Wilhelm Neumann nooruses Daugavpilsis. Foto on saadud Neumanni õe lapselapselt Tatjana Lavrovalt Kiriši linnast Leningradi oblastis. (Avaldatakse esmakordselt.)

5. oktoobril täitus 150 aastat päevast, mil ühes iidses Mecklenburg-Schwerini hertsogkonna linnakeses Grevesmühlenis sündis kohaliku kaupmehe Neumanni perekonnas poiss Wilhelm, kellest sai aastate pärast nii läti kui ka eesti kunstiajaloo kui teaduse looja.

Iseõppija
Neumann oli iseõppija ja kõik tema saavutused olid visa töö, teadmishimu ja sihikindluse vili. Teatmeteostes on kirjas, et ta olevat õppinud Peterburi kunstiakadeemias ning saanud seal arhitekti kutse. 1999. aastal tutvusin Peterburi kunstiakadeemia arhiivis Neumanni toimikuga. Toimikust selgus, et süstemaatilist haridust see arhitekt, kunstiajaloolane ning teaduste doktor tõenäoliselt ei saanud. Või kui ta ongi koolis käinud, siis õige vähe – vaid algkoolis. 
14aastaselt alustas Wilhelm (Johann Wilhelm Carl) Neumann tööinimese eluteed. Tänu joonistusandele sai ta koha Vitebski raudtee Daugavpilsi (tol ajal Dvinski ehk Dinaburgi) projekteerimisbüroos. Sealt anti talle 1869. aastal kunstiakadeemia tarvis Maschinenmeisteri (nagu Neumann oma venekeelses avalduses ütles) tunnistus. 1875. aasta 28. aprilli avalduses palus Neumann vabakutselise kunstniku nimetust arhitektuuri alal (neklassnogo hudo�nika po arhitekture) ning lisas Liivimaa kuberneri Ükskülli tõendi, et “J. W. C. Neumann on 14. veebr. 1875. aastal andnud Venemaa kodaniku vande”. Eksam määrati sama aasta 29. septembrile. Selleks ajaks oli Neumann esitanud Peterburi akadeemiale ka oma joonistused (risovanija). Järgmise aasta 11. juunil esitas Neumann uue avalduse, milles seisis, et möödunud aastal oli ta saanud küll vabakunstniku tiitli, kuid et nõutav suuline eksam on sooritamata, ning palus teatada eksami sooritamise tähtaja. Vastuse palus saata aadressil: “Vitebski kubermangu Dünaburgi linn, Pankrova küla”. 14. veebruarist 1878. aastast on säilinud veel üks Neumanni kirjutatud teade, milles seisab, et suulist eksamit tal 1876. aastal vähese vene keele tundmise tõttu ära teha ei õnnestunud. 6. märtsil 1878. aastal teatati Akadeemiast, et “Jakobstadti väikekodanlase (meštšanin) Neumanni palvet sooritada eksam saksa keeles vene õppeasutuses täita pole võimalik”. Sellest kirjavahetusest selgub, et Neumann taotles Peterburist arhitekti tunnistust, kuid ei saanud seda; kuigi ta esitas Peterburi oma Riia kunstimuuseumi projekti joonised, tõenäoliselt need, mida tänaseni Riia muuseumis säilitatakse; ning et ta pole ka kunstiakadeemias iial õppinud. Arhitektuuri alusteadmisi andis noorele Neumannile Vitebski raudteekonna arhitekt Bartsch. Vaatamata ebaõnnestunud katsele Peterburist ametlik diplom saada, läks Neumanni elu jätkuvalt ülesmäge. Juba järgmisel aastal pärast Peterburi äraütlemist määrati ta Daugavpilsi linnaarhitektiks.
Neumann ei omandanud ka kunstiajaloolase haridust: ta õppis kunstiajalugu iseseisvalt tuntud Karlsruhe kunstiajaloo professori Wilhelm Lübke nõuannete järgi.

