Minu meelest on Mati Unt küllalt raha teeninud kommunismi veskile vett valanud teostega (“Surma hinda küsi surnutelt”, “Peaproov”, “Saja aasta pärast mais”), nii et tundub jultumusena, kui ta säärast rida kavatseb 1999. a. jätkata Egon Ranneti näidendi “Kadunud poeg” lavastamisega Eesti Draamateatris. E. Rannet ise teenis selle riigivõimu poolt teatrite repertuaari surutud teosega miljon rubla ning jättis oma pärijatele kallihinnalise villa Pirital.  Olen koos E. Ranneti surmani haige isaga olnud nädal aega ühes haiglapalatis, kus kogesin, et rikas poeg ei tulnud teda kordagi vaatama. Nüüd on surnud ka E. Ranneti abikaasa Vaike Rannet, kes innukalt  kirjutas järgmisi raamatuid romaanile “Kivid ja leib”  ning teenis sellega ka midagi. Kuna E. Rannetil puuduvad lähemad sugulased, siis see asjaolu välistab pärijate toetamise vajaduse. Niisiis ainsaks kasusaajaks isikuks “Kadunud poja” arvel võiks praegu olla ainult Mati Unt. Ma ei usu, et “Kadunud pojaga” saaks paremale järjele tõsta Eesti Draamateatrit. Olen söandanud osutada “Kadunud poja” kunstilistele  puudujääkidele juba ajalehes Sirp ja Vasar (21. II 1958) ning pidanud selle sõnavõtu pärast rohkesti kannatama sovetliku võimu aegu. Kommunistlikud võimu ees lömitanud eesti kriitikud muidugi kiitsid “Kadunud poega”, kuid paar aastat pärast selle esmalavastust avaldati Moskvas venekeelses ajakirjas Teatr “Kadunud poja” kohta ka kriitilisi hinnanguid, kuid Eesti NSV ajakirjandus vaikis sellest.
Kui Mati Unt ei loobu oma ebamõistlikust kavatsusest lavastada Ranneti “Kadunud poega” ja kui Eesti Draamateatri näitlejad ei keeldu selles mängimast, siis kutsun üles teatrikülastajaid boikoteerima seda lavastust.