Loomulikult olen vale inimene noorest luulest kirjutama. Kõige valem, kes üldse olla saab. Kui Peeter Künstler ja Tõnu Kaalep tunnevad noori autoreid sirvides piinlikkust, siis mina olen sel lestki prii. Tõesõna – ma pole näinud isegi Contrat, teistest rääkimata. Nii et – kõrgema klassi võhik. 
Mällu on sööbinud kunagisest “Kitsast kingast” neurootiline lokkidega poeet, kes küünlavalgel hanesulega kribis: Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome! Suumangi toetab mind: VANA JA KULUNUD/ Kui noore inimese luuletus. Erakkonna puhul peab see kenasti paika, kuigi tegemist on äärmiselt kõrgesti haritud jõuguga. Müstilisel kombel krooksuvad purpursete kaante vahel koos üksteist mini-masingut, laps-kaplinskit, noorhirve, tillu-tagooret ja tita-todet. Jõulisimalt kujustub Masing Sommeris, Kree on kohati karevalikum kui Kareva ise. Tüüris lehvitab tiibu üle Vallisoo liuglev Luik. Siin-sääl vilksab teisigi Luulevalla vägevate varjusid. Kruusa, Heinsaare ja Kompuse sugused esteedid võiks leebelt pasteetideks ristida. Pilv ja Vaher esindavad tüüpilist mittemidagiütlevat rafineeritud noorkirjanikku. Lattiku tõsidus, Kalkuni hää keelevaist ja Marani puhas loodussulg sumbuvad teiste konnade koori.Tulemus on totaalne luuleline loba. Hõrk muidugi. Silme ette kerkib akvaarium, kus ulbib vetikaid, kalu, rüsijääd, aga ka verd, linde, paate, suitsukonisid ja teab mida veel. Eru dee ritud intelligendikesed litsuvad lugeja varbaid tarkuse pagasiga, ent Einsteini parafraseerides: Luule on see, mis järele jääb, kui kõik loetu ununeb. Ja kui ikka nii hirmsasti eeskujusid vaja on, siis järgmise sammu võiks astuda ju Majakovski ja Rimmeli jäl gedes. Või Osho ning Mirtemi suunas (“Nuss on kõrgeim vaimulik kogemus!”), mis päästaks praegusest sugukülmusest. Võima lusi jagub veelgi. Või ei ole ülikoolis veel niikaugele jõutud?! Kui nad ei usu Krishnamurtit (Olla vaba igasugustest autoriteetidest, nii enese kui teiste omadest, tähendab suremist kõigele, mis on pärit eilsest, mistõttu teie meel on sel juhul alati värske.), uskugu apostel Paulust (Kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks.). 
Erakkondlased on küll kergitanud skisofreeniamere pinnale rahukoralli, ent sääl vohavad ka manerismimännid ja lokkab epigooniapilliroog. Konnad joonistavad luiteile mustrit. Ja kuna saarel rohkem asukaid pole, näikse, et muster olla uus. Kuid taeval on pikk mälu ja ta saadab pühkiva marutuule, oodates siiraid ja ahastavaid karjeid, mida temagi kuuleks...
Varblasel on õigus, et luulest on kadunud karje ja jäänud vaid sõna�onglöörid. (Looming 1999, nr. 6) Ent mis karjujaid otsid sa hermafrodiitsest lasteaiast, kus barbide ja kennide asemel kussutatakse tuttu rabindranatte ning ukusid, indrekuid ja doriseid. Ent nüüd on aeg liivakastimängud lõpetada, klassiknukud õhust tühjaks lasta, võtta eest filoloogilis-akadeemiline monokkel ja PÜÜDA NÄHA OMA SILMADEGA. Suurte surnute ja ka elavate vaimud vaatavad pilvede tagant ja neil on häämeel, kui neid nii väga ei jäljendata, sest nad ootavad pikisilmi uut ISET. Isemeelsust, -kust ja -olemist. 
Nurinale vaatatamata ohkan vanatoina: Tore, et tänapäeva noorus ärklikambris salmikuid toodab. Pääasi, et uulitsa pääl ei kakleks ega latsekesi pilastaks. Mis veel kaunim olla võiks kui mõtlus Tagore fan-clubina?! Aga palju suurem kunst kui luuletus kirjutada, on see kirjutamata jätta. Neile peaks ju tühjuse-meditatsioon hästi sobima. Siiski väga hää, et nad ei ole ülbed, ei külva negatiivsust ega luulenda ängi.See on suur asi. Sest pole midagi hullemat kui verinoor epateeriv kuri geenius, keda teised selleks ei pea. Veelgi parem, et nad punki, räppi ega teknot ei pane ja ei räuska maotult nagu kivist sillasepp või sinav järveke. Üldise arvutihulluse keskel on nemad mõnusalt vanamoodsad ammukoolnud Tartu vaimu äratajad, ergu loodusetajuga päälekauba. Raamatus leidub ülikauneid värsse, mis tekitavad imelise tunde. Kuid kindlasti oleks iga konna eraldi eredamini kuulda, kui praegu “Siuruna” ühtekrampunult. Ka karmim toimetajaranne poleks teinud paha. Aga olgu, eks ehedus tule aastatega ja küllap neist kunagi ikka Luuletajad saavad, ent seda ning palju muud ütleb neile täpsemalt kriitikkond, kellele Sommer – ise arvustab end sisukorras! – on kinda visanud (ilu verrepuist/on kriitiku mistraalist segamatu). See ei vasta veel tõele, sest erakkond on esialgu ebaküps ja süüdimatu narkissos-sini sukk, ent nõudliku lugeja hing nõuab toitu, mis nälja kustutaks. Olgu ta või ilu. Kuigi, kui pöördun Augustinuse manu tagasi, on see rohkem minu kui nende probleem. 
Sering kirjutas kolme aasta eest: Hirm on, kui luuletaja, noor ja andekas /---/ võtab oma ammu, ja läheb. Sõnade maailmast välja. (Looming 1996, nr. 4 ). Vastupidi, praeguse kooris krooksumise asemel peaks iga konn isekanti volksama. Hopp deliiriumisse, paastu, eremiidiks, usuhulluks, pereinimeseks, sõjaväkke, vangi, homoks, lesbiks, narkariks või kuhu ja kelleks iganes! Võib-olla õnnestub iseendaga kohtuda. Tagasi jõuab alati tulla. Kogumiku päälkiri on muidugi piimahabemikest tarkureile omaselt mitmekihiline. Taoliselt keeleväänajate kambalt oleks ka plass vähem loota. Kuid kädistavate harali kiskuvate kirjade keskel soovitan nüüd üheskoos tõeline harakiri teha, et näha MIS IGAÜHE ENDA SEES ON. Aga säält ei pruugi tõesti enam tagasiteed olla.