Ludvig Juht ja Soome
 
Ludvig Juht
Jean Sibelius

Eesti – Soome muusikasuhete ühe episoodi kirjapanemise ajendiks sai homme Helsingis Sibeliuse akadeemia saalis avatav eesti muusika festival, mis kestab läbi terve kontserdihooaja (vt. lk. 4). Samas on avatud näitus eesti muusikast ja Soome – Eesti muusikasuhetest, mille panid kokku kolleegid rahvusraamatukogust ja allakirjutanu TMMist. 
Nimepaar Ludvig Juht (1894 Väägvere – 1957 Boston, USA) ja Jean Sibelius (1865 – 1959) ei tarvitse mingeid seoseid esile kutsudagi. Esimene oli paguluses maailmakuulsuse saavutanud eesti kontrabassikunstnik, teine lõppeva sajandi üks suurimaid sümfoniste. Ometi oli neil mitmeid kokkupuutepunkte – tüübisarnasus, tugev kehaehitus, ranged näojooned. Suurim ühine näitaja oli aga tahtejõud ja ürgjõulisus. Pole siis ime, et Juht jäi Sibeliusele eredalt meelde. Sibeliust intrigeeris Juhti fanaatiline püüe tõestada maailmale, et kohmakaks peetav kontrabass võib olla edukas soolopill. Selleks oli vaja teha tohutult süsteemset tööd. Seda Juht oskas. 
Küllap teame, et Ludvig Juht jõudis maailmaklassi paljuski tänu mängule Bostoni orkestris kuulsa Sergei Koussewitzky dirigeerimisel. Vähem teame, et Juht kui professionaal sai tuule tiibadesse Helsingi Linnaorkestris. 
Oli aasta 1916. 22aastane Juht käis Petrogradi konservatooriumi professori C. Bechi eratundides ja teenis ülalpidamist mänguga restoranides. Juht värvati mereväkke, kus ta organiseeris ansambli ja tema väeosa sattus Helsingisse. Parajasti valiti uusi pillimehi Helsingi Linnaorkestrisse. Juht andis end üles võistlusmängule, kus kandideeris üle 20 muusiku – sakslasi, rootslasi, juute, soomlasi. ?üriis istusid tolle aja markantseimad soome muusikud: linnaorkestri peadirigent Robert Kajanus, Jean Sibelius, Oskari Merikanto. Ettemängitud lood olid Griegi “Solveigi laul” ja osa Bériot’ viiulikontserdist seatuna kontrabassile. “Ettekande lõpul tähendab Sibelius, et noore virulase mäng talle meeldib, ning võistluse lõpul ?ürii ette kutsutud Juht kuuleb orkestrisse vastuvõtu otsuse”. Seda võib lugeda Evald Männi käsikirjalisest Juhti elu ja tegevuse ülevaatest “Ühest eestlasest”, mis asub TMMis. Pääs Linnaorkestrisse oli Juhtile suur tunnustus – oli ta ju olnud põhiliselt iseõppija. Sibelius olevat veel maininud, et Juhti võib oodata suur tulevik. 
Helsingi orkestrisse jäi Juht 1918. a. suveni. Seal sai ta hea kooli soome tippmuusikute käe all (lisaks nimetatuile veel S. Palmgren, G. Fitelberg, E. Melartin). Nende mõju noore mehe arengule oli tiivustav. Oluline oli seegi, et mängiti läbi palju head klassikalist muusikat. Kavades oli suur kaal ka soome muusikal. Lisaks Sibeliusele korraldati teistegi autorikontserte (H. Kaski, L. Ikonen, S. Palmgren, A. Merikanto, A. Tenkanen). Linnaorkestri muusikud osalesid ka Helsingi ooperiorkestris. Kohtusin Finlandia-talos soome juhtiva kontrabassisti, kauaaegse linnaorkestri solisti Jorma Katramaga. Tema teadis Juhti hästi ja kinkis TMMile koopia Donizetti ooperi “Lucia di Lammermoor” kontrabassipartiist, millele on märkinud oma nime kõik selles ooperis kaasa teinud kontrabassistid. Juhti sissekanne on selline: “Helsingis 1917. aasta 2. 4. Ludwig Jucht”. 
