Tartu Noorte Autorite Koondise avatud suveseminar “Lätete pääl” 
10. - 11. juulil Võrumaal Kärgulas Jan Rahmani talus

Loomuldasa tingiks too kakspäevak justkui sketšilikult lustakat kajastust – ent ehk on just targem loobudagi tolle naeru igahinnalisest püüdmisest ametliku kultuurikroonika vormi, teades ju, et küllaldaselt ere naer leiab niikuinii ise selles hetki kõlada. Kuid veel maldamatumalt ilmneb siia meenutusse nende päevade ilu. Andis ju “Lätete pääl” olek kirjarahvale võimaluse endi mõeldavas-tehtavas veenduda. Ehk veeks muunduda – minna vaimus paika(desse), kus too vaim tõesti lättena vallandub, puhtana ja kargena, et siis vallandumisviivust pääle juba paratamatult muutuda erivärviliseks, erimaitseliseks, villitavaks ja tarbitavaks kirjanduseks. Tollesinaste vististi möödapääsmatute vulahtuste (taas)tabamine on aga kirjarahvale ometigi eluliselt vajalik.
Nõnda siis keskendun siinkohal nendele süüvivamatele meeleavaldustele, millest ja millesse kummatigi kõik nood küllap tegelikud põhiteemad juhtusid.
Laupäeva pärastlõunal vestis kõigepäält Kauksi Ülle veidraid ja nukrapoolseid lugusid Võrumaa vähetuntud kirjameestest. Sellest aga voolas läbi tõdemus, kuivõrd on tolle kandi kirjandus ikkagi just jõgede kirjandus – ja autorite saatus pühadesse jõgedesse puutumise eest justkui lõivu maksmas. Oma paikkonna vaimsus on tugev ka Mulgimaa kirjarahvas, loodustunnetus keeles ehk ühtlasemgi. Omaette käsitlust väärib kindlasti ka järvede mõju kirjandusele – ja Kauksi Ülle on oma “Paadiga” sellele ju liikunudki.
Veiko Märka esitas intrigeerivaid väiteid kultuuri ja põllumajanduse antagonismist ning ideid talude suunitluse muutmiseks. Rahva toitmise ambitsioon tuleks Märka arvates jätta, importi usaldada ning hakata tegutsema eri ajastute ja maatööviiside elavate muuseumidena. Arutlusele tulid ka šokiturismi võimalused; kohalviibijate seas säädis end kogu ülejäänud seminariks mõnusalt sisse vendade Voitkade vaimne malnidus.
Mispääle Berk Vaher kordas EKSi Nüpli kevadkoolile tehtud uuskonservatiivset ülevaadet kambavaimust noorsookirjanduses (vt. ka Sirp 2. VII 1999, lk. 7). Kuulajas kond oli Nüpli omast küllaltki erinev, ent kummati nõustus samavõrra väitega, et riigi doteeritavad kirjandusinstitutsioonid on ak tiiv selt soosimas nihilistlikku diskursust, mis ei tohiks olla riikliku kultuuriideoloogiaga le pi tatav – ja selle koostöö mõlemapoolne su juvus annab tunnistust väärtuste nõtrusest nii dominant- kui kontrakultuuris. Veel enam – ettekandele järgnenud keskustelus ilmnes, et siinse vaimu baasidentiteeti tugevdada tahtev etnofuturism on kultuuriinstitutsioonides päämiselt tõrjuvat suhtumist kohanud. Arutelu kinnitas ka seisukohta, et vägisõnade takistamata voog riiklikesse eliit ajakirjadesse on sõnult võtnud nende väe ja et haritlaste seas kestev debatt “roppuste” üle on juba suuresti pseudoüritus vajalikumate teemade puudumisel – või vältimisel.
