Põgusat pilku juulikuu Loomingu sisukorrale heites leiab lugeja ilmselt, et siinse kirjutise pealkiri on inspireeritud kolmest Edzard Schaperit käsitlevast artiklist-esseest. Eelmise aasta kevadel Tartus Schaperi-sümpoosionil ette kantud Liina Lukase, Vello Salo ja Jaan Unduski kirjutised moodustavad sedapuhku tõepoolest temaatiliselt keskse kimbu ja juhivad tähelepanu tolle meil ikka veel ülekohtuselt vähe tuntud baltisaksa kirjaniku vahendaja ning eeskõneleja rollile. Lukas viitab Schaperi analoogile Soomes, Aino Kallasele, ja Undusk osutab talle kui Eesti Euroopa-identsuse säilitajale noil aegadel, mil Ida ja Lääne piiririikide hääl läbi raudeesriide ei kostnud. Siit on hõlpus kerkima kahetsus, et väljapoole kostnud mõjukama sõna kandjad on olnud enamasti ikka need, kellele Eesti ja eesti keel on tähendanud hinge või südame kodumaad, mitte aga isamaad ja emakeelt. 
Näiteks Karl Ristikivi, kellel mõningatest katsetest hoolimata ei õnnestunud siseneda rootsi ega saksa keeleruumi, kuid kes sellele vaatamata nii loomingu ainestiku kui ka maailmavaate poolest jääb eesti kirjanduse suurimaks eurooplaseks. Ristikivi looming pakub jätkuvalt üllatusi, nagu tõendab ka Hellar Grabbi küll juba 35 aasta eest kirjutatud “Fragmentaarium Ristikivist”: ei mäleta, et oleksin kuskil tema teoste varasemas käsitluses hoomanud säärast julget seost Ristikivi kodukandi ladinakeelse nime Cozzo ja Tagliacozzo kui selle maailmaajaloolise peegelduse vahel “Põlevas lipus”. Eesti peegeldub Euroopas ja Euroopa Eestis. Lae nakem siia kõrvale ka lause Schaperilt: “Mul on päris kindel tunne ja arusaam, et Lääs, sellest ajast peale, kui tal puudub po laarsus Idaga, on kujutis ilma peegelpildita, figuur ilma varjuta – ja vastupidi.” Ja jätkem siit meelde too peegelpildi-motiiv.
Tegelikult sugenes esmane inspiratsioon pealkirjaks siiski mujalt. Nimelt alustan vana harjumuse kohaselt Loomingu lugemist tagantpoolt ja enamasti kursiivis rubriigist, mis umbes Laulva revolutsiooni päevini kandis nime “Mõtteid ja märkmeid”. Läbi nõukogude aja säilitas ja kultiveeris too rubriik esseistlikku vabamõtlemist, milles parimatel juhtudel ühinesid lakoonilises vormis ajalik ja igavikuline, kaine mõtisklus ja poeetiline sõnaseade. Tänapäeval, mil iga koolikirjandi või mõttelagedagi kirjutise suurejooneliselt esseeks tituleerimine aina �anrimõistet devalveerib, pole sel pealtnäha enam tähtsust, tagasivaatelises perspektiivis aga küll. Või siiski – �anrimõiste odavnemine just sunnibki vana usu kohaselt pöörduma tolle rubriigi poole, kus vaieldavusigi hoomates pole olnud suuremat juhust pettuda. 
Nii ka seekord, lugedes kohati Viivi Luige kõhedusttekitavaid esseid meenutava Elin Toona “Südamelöökidest” välja kosmiliste mõõtmeteni küündivaid tähistaeva ja rohelise muru, sajandilõpu Eesti ja maailma ning põlvkondade peegeldusi teineteises. Toona sõnutsi peegeldavad kirjandus ja muusika tema jaoks neid asju, millest arusaamine käiks muidu üle jõu. Lühidalt ja kujundlikult on siin vastandid ületatud ja esteetilisse tervikusse hõlmatud, muidu ülepea kasvada ähvardav maailm poeetilise sõna abil taas omaseks muudetud, inimlikustatud. 
Ent teisalt: reflekteerimisega ei maksa ka liiga hoogu sattuda. Vastav hoiatav eeskuju on igatahes samast naabrusest võtta. Tõnu Õnnepalu muidu põnevas Alveri-analüüsis härnab mind väide, et “Eesti kirjandus, nagu muudki kunstiavaldused, on olnud 95% pastišš, ümberütlemine, muumaiste voogu de ja mõtete maarahvale koju toomine – tõlkimine, mugandamine, vulgariseerimine”. Olgu muuga kuidas on, aga täpse protsendi äratoomise puhul tahaks küll lausuda, et tegemist on belletristikaga leninlikus kõne pruugis. 
Ja lõpuks veel ühest lummavast peegeldusest, milles tunnetan põlvkonnakaaslust ning ühe mullegi kunagi omase kadunud aja kajastust ja mis seetõttu hinge ligi imbub iseäranis nostalgiahõngulisena. Tiit Aleksejevi “Tartu rahu” ületab sugestiivsuselt teisi viimase aja kirjanduslikke Tartu-kujutusi. Haakumisi 90. aastate eurolõikelise kirjandusega illustreerib paralleel Tartu-Oxford – peegeldus seegi! – , muidugi meenub ka Bernard Kangro poolt ületamatuks kirjutatud Tartu-sari. Aleksejevi jutt sisaldab parajal määral nii ajaloolase eruditsiooni, uudseid keelelisi leide kui ka muidu ühiselamutes aetavat “humanitaarloba”, milleta tudengielu oleks kujuteldamatu. Huvitav, mida selle teksti kohta oleks ütelda Mihkel Samarüütlil? Igatahes oleksin valmis “Tartu rahu” suisa kopsaka romaani mahus nautima, ent ka praegu peaks ta passima Tuglase novelliauhinna kaanonitesse, seda enam, et uuemad trendid selle kaanoni üpris paindlikuks on treeninud. 
“Tartu rahus” on üks väljapeetult kaunis ja veidi kurb episood, milles minategelane pöörab selja Kleopatraks nimetatud neiule, et see saaks ümber riietuda. Ta seisab akna juures, vaatab välja pimedusse, ent tahtma tult näeb ta aknaklaasi peegeldusel neiu riietumist. Ära või ümber pöörduda ta ei saa ja nii jääbki tal üle ainult vaadata. Minategelasel on tunne, nagu seisaks ta üle jõe viival sillal, ruum muutub sügavamaks ja peegel pildis nähtuvad veel üks kogu ja üha uued peegeldused, mida vaataja poole seljaga seisev kunstnik püüab jäädvustada. See ei õnnestu, kunstnik sülitab lõuendile ja hõõrub värvid rusikaga vihaselt laiali. 
Sellesse lõiku on tihendatud kujul kätketud looja kogu rahutus ja rahulolematus, käest libiseva hetke lootusetu püüdmine ja kunstilise peegeldamise vaevad. Ning korralik annus meeldivat subjektiivsust, milleta isikupärane kunst hoopistükkis lakkaks olemast.