Riias
Juba noorelt tundis Neumann huvi Riia vanalinna vastu. Peatselt viis see kontaktideni baltisaksa ajaloouurijatega. 1895. aastal asus ta elama Riiga ning üheks tema aastatepikkuseks uurimisobjektiks sai Riia toomkirik, eriti selle restaureerimine. 1880ndail ilmusid temalt mitmed vanema kunsti publikatsioonid – esimese suurema üldistava tööna neist “Grundrisse einer Geschichte der bildenden Künste und des Kunstgewerbe in Liv-, Est- und Kurland vom Ende des 12. bis zum Anfang des 18. Jahrhunderts” 1887. aastal Tallinnas. Selle töö eest anti talle 1889. aastal Leipzigi ülikoolis filosoofia doktori- ja kaunite kunstide magistrikraad. Samast ajast on pärit ka baroki-, rokokoo- ja zopfiarhitektuurikäsitlus. 
1903 – 1905 ehitati Neumanni projekti järgi praegune Läti kunstimuuseum, kus ta töötas direktorina kuni oma surmani. Ta korraldas arvukalt balti kunstnike näitusi, avaldas katalooge, retsensioone, lühimonograafiaid, olulisemad neist on Eduard von Gebhardtist, Hans ja Albrecht von Hembsenidest, Gerhard ja Wilhelm von Kügelgenist, Wilhelm Londicerist, Friedrich Ludwig von Maydelist, Karl Senffist, Carl Winklerist jt. Kokkuvõtvate uurimustena tuleks eraldi nimetada “Baltische Maler und Bildhauer des XIX Jahrhunderts. Biographische Skizzen und Reproduktionen nach ihren Werken” (1902), “Lexikon baltischer Künstler” (1908) ja “Verzeichniss baltischer Goldschmiede, ihre Merkzeichen und Werke” (1905). Juba 1893. aastal koostas Neumann Riia muuseumi flaami ja hollandi kunstnike tööde kataloogi. 1890ndatel avaldas ta ka rea töid teistest balti maalikogudest.
Neumann oli mitme kaaluka ühiskondliku organisatsiooni liige. Meie jaoks on oluline tema kuulumine korrespondentliikmena (alates 1890. aastast) Õpetatud Eesti Seltsi, 1913. aastast nimetati ta selle auliikmeks. Samaaegselt kuulus Neumann Läänemere provintside genealoogilisse ühingusse (1884) ja Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Ühingusse (1885). Eesti-Läti aladel suurt rolli mänginud Ajaloo ja Muinsusuurimise Ühingus oli ta aastatel 1914 – 1919 isegi kaasdirektor.
 

Wilhelm Neumanni projekti järgi aastal 1903 – 1905 ehitatud Läti kunstimuuseum Riias. Naabrid edestasid meid enam kui sajandiga...

Neumann ja Eesti
Baltimaade kunstiajalugu üldiselt vaatlevate teoste kõrval avaldas Neumann mitmed vaid Eesti kunstipärandit käsitlevad uurimused. Tänaseni on säilitanud krestomaatilise tähenduse tallinlase Eugen von Nottbeckiga kahasse kirjutatud kaheköiteline “Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval” (1896 – 1904; kordustrükk Hannover-Döhren 1973). 1904. aastal ilmus Neumannilt Leipzigi populaarses sarjas “Berühmte Kunststätte” raamat “Riga und Reval”.
Suurte monograafiate kõrval jätkus Neumannil aega ja energiat ka paljude Eesti kunstiajaloo üksikprobleeme käsitlevate artiklite jaoks, näiteks Paide linnusest, Narva linnast ja selle XVII sajandi arhitektist Georg Teuffelist, Tallinna raekoja gobeläänidest, keskaegsest nikerduskunstist Tallinna raekojas ja Pühavaimu kirikus, Saaremaa kirikute muinasväärtusest, Tartu toomkirikust, Pühalepa kirikualtarist, “Surmatantsust” Tallinna Niguliste kirikus.
Reas oma töödes vaatles ta Eesti ja Läti kunsti ning arhitektuuri koos (Balti alade kindlustusarhitektuuri, keskaegset maali- ja puunikerduskunsti, seitsmesaja-aastast Balti kunsti, kirjandust ja kunsti Liivi-, Eesti- ja Kuramaal). 