Apokalüptilisi repriise ja sürpriise jagades tuli ettekandepaneelide vahele uitama Puhja müstik Indrek Rüütle. Õhtuse teoreetilise keskustelu avajaks oli aga Hasso Krull, kes Kalmuneiu-teemast lähtuvalt psühhoanalüüsis rahvaluulet (keskendudes küll Jakob Hurda sünteesile Kalmuneiu-tekstidest). Päätegelase Peetri tõotus kaerakasvu eest kalmest naine võtta ning keerulised suhted emaga viitavad Krulli sõnul intsestile, mis on tõenäolisem kui rida teisi võimalikke konfliktiallikaid. Poleemikat siiski jätkus, hüpoteese lisandus – eks näis, mida selgitab põhjalikum töö lähtetekstide ja Kauksi Ülle versiooniga.
Pulga Jaan andis omapoolse mõtestuse Madis Kõivu loomingule, vastamaks vaimus ühele noorele skeptikule. Kõivu teoste ajendiks olevat suuresti tüdimus iseendast; sissekaemine ümbritsevasse tunneb ära elu ebaõigluse, tegijate kõrvaleheidu tarbijate poolt (nt. Elli-tädi loos). Kõiv aga ei mõista kedagi üheselt hukka, tõdeb vaid olevat – ning selle justkui lepliku meele ja elukulu hoomamatus võibki nooremates lugejates-vaatajates võõristust tekitada.
Sven Kivisildnik jätkas mõtetega nn. ebainimlikust, ebamõist(us)likust kirjandu sest kui uuest soovitatavast uurimisteemast. Eesti kirjanduselu keskmes on päämiselt argised ja ratsionaalsed ilmakäsitlused, müstiline jääb perifeeriasse. Kivisildnik tõi näiteks praegu küllap skandaalseima eesti luuletaja Pilu-Kelluke Tigase, kelle imago ja temaatika on ortodoksseid literaate kohu(s) tanud teda ignoreerima. Ent ka Jüri Ehlvesti müstilist tekstiloomeprintsiipi (jutu kirjuta mist ühe absurdsena näiva lause konteks tualiseerimiseks) pole kriitikud suutnud ära tabada. Kivisildnik pidi küll möönma, et Pilu-Kellukese tegelik religioosne potentsiaal aimub avatudmeelselgi analüüsil siiski vaieldavana; ning ka Ehlvesti viiteil gnosisele ei kipugi all olema hermeetilist süvalugemust. Ometigi on selline kanalivahetus iseenesest eesti kirjandusuuringutele kindlasti värskendav – ja võib-olla murranguline (nagu pani mõtlema Unduski “Maagiline müstiline keel”).
Andes jätku hääle toidule-joogile, lorilauludele ning vestlustele karmavõlast, veregruppidest ja Voitkadest, sai seminari esimene päev tasapisi teiseks. Kui kõik olid ärganud, toibunud, toitunud ning – ka lõõskava ilma sunnil – täiuseni viinud ujumisvilumuse vööni ulatuvas jõevees, võidi keskpäeva paiku asuda matkale läbi metsatuka, hõivamaks Rahmani naabrite koosolekuplatsi ja kuulamaks Taive Särge. Särg vaatles NAKi liikmeid kui narre – ku ning liku ja jumaliku asemikke Põrgus. Cont ra ja teised on virgutanud rahvakultuuri nii tuntud poplaulude kui ka kõrgkultuuri paa tose karnevalipilaga. NAKi trumbiks on nen de piiripäälsus – nad on kirjandusmaastikul nähtaval, mitte ignoreeritud perifeerias, kuid samas pole nad ka pälvinud eliidi tunnustust. Nõnda esildus intrigeeriv idee koostada eesti luule anti-loogia. Kuulajatelt jäi siiski kõlama küsimus – keda need narrid asendavad, kui meie praeguses kultuurimängus puudub või kiratseb nii kuninglik kui jumalik? NAKlased ise täitsid oma rolli aga muretult ka ettekande ajal, sosistades, itsitades ja üritades roosale plastmassist kanale sigareti suitsetamist õpetada.
Ja sama lustiga jätkati päeva, mängiti palli, mekiti õlut – meeldetuletuseks endile ja teistele tekstimassiivide nautlejaile – on kummati teisal kui tekstides, on just ka neis suvepäevades paik, kus päriselt tuikab too naudeldav vaim. Aina end kirja vangi andev kui vesi voolusängi – ja ikka vee kombel vist siiski mitte kunagi sinna vangi jääv.