Oskar Luts ja kõmuajakirjandus
Ettekanne Oskar Lutsu salongiõhtul 23. märtsil Tartu Kirjanduse Majas
 
Jõudumööda Lutsuga tegeldes on mus järjest enam süvenenud tunne, et tulevases Lutsu elulookirjelduses peaks vähemalt üks peatükk käsitlema Lutsu ellusuhtumist ja maailmavaadet laiemalt, eeskätt tema kirjanduslikke vaateid, aga ka suhtumist poliitikasse, arvamusi ajaloost, sõjast, rahvusest, ja, miks mitte, isegi religioonist ja filosoofiast.
Muidugi võib kohe küsida, kas tasub Lutsu puhul seesuguseid üldistusi tegema hakata – tema jõud peitub ju ikkagi spontaanses loomingus, mitte mingis teoretiseerimises.
Täna tahaksin peatuda vaid ühel kitsamal lõigul Lutsu ilmavaatest, ja nimelt tema suhtumisel omaaegsesse kõmuajakirjandusse. Lisaksin, et seda teemat polnud mul plaanis eraldi uurida, ent surus ennast ise peale – Lutsu katalooge ja materjale üle sirvides ja samas meie praegusele ajakirjandusele mõeldes.
Algatuseks vaid üks hästi päevakajaline näide. Oma pikemas följetonis "Vähkmann ja Ko ehk majanduslik tõus" (1921) kajastab Luts noore Eesti Vabariigi algaegu nõnda: "kisendati, karjuti ja peeti üksteisele üks miljon nelisada tuhat ajaleheveergu erutus-, äratus- ja kihutuskõnesid..."
Luts oli terve elu suur lehelugeja – seda näitavad tema mälestused, päevikud, eriti aga följetonid, ja kaudsemalt peegeldus see ka mitmetes tema jutustustes.
Mida, kus, kuna ja kui palju Luts päriselt luges, seda on tagantjärele raske kindlaks teha – Luts ei pidanud ennast nii tähtsaks meheks, et selliseid asju ajaloole jäädvustada. Aga Lutsu mitmesaja följetoni ja ajalehekirjutise põhjal võib järeldada, et ta jälgis omaaegset ajakirjandust väga teraselt, noppis sealt välja tohutu hulga detaile ja materjali nii vastuväitlemiseks, väljanaermiseks ja parodeerimiseks kui ka loominguliseks ümbertöötamiseks.
Lutsu läbinägelik ja kriitiline suhtumine ajakirjandusse kujunes välja üsna varakult, see nähtub juba tema I maailmasõja päevil tehtud päevikumärkmetest, mis suuresti põhinevadki tollaste väga erinevate vene (aga ka saksa) ajalehtede rindeteadete jälgimisel (kusjuures Luts kleepis oma päevikuteksti vahele hulga ajaleheväljalõikeid). Hiljem, jutustuses "Vaikne nurgake", laseb Luts ühel tegelasel sõjapäevade meeleolusid väljendada järgnevalt: "Neetud sõda on katkestanud igasuguse ühenduse välismaade praeguse vaimumaailmaga, nüüd istu nagu umbkotis, loe päevast päeva üksnes praalinguid, et sel ja sel rindel on vahvad liitlased edasi nihkunud kaks ja pool jardi, on tapnud nii umbes meie vallatäie rahvast."
Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Luts on oma sõja-aastate päevikus hämmastavalt läbinägelik ja selgelt eitav enamliku sotsialismi ja punase propaganda suhtes, naerab välja Lenini ja Trotski dekreete, masside lollitamist, miitinguid, tsensuuri ja üldist maailmarevolutsioonilist suurusehullustust.
Et aga ajalehed kipuvad valetama, tõsiasju pea peale pöörama ja innukalt tühja tuult tallama iga riigikorra ajal, selles tuli Lutsul veenduda 1920. aastatel, iseäranis kümnendi keskpaiku, kui Eestis oli tuule tiibadesse saanud omamaine kollane ajakirjadus.
Just sellest perioodist pärinevad mitmed Lutsu reageeringud kõmulehtede röögatustele ja veidrustele. Eriti torkavad ses suhtes silma Lutsu kirjatööd Postimehe laupäevalisana ilmunud pilkelehes Sädemed, siin on ka mitu vormilt vestelist, ent sisult päris tõsist ja otsesõnalist pöördumist lehelugejate poole.
Kirjutises "Ajalehti lehitsedes" (Sädemed 1926, nr. 16) toob Luts jantlikke näiteid ajalehtede esikülgede lobastiilist, tema meeli on köitnud esiküljefoto seast, kel neli jalga, aga igal jalal seitse sõrga, kokku niisiis kakskümmend kaheksa sõrga.
Riivates tollase kõrgema seltskonna afääride kajastusi ütleb Luts: "Kui palju nurgelisi ja okkalisi inimesi patseerib päikese all, eriti Eesti päikese all!"
