Kas siiras kunstnik enesekaitses?
Pool sajandit vaieldav Leni Riefenstahl









Leni Riefenstahl 1939. aasta Berliini olümpial ja 60 aastat hiljem.


Pimedate Ööde filmifestivalil lehvis kriitikute lauast korraks läbi ettepanek: anda kriitikute auhind hoopis kahele vanale dokumentaalile: tollal noore soome skandalisti Jörn Donneri ägedale reportaaťile "Neetud! Soomemaa vaateid" ("Perkele! Kuvia Suomesta", 1971)  ja sakslanna Leni Riefenstahli filmile Berliini 1936. aasta olümpiamängudest "Olümpia: rahvaste pidu" ("Olympiad: "Fest der Völker", 1938), mis tõstis reportaaťi kunstiliste üldistusteni. Riefenstahli olümpiafilmi teist osa "Olümpia: ilu pidu" ("Olympiad: Fest der Schönheit", 1938) Tallinnas ei näidatud. Kuna otsustasime hinnata vaid uusi mängufilme, jäi see ettepanek naljaks. Selle teokssaamine oleks aga võinud tuua saksa organiseerijatele teatavaid poliitilisi pahandusi. Nimelt on tänavu 96aastaseks saanud vana daam Saksamaal avalikkuses endiselt persona non grata. Tema esimene fotonäitus sõjajärgsel Saksamaal, aastal 1997 – siis mullu, viiskümmend kaks aastat pärast sõja lõppemist, äratas ägedaid proteste. Protesteerisid peamiselt vasakpoolsed noored, näitusemaja ees hoiti loosungit: "Hitleri fotograaf: propaganda 1936, kasum 1997". Näitusel olid küll vaid fotod sellestsamast olümpiafilmist ja fotod Aafrikast ja aafriklastest, kuid alles aasta varem, 1996 Atlanta olümpiamängude ajal, riskis Saksa Ajaloomuuseum Riefenstahli olümpiafilmi ajaloo kolikambrist välja tuua ja seda avalikult näidata. Muide, film sai enne sõda Veneetsia biennale kuldmedali ja Rahvusvaheline Olümpiakomitee hindas filmi veel 1948. aastal kuldmedaliga.
Skulpturaalne keha ja film
Berliini olümpiaadi jäädvustav film oli tehniliselt novaatorlik ja kasutas esimest korda vahendeid, mis tänapäeval on üldomased. 36 operaatorit filmis erinevatest vaatepunktidest. Staadioniraja kõrvale kaevati auke, jooksuraja kõrval jooksis automaatkaamera jm. Pingutavat inimkeha võeti üles kõikvõimalikul viisil. Kaheks kahetunniseks filmiks kokkupandud panoraamne ülevaade 1936. aasta olümpiamängudest idealiseerib inimese keha ja selle loomulikku harmooniat, tõstab taevastesse kõrgustesse tema jõu. Keha paneb harmoonia ja täiuse nimel liikuma tahe. Poliitikud aga küsivad koos kunstiajaloolastega: on see natslik kunst? Sest olümpiaideaalidele täiuslikult truu film läks kokku Hitleri-aegse saksa natsionaalsotsialismi vaatega kunstile. Saksa kunst pidi olema terve, st. mitte haige, rassitruu (artgemässe) saksa kunst. Selle vormid pidid olema traditsioonilised ja sobisid kokku klassitsismiga või XIX sajandi realismiga. Albert Speeri disainitud Riigikantseleisse paigutatud Arno Brekeri hiigelskulptuurid olid muidugi eeskuju. Nad seisid kui kolossaalse energia kehastused. Nende liigutuste hoog oli seiskunud vaid hetkeks, selgesti võis tajuda liikujate tohutut tahet (muide, Hitler rõhutas alati tahet, ka paljude sõjaliste operatsioonide planeerimisel asendas tal sõjakunsti asjatundmist tahe). Skulptor Brekeri kujudel pole individuaalsust, nii tõrvikut kandev vaimuinimene kui ka riiki kaitsev mõõgakandja on ühte nägu. 1942. aasta kinoringvaade Deutsche Wochenschau annab sellesama Brekeri, kes oli Hitleri ihuskulptoriks, tööde vaatamiseks juhtnöörid (siin võime tunda Goebbelsi enda kätt; on teada, et Goebbels kinnitas ise kõik sõjaaegsete ringvaadete tekstid): "See pea ei tohi kõnelda ühestainsast inimesest. Ta ütleb: ma olen inimjõu kontsentraat, ma olen raev arguse vastu, ma vihkan oma rahva vaenlast. Sina pead olema nagu mina".