Juht elas Helsingi kesklinnas, Esplanaadi ja Kluvigatani nurgal ühe maalikunstniku ateljees, fanaatilise harjutajana oleks ta tavalises korteris naabrid marru ajanud. Ateljee asus eraldi, valgus langes laest ja esindustänava helid Juhti eriti ei seganud. Vabal ajal külastas ta tihti Ateneumi. Jalutuskäigud viisid aga Eläjäntarha ja Tähtitorni radadele ning sealt linnast välja. Põhjamaiselt karge linna õhustik ja maastik meeldis Juhtile. Samuti oli orkestri palk küllaldane äraelamiseks. Maailmasõda aga jõudis siiagi. Mitmed ööd oli katusekamber täis helgiheitjate valgust ja kahurimüra – 1918. aasta kevadel olid tänavail vastamisi soome jäägrid ja bolševike Punaarmee. Sõja tõttu lõpetab Helsingi Linnaorkester tegevuse ja Juht sõidab kodumaale, kus käib Vabadussõda ja äsja on välja kuulutatud Eesti Vabariik. 
1934. aastast elas Ludvig Juht USAs, Bostonis. Tema teine külaskäik kodumaale toimus 1939. aastal. Selleks ajaks oli Juht saavutanud üleilmse tuntuse ja teda võrreldi S. Koussewitzkyga. Senised harvad kontaktid Sibeliusega olid toimunud põhiliselt telefonitsi või telegrammivormis. Eestisse sõidul peatus Juht Helsingis. Varem nii rahulik linn oli täis sõjaväge. Juhti pani imestama soomlaste meelekindlus, alles ju oldi Talvesõjas ja algamas oli II maailmasõda. Vastavalt kokkuleppele külastas Juht Sibeliust 26. augustil 1939. aastal Järvenpääl tema suvekodus, kus ta veetis ka talvekuid. Vaevalt võiks leida veel rahulikumat ja maalilisemat paika. Juhti reisikirjast USA eesti ajakirjale Meie Tee: “Jämedatest tammepalkidest ehitatud majarõdule ilmus minu helistamise peale Sibelius ise. Elegantne, valges suveriietuses, sirutas vanahärra sõbraliku naeratusega mõlemad käed tervituseks. “Noh, sellest on juba üle paarikümne aasta möödas, kui Teid viimati nägin. Mängisite ju meie linnaorkestris,” tähendas Sibelius. “Lugesin täna ajalehest, et olete Bostonist siia jõudnud ja saate õhtul ka meie raadios esinema. Pean tähendama, et olen väga huvitatud Teie mängu kuulda, sest senini ei ole kontrabass mind kunagi rahuldanud. Vihastanud on need kontrabassid mind, kuna sealt iialgi ei kuule üht õiget ja puhast tooni.” Võtsime sügavates leentoolides istet. Kõik, mida siin nägin, oli puht soomelik: soome kunstnike maalid, skulptuurid, käsitööd, põranda- ja seinavaibad – kõik soome. 
Sama sädelev kui Sibeliuse muusika on ka tema jutustus. Elavates värvides oskab ta imekspandava ladususega pikki mõtteid lühidalt väljendada, kus ei puudu ka teatav huumor. Sibelius on haruldaselt sõbralik inimene. Temast otse hoovab soojust ja südamlikkust. /.../ Jumalaga jättes tähendasin: “Teil siin rahulik kodu loominguks, loodan, et siin saab palju väärtusi maailmale jäädvustatud ja meie Bostoniski võime pea rõõmsad olla mõnda uut helitööd ette kandes.” Kaugele suunatud vaatega tähendas vanahärra sügavmõtteliselt: “Jah, rahulik on siin küll, eriti kui loojub päike,” viidates seejuures läbi puude punetavale õhtupäikesele, millega sisendas tunde nagu temagi elupäike oleks lähenemas õhtutaevale. Aga geenius Sibelius ei sure kunagi, seda tunneme ja teame ning soovime temale veel palju näha päiksekoitu ja loojangut sääl ilusal vaiksel Järvenpääl.”
Veel samal, 26. septembri õhtul kiirustas Juht tagasi Helsingisse, kus mängis sealses ringhäälingus pooletunnise soolokava, mille oma südames pühendas Jean Sibeliusele. Pärast saate lõppu helistas Sibelius Juhtile raadiomajja, tänas väga kontserdi eest ja oli õnnelik, et tema hinnang Juhti mängu kohta 1916. aastal osutus õigeks. “/.../No ja siis ma talle need sõnad ütlesin, et see kontsert oligi mõeldud minu lugupeetud Meistrile. Suur soomlane märkis, et kahetseb, et kõrge vanaduse tõttu ei saa minule enam vast ühte head kontrabassikontserti kirjutada ja kutsus ennast vaatama kui jälle Soome kanti lähen/.../.”(E. Männi intervjuust L. Juhtiga 1952. a.)

Alo Põldmäe
P. S. Ludvig Juhti seotust Soomega sain käia uurimas Helsingis tänu Tuglas Seura ja Soome Instituudi abile. Suur tänu mõlemale.