VAIKE VAHI 9. V 1928 – 28. XII 1998 Jõuluajal suikus vaikselt viimsele unele Vaike Vahi – andekas pianist, kelle kunstist on rõõmu tundnud tuhanded muusikasõbrad, kelle suurepärast partnerlust on nautinud paljud meie solistid ja kellele mõtlevad tõsises tänutundes sadakond kunagist kontsertmeistriklassi üliõpilast. Vaike Vahi sündis Aluksnes, kus ta viieaastasena E. Malmgreni käe all klaverit õppima hakkas ja peatselt "eesti soost imelapseks" kuulutati. Kohalike rahvuskaaslaste soovitusel kolis Vaike koos lesestunud emaga Tallinna. Pärast mõningaid eksirännakuid jõudis ta keskastmes Erika Franzi ja konservatooriumis Bruno Luki klassi. Juba õpingupäevil töötas noor pianist saatjana A. Arderi lauluklassis, pärast konservatooriumi lõpetamist sai Vaike Vahist kaheksateistkümneks aastaks Eesti Riikliku Filharmoonia kontsertmeister. Vaike Vahiga oli suurepärane musitseerida – kohusetundliku, siira ja targa muusikuna rikastas ta oma solitide kunstilisi taotlusi omapoolsete, sageli üllatavalt eredate väljendusvahenditega. Pikemat aega töötas ta niisuguste meistritega nagu Georg Ots, Ott Raukas, Vladimir Alumäe, Vladimir Sapo�nin jpt. Vaike Vahi andis üheksa soolokontserti, mängis korduvalt koos sümfooniaorkestriga ja esines loendamatutel kammerkontsertidel, lektooriumidel, isegi estraadikontsertidel. Ligi 20 aastat jagas Vaike Vahi oma rikkalikke saatealaseid teadmisi konservatooriumi üliõpilastele ja võinuks teha seda veel kaua, kui poleks pidanud vajalikumaks hoolitseda lastelaste eest. Vaike Vahi jääb kolleegide ja sõprade südamesse kui harukordselt peenetundeline, tasakaalukas ja südamlik inimene, kellelt  pole kuuludud ühtki teravat sõna. Ka oma üliõpilasi juhendas ta  positiivsete emotsioonide toel, lähtudes olemasolevatest, mitte puuduvatest omadustest. Valusast leinast aitavad meid üle saada Vaike Vahiga koos elatud aastate ilu ja rõõm. Eesti Muusikaakadeemia