Hea, kui raamatusse
|
Tormis, Toi, Ernesaks, Areng ja Oja XXII üldlaulupeol. |
Kersti Inno, Kuno Areng.
Avita, 1999.
Kellel
on auto, kellel maja, kellel – mõlemad. Mõnel on omanimeline
uulitski, aga temal – Kuno Arengul – omanimeline raamatupood Tallinnas
Narva maanteel. Nüüd siis ka raamat. Kena vaadata ja mõnus
lugeda. Selles on 208 lehekülge teksti ja pilte üle saja. Lõpus
lisad, kus elulooliste andmete kõrval põnevad nimekirjad
esiettekannetest RAMiga (23 aasta jooksul 48 teost), Tallinna Kammerkooriga
(26 aasta jooksul 34 teost), tähtsamad kontserdireisid, festivalid
ja konkursid mõlema kooriga, tema koorijuhtimisklassi lõpetanute
nimekiri EMAs (57 nime).
21. mai Sirp reklaamis seda kui mälestusteraamatut.
Suuresti see ta ju ongi. Kuigi, – sõna “mälestus” tekitab siinkirjutajas
tunde, nagu oleks kõnealune teema varisenud püüdmatult
ajaloopõrmu. Aga Kuno Areng on tegutsev dirigent. Seetõttu
kasutagem sõna “meenutused”. Niisiis meenutab Kuno Areng oma teed
muusika juurde, juures ja sees. Õieti muud nagu polegi. Väljaspool
muusikat on Arengu jaoks veel inimesed, kellega koos saab muusikat teha
või kes viivad teda muusikale veel lähemale. Nendelt on olnud
midagi õppida. Ja Areng tundub olevat sama õpihimuline kui
ta õpetajadki.
Raamat liigendub kahekümne üheks pikemaks
või lühemaks pealkirjastatud lõiguks, mis hõlmavad
Kuno Arengu loomingulise elu kogu senises ulatuses ja mitmekülgsuses.
Ligikaudu pooltes neist on Arengu enese tekst. Viimaste kümnendite
kohta on seisukohti, hinnanguid, arvamusi paljudelt, kes temaga kokku puutunud
– õpingukaaslased, kolleegid konservatooriumist ja RAMist, õpilased
EMAst, koorilauljad, kes, teadagi, dirigendile muusikategemisel kõige
lähemal nii proovides kui kontserdil, kus töö tulemus publiku
ette kantakse. Raamatus on ka kaks kirja Kuno Arengust: Jelizaveta Kudrjavtsevalt
Peterburist ja Boriss Tevlinilt Moskvast.
Kaasakiskuv on lugeda Arengu tööst
Tallinna Kammerkooriga. Just selle kooriga on seotud Arengu dirigendielu
kõrghetked. Koori liikmete vaimustus ja ind on raamatulehekülgedelt
tunda ka aastate tagant. RAMi lauljate meenutused koostööst Kuno
Arenguga on kummastavalt skeptilisemad, neist ei hõõgu seda
“ühiskunstiteose” tegemise rõõmu, mida jagavad kammerkooris
olnud. Kas palgatöö vähendab vaimustust? Aga see pole selle
raamatu teema...
Lugedes nii paljude inimeste arvamusi Kuno Arengust,
meenus, kuidas Arvo Pärt ütles Eesti Heliloojate Liidus pärast
oma Kolmanda sümfoonia arutelu: “Tänan kõiki sõnavõtjaid,
mul on neist nüüd selgem pilt”. Väärt tähelepanek,
eks?
Mälestusteraamatuid on ikka kirjutatud. Neis
talletatu aitab süüvida möödanikku. Lugejale on küllap
teada August Topmani, Mihkel Lüdigi, Juhan Aaviku, Gustav Ernesaksa
kirjutatud mälestused. Viimastel aastatel on ilmunud meil ka seesuguseid,
mida tahaks (Beethoveni kõnelusvihikute eeskujul) nimetada kõnelusraamatuteks.