Et natsid kasutasid kunsti enda huvides osavalt ära, on üldteada. Ka Hitler käsitles ennast rahvajuhi-kunstnikuna. Riefenstahli neljatunnine Berliini olümpiafilm esilinastus 20. aprillil 1938, Hitleri 49. Sünnipäeval, ja sobis kokku tugeva, terve ja tahtekindla rahva kasvatamistaotlusega. Keha depersonifitseerimine peidab endas teatavat ideoloogiat. Kuigi igasugune kunst, mis ülistab tervislikku inimkeha (Körperkultur), ei pea olema kohe faðistlik  (samu "faðistlikke" pilte võime tänapäevalgi kohata kommertskunstis!), teenis Riefenstahli sportlik inimkeha individuaalsuse allasurumist ja soosis massiühiskonna loomist.
Tummfilmi poeetika ja massi geomeetria
Kui Leni Riefenstahl oleks kokku seadnud ainult olümpiafilmi, mille tehnilisi ja kunstilisi väärtusi tänapäeval kõik siiski üksmeelselt tunnistavad, ja küsimus seisneks vaid tema esteetika ühtelangemises natsiaegse Saksamaa esteetikaga, oleks see süüdistus jäänud vaid kunstiajalooliseks.  (Walter Ruttmanni "Berliin: suurlinna sümfoonia" (1927) on endiselt klassika, kuigi mees poetiseeris Hitleri ajal saksa lennukeid ja tanke ning langes idarindel 1941. Koomik Heinz Rühman tõusis pärast sõda jälle au sisse, kuigi ta oli samuti võimude meeliskuju. Aga tal polnud ka ankeedis natsliku parteikongressi kiitusetööd.)  Nimelt lasi Leni Riefenstahl end Hitleril angašeerida ja lavastas 1935. aastal rezhissöörina oma ankeeti igavese musta pleki: võimsa, emotsionaalselt lausa sugereeriva monumentaalpropagandistliku filmi "Tahte triumf" ("Triumph des Willens", 1935). Seda Saksa Rahvussotsialistliku Töölispartei 6. kongressi poetiseerivat 140minutist filmi võib tõepoolest pidada kõigi aegade võimsamaks propagandafilmiks. Siin on kaks tegelast: Juht ja talle alluvad massid. Kuusteist operaatorit võtsid üles masside geomeetrilisi liikumisi Nürnbergi staadionil. Kokku paigutati kolmkümmend kuus kaamerat kõikjale staadionile, isegi riigilippude vahele. Riefenstahl ühendas tummfilmi poeetika staadionil toimuva ooperlikkusega. Ehitused, dekoratsioonid, valgustus (päikeselaik Hitleri ülestõstetud käel, kui ta lahtisel autol juubeldavast rahvaspaleerist läbi sõidab!), täpselt voogavad ja marssivad massid teenisid parteikongressi ideed.  Rahvas pidi elama läbi rahvusliku taassünni ja saama ühtseks. See oli Hitleri võimuletuleku triumf. Natsionaalsotsialistlik revolutsioon oli lõppenud. Juhi juhtimisel asuti looma ühtset Saksamaad. Üks riik, üks rahvas, üks juht! "Hitler on Saksamaa! Saksamaa on Hitler!" hõikab filmis Rudolf Hess. Staadionile üles rivistunud noored mehed on mundris, püssi asemel hoiavad nad küll labidat, käsitsevad seda aga  kui püssi. "Saksamaa on töö! Saksamaa on rahu!" hõikab Hess. See ongi alust andnud Leni Riefenstahlile väita, et 90 protsenti sakslastest arvas nagu tema, et tollased loosungid olid õiged  ja et ta pole mingi antisemiit. Natsiparteisse ta ei astunudki. Kui Hitler oleks hiljem 6. parteikongressil väljaöelduga piirdunud, ehk olnuks siis Riefenstahli saatus teine, võimalik, et ka Hitleri enda oma. Kuid on teada, et juba pärast nädalast võimulolekut kuulutas Hitler valitsuskabineti salajasel istungil, et järgmised viis aastat peab kõik minema armee heaks ja saksa rahvas peab taas relvastuma. 6. parteikongress ja seda peegeldav film oli vaid võimu konsolideerimise vahend. 