Ning kirjaniku kokkuvõte on täiesti trööstitu: "Pean lõpuks ütlema, kui niisugused sõnumed ajalehis ikka edasi kestavad või neid koguni juure sigineb, siis pole ime, kui mõnelegi lugejale tulevad pähe – vabasurma mõtted."
Teine analoogiline kirjutis on "Meie ajalehtede stiil" (Sädemed 1926, nr. 34), kus Luts väidab, et "sinised" ja "kollased" lehed "on Eesti lugejatemassi tõsisest ilukirjandusest ära võõrutanud."
Õnnetuste ja kuritööde hiiglapikkade kirjelduste kõrval häirib Lutsu ka ülepingutatud tähelepanu spordile: "Kui jalgpallimängija Põmm on rabeldes saanud otsaesisele väikse võmmu – siis on see suursündmus, siis on aih ja oih ja oh sa looja! Aga kui avatakse kunstinäitus väärtuslikkude töödega või ilmub mõni tähelepanu vääriv kirjanduslik teos, siis minnakse neist üle mõne petit-reaga... kui neid ei vaigita hoopis surnuks."
Luts tajub sealjuures selgesti, et masside kõmujanu on kunstlikult tekitatud ja osavasti ülesköetud kirg ja vajadus, mille pealt annab suurepäraselt kasu lõigata. Väärib äratoomist tema kirjatöö lõpuosa, mis on lihtsaks ja tervemõistuslikuks vastulauseks neile, kes ikka ja jälle püüavad igasuguse ersatsi ja kitši tootmist õigustada "rahva vajadustega".
"Eesti "ameeriklased" ütlevad: "Aga rahvas just tahabki s ä ä r a s t kirjandust, vaadake, kui kaunisti õitseb meie nisu."
Hea meelega tahaksin küsida: "Kes siis õieti peab olema teejuhiks? Kas rahvas teile või teie rahvale?"
Kõmuajakirjanduslikud absurdsused olid mitmete Lutsu följetonide tänuväärseks pilkeobjektiks.
Üks iseloomulikum pala "Juula Pott ja August Koolon" kannab alapealkirja "Näide ajalehestiilist" ja siin ironiseerib Luts pakse värve säästmata "pealinna ajalehtede" üle.
Lustakas paroodia on lugu pealkirjaga "Härra K. M. Uhhuu kui kirjanik", kus härra Uhhuul lastakse ülibanaalses, sulepeast väljaimetud stiilis kokku sepitseda lohisev "artikkel-sõnum" oma kassi salapärasest kadumisest.
Ka följetoni "Tark isand" peategelaseks on suurest lehelugemisest mõnevõrra kannatada saanud Karl Martin Uhhuu, kes ujutab minajutustajast kirjaniku üle seosetu ajalehekõmu ümberjutustamisega.
Följeton "Kas olete lugenud?" naeruvääristab kollast kirjandust eesotsas omaaegse menuautori Marlittiga.
Luts on valgustanud ka uudistejanus kõmuajakirjaniku hingeelu: vestes "Jaanilaupäeva õhtu juhtumusi" on üheks tegelaseks ajakirjanik Salu, keda Luts kujutab selliselt: "Muuseas on see õnnetu inimene alati valvel: ehk leidub midagi oma ajalehe jaoks..." Seejuures puudub ajakirjanikul igasugune oma arvamus ja isikupärane mõtlemine; "ta kunagi ei saa kellegagi kõnelda i s e e n d a huvi pärast..."
Selliseid näiteid võiks tuua veel ja veel. Piirdugem aga eeltooduga ja nentigem vaid, et Luts on mitmes asjas kõvasti ennetanud oma aega, nii räägib ta palas "See, kes ruttas" koguni teiste planeetide tulnukatest, lastes ühel oma tegelasel öelda: "eks sa lugenud ajalehist, et üks välismaa professor avaldanud arvamist, otsekui juba viibiksidki Marsi elanikud meie keskel."
Minu meelest on see väga sümptomaatiline ja tähenduslik, et just eesti kõige loetavam ja rahvalikum kirjanik kõmuajakirjanduse vastu välja astus. Temal polnud ju selleks justkui vähimatki isiklikku põhjust, (kõmu)ajakirjandus suhtus Lutsusse ju pea alati suure sümpaatia ja heasoovliku huviga; kui Lutsul oli põhjust solvuda, siis küll hoopis mõne kõrgelaubalise kriitiku peale kirjandusväljaannetes...
Lutsu vastumeelsus kõmuajakirjanduse vastu ei näi seega olevat välja kasvanud mingitest isiklikest motiividest, vaid täiesti intuitiivsest äratundmisest, et tegemist on taunimisväärse, vaimuvaese ja viljatu nähtusega ning et seda tuleks lugevale publikule aeg-ajalt meelde tuletada.
