Ludvig Juht ja Soome
|
Ludvig Juht |
|
Jean Sibelius |
Eesti – Soome muusikasuhete ühe episoodi
kirjapanemise ajendiks sai homme Helsingis Sibeliuse akadeemia saalis avatav
eesti muusika festival, mis kestab läbi terve kontserdihooaja (vt.
lk. 4). Samas on avatud näitus eesti muusikast ja Soome – Eesti muusikasuhetest,
mille panid kokku kolleegid rahvusraamatukogust ja allakirjutanu TMMist.
Nimepaar Ludvig Juht (1894 Väägvere
– 1957 Boston, USA) ja Jean Sibelius (1865 – 1959) ei tarvitse mingeid
seoseid esile kutsudagi. Esimene oli paguluses maailmakuulsuse saavutanud
eesti kontrabassikunstnik, teine lõppeva sajandi üks suurimaid
sümfoniste. Ometi oli neil mitmeid kokkupuutepunkte – tüübisarnasus,
tugev kehaehitus, ranged näojooned. Suurim ühine näitaja
oli aga tahtejõud ja ürgjõulisus. Pole siis ime, et
Juht jäi Sibeliusele eredalt meelde. Sibeliust intrigeeris Juhti fanaatiline
püüe tõestada maailmale, et kohmakaks peetav kontrabass
võib olla edukas soolopill. Selleks oli vaja teha tohutult süsteemset
tööd. Seda Juht oskas.
Küllap teame, et Ludvig Juht jõudis
maailmaklassi paljuski tänu mängule Bostoni orkestris kuulsa
Sergei Koussewitzky dirigeerimisel. Vähem teame, et Juht kui professionaal
sai tuule tiibadesse Helsingi Linnaorkestris.
Oli aasta 1916. 22aastane Juht käis Petrogradi
konservatooriumi professori C. Bechi eratundides ja teenis ülalpidamist
mänguga restoranides. Juht värvati mereväkke, kus ta organiseeris
ansambli ja tema väeosa sattus Helsingisse. Parajasti valiti uusi
pillimehi Helsingi Linnaorkestrisse. Juht andis end üles võistlusmängule,
kus kandideeris üle 20 muusiku – sakslasi, rootslasi, juute, soomlasi.
?üriis istusid tolle aja markantseimad soome muusikud: linnaorkestri
peadirigent Robert Kajanus, Jean Sibelius, Oskari Merikanto. Ettemängitud
lood olid Griegi “Solveigi laul” ja osa Bériot’ viiulikontserdist
seatuna kontrabassile. “Ettekande lõpul tähendab Sibelius,
et noore virulase mäng talle meeldib, ning võistluse lõpul
?ürii ette kutsutud Juht kuuleb orkestrisse vastuvõtu otsuse”.
Seda võib lugeda Evald Männi käsikirjalisest Juhti elu
ja tegevuse ülevaatest “Ühest eestlasest”, mis asub TMMis. Pääs
Linnaorkestrisse oli Juhtile suur tunnustus – oli ta ju olnud põhiliselt
iseõppija. Sibelius olevat veel maininud, et Juhti võib oodata
suur tulevik.
Helsingi orkestrisse jäi Juht 1918. a. suveni.
Seal sai ta hea kooli soome tippmuusikute käe all (lisaks nimetatuile
veel S. Palmgren, G. Fitelberg, E. Melartin). Nende mõju noore mehe
arengule oli tiivustav. Oluline oli seegi, et mängiti läbi palju
head klassikalist muusikat. Kavades oli suur kaal ka soome muusikal. Lisaks
Sibeliusele korraldati teistegi autorikontserte (H. Kaski, L. Ikonen, S.
Palmgren, A. Merikanto, A. Tenkanen). Linnaorkestri muusikud osalesid ka
Helsingi ooperiorkestris. Kohtusin Finlandia-talos soome juhtiva kontrabassisti,
kauaaegse linnaorkestri solisti Jorma Katramaga. Tema teadis Juhti
hästi ja kinkis TMMile koopia Donizetti ooperi “Lucia di Lammermoor”
kontrabassipartiist, millele on märkinud oma nime kõik selles
ooperis kaasa teinud kontrabassistid. Juhti sissekanne on selline: “Helsingis
1917. aasta 2. 4. Ludwig Jucht”.
Juht elas Helsingi kesklinnas, Esplanaadi ja
Kluvigatani nurgal ühe maalikunstniku ateljees, fanaatilise harjutajana
oleks ta tavalises korteris naabrid marru ajanud. Ateljee asus eraldi,
valgus langes laest ja esindustänava helid Juhti eriti ei seganud.
Vabal ajal külastas ta tihti Ateneumi. Jalutuskäigud viisid aga
Eläjäntarha ja Tähtitorni radadele ning sealt linnast välja.
