsiooni ja ökoloogia teemal. Kindlasti ajasid paljud Legendis olijad kõrvad kikki, sest teema on järjekordselt ülihuvitav, lugeda aga siiani sellest eesti keeles – just uuemaid käsitlusi – väga vähe.
Mu meelest on Väljatagal, olgu tema "tigedusega" lood kuidas tahes, sees üks väga tundlik baromeeter – see võtab justkui õhust kinni, mille vastu inimesed huvi võiksid tunda. Sain teada ka, miks see baromeeter nii õigesti näitab. Tsiteerin: "Tahaks lihtsalt teada, mis maailmas toimub. Ma usun ka, et nii palju kriitilist meelt mul on, et mõnikord oskan skeptiline olla, mõnikord aga vaimustuda."