Seesuguse lugemisel tunneb ära mälestusi jagava inimese kõnemaneeri
(muidugi juhul, kui lugeja teda kõnelemas kuulnud on). Kõnelusraamat
võib pakkuda palju lugemisrõõmu, kui kõneleja
on selge mõtte ja rikkaliku sõnavaraga. Hästikõneleva
inimese juttu on huvitav ka lugeda, intonatsioon, mis ilmestab isikupärast
kõnet, näikse kirjatähes säilivat. Aga sel kombel
ei väljenda ennast mitte kõik kõnelejad, ja siis tõded,
et see, mida suulisel esitusel väga häirivaks ei arvagi, häirib
(eriti korduval) lugemisel ometi. Nii valitseb mitme inimese kõneldud
tekstidest kokku pandud raamatus teatav stiililine ebaühtlus. Üks
võimalus on, et koostaja usaldab intervjueeritavaid: see, kes oma
seisukoha diktofoni rääkinud, vastutagu oma mõtete ja
väljenduslaadi eest ise. Näib, et kõnealuse raamatu koostaja
on just seda teed läinud. Ja tõepoolest, kus on piir, millest
alates muutub litereerijast koostaja toimetajaks? Nii delikaatse probleemi
lahendamine toob tegijale teadagi täiendavat muret. Siiski arvan,
et koostaja võinuks kohati julgemalt redigeerida kõneldud
teksti. Kuno Arengu enese laitmatu sõnakasutuse kõrval mõjub
muusikute ¯argoon mõneti häirivalt. Raamat ei ole ju mõeldud
ainult asjassepühendatutele. Noor lugeja tulevikus ei tea ega saa
ka raamatust teada, et “Suvorka” (lk. 176; 187) all on mõeldud Tallinna
Konservatooriumi sõjajärgset õppehoonet Kaarli puiesteel.
“Hortus” (lk. 184) on selge mõiste eesti muusikuile, kas oleks aga
liigne soovida meie teeneka muusikakollektiivi täisnime? 186. leheküljel
leidub lause, mille mõte jäi saladuseks. “Selle moteti kohta
on Kaljuste ise öelnud, et tema ei saa oma kehaga selle peale minna,
kuna Liisu on sellega midagi teinud.” Arusaadav, et jutt käib Tõnu
Kaljustest. Ülejäänu on arusaamatu. Vist lugeja viga.
“Koorimuusika pole hetkel trendikas ja eesti
uus koorilooming puudub hoopis” (lk. 133). Nii kategooriline hinnang Tallinna
Kammerkoori praeguse peadirigendi suust võib küll kibe lugeda
olla eesti noorematele heliloojatele, kes trendituse kiuste seni koorile
on söandanud kirjutada.
“Bartok” (pro: Bartók) on tähelepanematus,
mida “Fauré” puhul on õnneks välditud (lk. 136, 138,
139).
“Arengut portreteerida ühe artikli mõõtmetes
on võimatu, ta lihtsalt ei mahu sinna. Hea, kui mahub raamatusse,”
arvab kolleegist Venno Laul (lk. 201). Ega vist mahu sinnagi. Loomismüsteeriumi
äraseletamine on tavaliselt üle jõu ülesanne, tema
äratundmine ei nõua isegi mitte asjatundmist. Looming on saladus...
Kuno Arengu viimase aja esinemistest on allakirjutanul
võtta võrdluseks kaks isemoodi näidet.
RAMi kontsert “Gustav Ernesaks ja tema aeg” 12.
detsembril 1998 andis eriliselt õpetliku võimaluse kuulata
ühte koori laulmas seitsme dirigendi käe all. Et ühes ja
samas ruumis võib üks ja seesama instrument ühel ja samal
kontserdil kõlada nii rabavalt eri kombel, ei ole ju küll teadmata,
kuid seda kogedes üllatud ometi alati. Võrdlusest sündivat
tõde. Sellel kontserdil jäi elamuslikult ülimaks RAMi
laulmine Kuno Arengu ja Eri Klasi käe all. Teine kontsert toimus tänavu
2. oktoobril, mil Kuno Arengu juhatada oli üheksa koori, erinevad
oma häälematerjalilt ja ka professionaalsetelt eeldustelt. Ühine
oli, et kõik esitatud teosed olid kõrgprofessionaalsed ettekandelise
lahenduse terviklikkuselt. See oli dirigendi teha nagu ka kava ülesehitus.
“Kuno oskab kavasid kokku seada”, on Ilme Indase
tähelepanek (lk. 93). Kuno Arengu juubelikontserdil võis selles
veenduda, eriti kui pärast sõna võtnud õnnitlejaid
kõlas ühendkoorilt harvaesineva tähenduslikkusega Tobiase
“Eks teie tea, et teie Jumala tempel olete”.
“Kui ahv vaatab peeglisse, siis ei saa talle
sealt ju apostel vastu vaadata,” ütleb Lichtenberg. Aga kui apostel
peeglisse vaatab, jääb ta ikka apostliks, sõltumata peegli
kvaliteedist, parafraseerisin pärast juubelikontserti.
12. detsembril eelmisel aastal ütles Kuno
Areng, et Tormise “Hamleti laule” tahaks ta RAMiga küll veel kord
teha. Seda ja palju muudki meeskoorimuusikast saab nüüd tõesti
kuulata kontserdil “Siin oled kasvanud. Tasasel maal” pühapäeval,
7. novembril Estonia kontserdisaalis, neljapäeval, 11. novembril Rakvere
gümnaasiumis, reedel, 12. novembril Tamsalu kultuurimajas. Laulab
Rahvusmeeskoor. Dirigeerib Kuno Areng.
Tiia Järg
|