Põhjamaiselt karge linna õhustik ja maastik meeldis Juhtile.
Samuti oli orkestri palk küllaldane äraelamiseks. Maailmasõda
aga jõudis siiagi. Mitmed ööd oli katusekamber täis
helgiheitjate valgust ja kahurimüra – 1918. aasta kevadel olid tänavail
vastamisi soome jäägrid ja bolševike Punaarmee. Sõja tõttu
lõpetab Helsingi Linnaorkester tegevuse ja Juht sõidab kodumaale,
kus käib Vabadussõda ja äsja on välja kuulutatud
Eesti Vabariik.
1934. aastast elas Ludvig Juht USAs, Bostonis.
Tema teine külaskäik kodumaale toimus 1939. aastal. Selleks ajaks
oli Juht saavutanud üleilmse tuntuse ja teda võrreldi S. Koussewitzkyga.
Senised harvad kontaktid Sibeliusega olid toimunud põhiliselt telefonitsi
või telegrammivormis. Eestisse sõidul peatus Juht Helsingis.
Varem nii rahulik linn oli täis sõjaväge. Juhti pani imestama
soomlaste meelekindlus, alles ju oldi Talvesõjas ja algamas oli
II maailmasõda. Vastavalt kokkuleppele külastas Juht Sibeliust
26. augustil 1939. aastal Järvenpääl tema suvekodus, kus
ta veetis ka talvekuid. Vaevalt võiks leida veel rahulikumat ja
maalilisemat paika. Juhti reisikirjast USA eesti ajakirjale Meie Tee: “Jämedatest
tammepalkidest ehitatud majarõdule ilmus minu helistamise peale
Sibelius ise. Elegantne, valges suveriietuses, sirutas vanahärra sõbraliku
naeratusega mõlemad käed tervituseks. “Noh, sellest on juba
üle paarikümne aasta möödas, kui Teid viimati nägin.
Mängisite ju meie linnaorkestris,” tähendas Sibelius. “Lugesin
täna ajalehest, et olete Bostonist siia jõudnud ja saate õhtul
ka meie raadios esinema. Pean tähendama, et olen väga huvitatud
Teie mängu kuulda, sest senini ei ole kontrabass mind kunagi rahuldanud.
Vihastanud on need kontrabassid mind, kuna sealt iialgi ei kuule üht
õiget ja puhast tooni.” Võtsime sügavates leentoolides
istet. Kõik, mida siin nägin, oli puht soomelik: soome kunstnike
maalid, skulptuurid, käsitööd, põranda- ja seinavaibad
– kõik soome.
Sama sädelev kui Sibeliuse muusika on ka
tema jutustus. Elavates värvides oskab ta imekspandava ladususega
pikki mõtteid lühidalt väljendada, kus ei puudu ka teatav
huumor. Sibelius on haruldaselt sõbralik inimene. Temast otse hoovab
soojust ja südamlikkust. /.../ Jumalaga jättes tähendasin:
“Teil siin rahulik kodu loominguks, loodan, et siin saab palju väärtusi
maailmale jäädvustatud ja meie Bostoniski võime pea rõõmsad
olla mõnda uut helitööd ette kandes.” Kaugele suunatud
vaatega tähendas vanahärra sügavmõtteliselt: “Jah,
rahulik on siin küll, eriti kui loojub päike,” viidates seejuures
läbi puude punetavale õhtupäikesele, millega sisendas
tunde nagu temagi elupäike oleks lähenemas õhtutaevale.
Aga geenius Sibelius ei sure kunagi, seda tunneme ja teame ning soovime
temale veel palju näha päiksekoitu ja loojangut sääl
ilusal vaiksel Järvenpääl.”
Veel samal, 26. septembri õhtul kiirustas
Juht tagasi Helsingisse, kus mängis sealses ringhäälingus
pooletunnise soolokava, mille oma südames pühendas Jean Sibeliusele.
Pärast saate lõppu helistas Sibelius Juhtile raadiomajja, tänas
väga kontserdi eest ja oli õnnelik, et tema hinnang Juhti mängu
kohta 1916. aastal osutus õigeks. “/.../No ja siis ma talle need
sõnad ütlesin, et see kontsert oligi mõeldud minu lugupeetud
Meistrile. Suur soomlane märkis, et kahetseb, et kõrge vanaduse
tõttu ei saa minule enam vast ühte head kontrabassikontserti
kirjutada ja kutsus ennast vaatama kui jälle Soome kanti lähen/.../.”(E.
Männi intervjuust L. Juhtiga 1952. a.)
Alo Põldmäe
P.
S. Ludvig Juhti seotust Soomega sain käia uurimas Helsingis tänu
Tuglas Seura ja Soome Instituudi abile. Suur tänu mõlemale.
|