Mitte ainult rahvalik Luts, vaid ka intellektuaal Semper on Loomingu toimetajana kirjutanud, kuidas "ajaleht meid igapäev toidab aina vägivallasõnumitega kõigist maailma otsadest, kasvatades meid nägema inimeses aina instinktilooma..." (Looming 1938, nr. 10, lk. 1120).
Vastava katkendi otsimiseks Tammsaarelt ei kulunud palju aega, ja see kõlab nii: "Võtkem kas või võimuiha. Ükskord oli selle rahuldamiseks vaja ainult isiklikku jõudu, osavust ja julgust, aga nüüd peab selleks muretsema ladumismasinad, rotatsioonid, ajalehed, mis peavad päev päeva kõrval, kui vaja, pasundama tühja tuult, võltsima, petma, valetama, keelt kandma, tõsiasju varjama või neid väänama kas või oinasarveks" ("Inimese kultuurist", 1934).
Praegu on väga moes kokku seada igasuguseid suurkujude edetabeleid. Minu meelest võiksime palju rohkem huvi tunda, mida need suurkujud on meile öelda tahtnud. Tammsaare ja Luts on nendes tabelites ikka olnud esimeste hulgas, aga võtkem ka kolmas mees, praegustest kirjanikest kõige kõrgemale asetatud Jaan Kross. Tema on ühes intervjuus öelnud kõmulehtede kohta väga lakooniliselt: "Nad mängivad alatult inimeste harimatusel ja labasusel" (Postimees 23. III 1996).
Massikultuuri agressiivne laiutamine nii eelmise kui praeguse Eesti Vabariigi ajal ei tabanud eesti rahvast päris ootamatult, selles on süvenevat ohtu näinud mitmed väga erineva ilmavaate ja vaimulaadiga vaimuinimesed nii meil kui mujal, kuid sageli pole me osanud neid kaineid hääli tähele panna.
Ühe ilmeka tõekuulutuse leidsin nõukogudeaegsest perioodikast. Juba 30 aastat tagasi, aprillis 1969, tsiteeriti Loomingus ameeriklase Leo Rosteni kokkuvõtvat üldistust massikultuuri kohta: "Väga suur osa sellest, mis antakse edasi massikommunikatsioonivahendite kaudu, on kohutav rämps ning sopp, mõttetu oma sisult, banaalne stiililt, segane oma ülesehituselt, sentimentaalne, vulgaarne, naiivne ja solvav inimestele, kes on haritud või peenema maitsega" (Looming 1969 nr. 4, lk. 607). Kui tollal oli kiusatus võtta seda vasakpoolse propagandana, siis praegu ei oska selle kohta paraku öelda muud, kui: jutt jumala õige! Ainsaks lohutuseks on meile vahest see, mida ütleb oma hiljuti ilmunud artiklikogus Malle Salupere, ja nimelt, et eestlaste kolmesaja-aastast lugemisharjumust ja teadmishimu pole võimalik mõne aastaga päriselt välja juurida...
Tõepoolest, meie nii lõõgastav ja lahe kõmuajakirjandus, mis veel 90. aastate algul sõnavabaduse harjal liugu lastes oli põnev, efektne ja ajuti vaimukaski, on kümnendi lõpuks – just niisamuti tundis ka Luts eelmise iseseisvusaja arenedes omaaegset ajakirjandust jälgides – muutunud üsna nüriks sääsekurnamiseks, tüütuks tühikargamiseks ja halvemal juhul pealetükkivaks, igast uksest ja aknast sissetrügivaks meediamüraks ja ajuloputuseks ning mul on hea meel, et meie vaimuinimesed seda viimasel ajal üsna sageli ka otse välja ütlevad. Sest miks ei võiks seda otse välja öelda?
Käesoleva aasta 5. märtsi Sirbi teravalt kriitilises sõnavõtus "Õhku!" näeb Kalle Käsper praeguse Eesti Vabariigi häda ja viletsust selles, et ühtede õnne asuti rajama teiste õnnetusele. Ning kogu selle viletsuse kohale asetab ta oma nägemuspildis uljalt troonima räige, ükskõikse ja küünilise, "kõrisõlmeni ennast täis" kõmuajakirjanduse.
Samas arvan ma, et kõmuajakirjandust ei tasuks mütologiseerida, teha temast mingit deemonlikku fataalset jõudu, ta on rohkem ikkagi kirbutsirkus ja naljanumber. Aga massikultuuuri kandva tugitalana siiski mitte süütu naljanumber, vaid üks tõeline issanda nuhtlus, mille Jumal on oma vihas loonud, et näidata, kui madalale võivad inimeselapsed langeda...
Niisiis, ma usun, et me kõik veendusime: Luts on palju tõsisem mees, kui me seda seni oleme arvanud. Ühe oma följetoni lõpupoole ütleb ta koguni nõndaviisi: "need read olgu hoiatuseks kogu Eestile, kogu inimsoole."
Aivar Kull
Avaldatud lühendatult.