Muide, Riefenstahl proovis filmida natsipartei kongressi juba aasta varem ("Usu triumf" –  "Sieg des Glaubens", 1934). Kuid veel polnud rahvaliikumised ise nii sirgjoonelised ja võimsad, aasta pärast tuli appi võtta Goebbels ja Speer. Viimane paigutas staadionile 130 prozhektorit ja nimetas dekoratsiooni "Valguse katedraaliks".  Riefenstahl ise ei taha "Usu triumfist" kõnelda, uue filmi tegemise põhjustas asjaolu, et 1933. a. natsipartei kongressil tõusis Hitleri rivaal, SA juht ja ideoloog Ernst Röhm liigselt esile. 1934. aastaks oli rivaal tapetud ja juht võis segamatult juhtima hakata. Hitler ise pani uuele filmile nimeks "Tahte triumf". Tahe pidi ühendama Juhi, partei ja rahva. Hitler domineeris filmis, alates tema saabumisest lennukil taevast. Ja film ise näitas, kui kaunis, ülev ja suurejooneline saab olla Juhi loodud totaalne ühiskond.
Kunst ja propaganda
Dokumentaalfilmikunstnikuna seadis Riefenstahl eesmärgiks, et filmi vaatajad saaksid samasuguse elamuse, kui said Nürnbergi staadionile kogunenud natsimassid. Selle on ta igatahes saavutanud ja selle eest on ta maksnud pool sajandit. Pärast sõda ta arreteeriti, kuid denatsifitseerimiskohus ei leidnud tal süüd vangistamiseks. Ta kvalifitseeriti "sümpatiseerijaks". Ta polnud NSDAPi liige. Kuid kõik tema vähesed avalikud esinemised ja tema elulugugi ("The Sieve of Time: The Memoirs of Leni Riefenstahl", 1992) on vaid üks suur eneseõigustus. Vana daam on pidevas enesekaitse seisundis. Tema enam kui pool sajandit kestnud nahutamine tõstab küsimuse: kust läheb kunsti ja propaganda piir? Kui hea kunsti objektiks on hilisem suur kurjategija ja see kurjategija sinu tööd oma kurjades huvides ära kasutab, kas on süüd ka kunstnikul? Ehk teisiti sõnastades: kas saab kunstnik elada väljaspool ühiskonda või vastutab ta ka oma valminud tööde mõju eest? 
Majakovski oli kahtlemata revolutsionäär luules ja ilmselt ka subjektiivselt aus, kuid tema poeem "V. I. Lenin" teenis samuti kurjuse levi. Ajalookogemus on see, mis paneb kunstnikule tagantjärele vastutusekoorma.
Olin kunagi ühel seminaril, kus juuditar Iisraelist keeldus üldse Leni Riefenstahli tunnistamast kunstnikuks, kuna ta ülistas Hitlerit, kes tappis juute. Kui see väide aluseks võtta, tuleks näiteks Stalinit ülistavad endise N. Liidu filmitegijad kõik hukka mõista, sest Stalini antisemiitlus on üldiselt teada. Miskipärast on sakslastel endiselt (ja õigustatult) süükompleks oma mineviku ees, vene valitsus aga pole oma stalinlike komparteilike valitsejate organiseeritud kuritegusid sõnaselgelt hukka mõistnud, ammugi siis veel oma filmimeeste ja kunstnike töid. Eesti vanim dokumentalist Semjon Školnikov ei väsi kordamast: ma olin Staliniga koos ühel pildil!
    Jaan Ruus