Neumann ja muinsuskaitse
Neumann oli ka muinsuskaitsetegevuse algataja Baltimaadel. Juba 1888. aastal avaldas ta kirjutise “Die Erhaltung unserer Denkmäler”, millele järgnes “Merkbüchlein zur Denkmalpflege auf dem Lande”. Viimases rõhutas ta ühiskondliku kaitse ja usaldusisikute võrgu loomise vajadust. Neumanni arvates tuli toetuda maal elavatele kirikuõpetajatele. Tema algatusel saadeti kiriklatesse ankeedid, mille tulemustest tegi ta 1912. aastal kokkuvõtte. 1914. aastal ennetas ta oma aega ning esitas käsitluse linnatuumikutest kui tervikutest, linnaplaanist kui ajaloolisest ürikust ning muinsuskaitsest ja muinsuste hooldusest. Vähe sellest – alates 1908. aastast luges ta Riia polütehnikumis, kus ta aastatel 1889 – 1901 töötas kunstiajaloo dotsendi ametikohal, tulevastele arhitektidele muinsuskaitse erikursust. Alates 1886. aastast oli ta Riias tegutsenud Ajaloo ja Muinsusuurimise Ühingu muinsuskaitse komisjoni liige, 1908. aastast saadik aga selle juht. 
Ka Eestis oli Neumann muinsuskaitse ja restaureerimise algataja ning ka läbiviija. Nimetada võib konserveerimistöid Pirita kloostris 1894. aastal, 1896. aastal Paide linnuses ning tõenäoliselt ka Rakvere linnuses. Ta teostas ka Tallinna Mustpeade hoone ülesmõõtmistöid ning projekteeris pärast Tallinna linnamüüri läbimurrete rajamist uuelaadselt stiliseeritud värava Gustav Adolfi gümnaasiumi juures.
Viljakas oli Neumann ka arhitektitegevus. Eestis tunneme tema töödest küll vaid endise Scheeli panga hoonet Tallinnas (Suur-Karja 1), kus ta säilitas keskaegse maja portaali ja ukse, ning endist Taheva mõisahoonet. Lätis on aga säilinud suur hulk tema projekteeritud hooneid: juugendmajad Riias ja Daugavpilsis, sajandivahetuse mõisad ja kirikud.

Tõeline eurooplane
Neumanni kirjanduslik pärand on erakordselt suur. Tänaseks on käesoleva kirjutise autori kartoteegis üle 160 Neumanni kirjutatud raamatu ja artikli ning üle 320 lühibiograafia vene ja balti kunstnikest paljuköitelises kunstileksikonis (Thieme-Beckeris). 
Neumanni lugu kõlab nagu ameerikalik müüt lehepoisist miljonäriks. Orvuks jäänud poisist sai Euroopa klassiga teadlane, arhitekt ja ühiskonnategelane. Tema silmaringi avardasid reisid paljudesse Euroopa riikidesse – Austriasse, Belgiasse, Hollandisse, Itaaliasse, Saksamaale ja Prantsusmaale, kus ta viibis nii Euroopa muuseumide direktorite kui ka muinsuskaitse päevadel. Sealt on pärit ka tema tihedad kontaktid Euroopa juhtivate teadlastega.
Wilhelm Neumann suri Riias kaheksakümmend aastat tagasi – 6. märtsil 1919. aastal. Tema uurimused lõid aluse Baltimaade kunstiajaloole kui teadusele. Nendele on toetunud Läti ja Eesti kunstiajaloolaste mitmed põlvkonnad. Ka meie praegune kunstiajalugu on just talle palju tänu võlgu.