Ei tea, kas kusagil leidub Eesti Nokia, oma Ericson meil aga juba on – Kuno Areng. Äkki tuleks rootslastele meelde tuletada, et nad oma Arengut ei otsiks, neil juba on see – Eric Ericson. (Mittepühendatuile tuleks selgitada, et tegemist pole mitte mobiilifirma, vaid maailmakuulsa rootsi koorijuhiga.) Olen üsna kindel, et kui Kuno Areng oleks oma elu esimesed 70 aastat elanud vaba taeva all (esimesed 10 siiski), tunneks maailm samamoodi ka Arengut.
2. oktoobril oli eesti kooriüldsus kogunenud Estonia kontserdisaali, et tähistada Kuno Arengu 70. sünnipäeva. Maestro juhatusel laulsid Eesti Meestelaulu Seltsi Tallinna meeskoor, Eesti Segakooride Liidu segakoor, Tallinna Kammerkoor, Eesti Teaduste Akadeemia meeskoor, Eesti Kooriühingu kammerkoor, Eesti Muusikaakadeemia naiskoor, Vabariiklik Koorijuhtide Segakoor ja segakoor Ugandi. Üllatusena maestrole esines Maire Eliste juhatusel Tallinna Kammerkoori vilistlaste koor, kes esitas meisterlikult koostatud popurrii koori 1980. aastate repertuaarist. Kahjuks ei saanud osaleda Eesti Rahvusmeeskoor, kes viibis parasjagu Ameerika turneel.
Täiesti liialdamata võib öelda, et seitsmekümnene Kuno Areng annab oma temperamendiga silmad ette nii mõnelegi viiekümnesele või nooremalegi. Kogu õhtu oli Arengu kontrolli all. Inimesena, kellele ei meeldi “pikalt pläma ajada”, lõpetas ta puhkenud ovatsioonid ühe käeliigutusega ega lasknud saalil vaimustust eriti välja elada. Juubilar mitte ainult ei dirigeerinud tervet kahe poolega kontserti, vaid ka konfereeris kogu õhtut vabalt ja soliidselt, nagu oleks tegemist lihtsalt ühe kontserdiga tema muusikuteel.
Vaadates Arengut laval ringi tüürimas, tulin mõttele, et koorijuht on kui omalaadne rokkstaar – ta on kui kunstnik, kes enda väljendamiseks peab oma energia plahvatama panema koorilauljates. Et lõviosal juhtudest on lauljaiks hea tahtega, kuid mitte nii suurte oskustega isetegevuslased, läheb selleks õige palju powerit – tarvis ja seda Arengul jätkub. Ta paneb lauljad iga kord ekstreemsesse seisundisse, sest on teada, et siis on inimene võimeline ennast ületama, ja laulja ületabki.
Sellel õhtul esitati põhiliselt eesti muusikat. Kooride kavad koosnesid G. Ernesaksa, V. Tormise, C. Kreegi, M. Saare ja teiste eesti meistrite helitöödest. Mainitud kooride paraad sai kõvasti pingutada, et olla Arengule meelepärane.
Kahju muidugi, et mõnelgi kooril ei lasknud (mees)koorilauljate suhteliselt kõrge keskmine vanus teoseid enam esitada tehnilisel kõrgtasemel. Samas võttis Areng kõik, mis võtta andis, ja nii oli T. Vettiku “Kuu” Eesti Teaduste Akadeemia meeskoori esituses vägagi nauditav kuulata.
Huvitav oli võrrelda Tallinna Kammerkoori praegust ja vilistlaste koosseisu. Ei tea, kas vilistlaste koori sügavam kõla ja veendunum ettekanne tuli sellest, et nii mõnestki vilistlasest on vahepeal saanud professionaalne laulja (braavo solist Maire Haavale!), või lihtsalt nende suuremast muusikakogemusest (vilistlaste reas oli palju tänaseid tunnustatud muusikuid – A. Üleoja, A. Männik) või Maire Eliste hoolikast tööst, aga see kõlas kui meeldetuletus eesti koorilaulu kvaliteedist aegade tagant. Selle ettekandega lasti aimata ka kümme aasta tagust Arengut.
Allakirjutanul on kahju, et tal ei õnnestunud kuulata Eesti Kooriühingu kammerkoori ja Eesti Muusikaakadeemia naiskoori, sest Arengu õpilasena valmistusin lavaleminekuks Vabariikliku Koorijuhtide Segakoori koosseisus. Selle koori “Arengu-koosseis” oli tavalisest suurem ja võimekam. Aga kui kõik enne proovis kohal pole, võib juubilar kasvõi lendu tõusta, aga üritus jääb kohmakaks. See on alatine “projektkooride” probleem – kontsertkoosseisu näeb dirigent alles kontserdil. Mõni isetegevuskoor võib ju tehniliselt ja hääle poolest kehvem olla, aga õnnestumise võimalus on paljude ühiste proovide tõttu ikkagi suurem. Edu tagab töö järjepidevus.
Viimastel andmetel on juubilar praeguseks välja koolitanud 57 koorijuhti. Arvata võib, et tegelik arv ulatub aga sadadesse. Need on need, kes vaatavad ja imestavad, kuidas ta seda teeb, ning püüavad järele teha. Tulutult.