Tallinna Kunstikooli algus
 
Nikolai Triik, 1913.
Eesti Kunstiseltsi kunstikursuste modelleerimistund 1913. aastal. 
31. oktoobril 1914. aastal avati Tallinnas Kunstikool, millest on 85-aastase teisenemise ja tosina nimemuutusega saanud tänane Eesti Kunstiakadeemia. Eesti kunstihariduse ühe nurgakivi kohaleseadjad toimisid kitsastes tingimustes, neil tuli alustada päris algusest ning vaid visa, eesmärgikindel tegevus ning vankumatu usk omakultuuri tulevikku võimaldasid saavutada edu.

Eesti Kunstiselts ja kunstikool
1906. aastal Ants Laikmaa rajatud kunstiselts seadis algusest peale kunstikooli ellukutsumise üheks tegevuse peaeesmärgiks. Seltsi töö soikus küll mõneks aastaks, kuid 1909. aastal asuti kunstikursuste käimapanemiseks taotlema võimudelt luba, mis saadi pärast pikemat bürokraatlikku asjaajamist 1912. aastal. Kursuste ellukutsumine andis võimaluse järgmiste sammude astumiseks kooli loomise suunas. Seltsi 1912. aastal avaldatud ringkirjas, millega Eesti Kunstiselts oma tegevuse põhimõtteid ja eesmärke tutvustas, oli kunstikooliga seonduv asetatud tähtsale kohale: “Eesti Kunstiselts tahab oma tegewusega wäljaspool politikalisi erakondasid ja usu wahesid seista. Tema koguni loodab lahkuminejaid üksteisele kunsti õhukonnas lähendada. Sellepärast wõib loota, et Eesti Kunstiseltsi liikmete arw jõudsaste kaswama hakkab, iseäranis nüüd, kuna seltsil juba alaliste 3 aastat kestwate kunstikursuste luba ministeriumist kätte nõutatud. Neist kursustest tahab Kunstiselts esimese Eesti kunstikooli wälja kaswatada. Jõuame meie kursused elusse kutsuda ja nad kooliks ümber muuta, siis on meil ka walitsuse ja omawalitsuse poolt toetust loota. Meie peame ka oma kunsti ise oma jõul looma – ja seda ülesannet tahab Eesti Kunstiselts oma poolt aidata.”
Eesti Kunstiseltsi erakorralisel peakoosolekul 20. juunil 1913 arutati kunstikooli küsimust ja otsustati volitada Voldemar Päts ministeeriumis “põhjuskirja kinnitamise läbirääkimisi pidama” ja määrati talle sellekohasteks kuludeks 25 rubla. Vaeti ka kooli nime – “...kas Tallinna või Eestimaa Kool, enam peetakse kohasemaks esimest”.
Viimase otsuse tegemist mõjutasid muu hulgas (või isegi esijoones) majanduslikud kaalutlused. Nimelt polnud kunstiseltsil majanduslikke võimalusi kooli ülalpidamiseks ja seda taotleti Tallinna linnalt. Linna volikogu tegigi 18. märtsil 1914 otsuse, mis keerulise bürokraatliku masinavärgi läbimise järel sai tegeliku jõu 30. mail ja mille alusel lubati kunstikoolile toetust järgnevalt: kooli avamise aastal 1800 rbl., teisel aastal 2800 rbl., kolmandal aastal 4500 rbl., neljandal aastal 6000 rbl., alates viiendast aastast igal aastal 8000 rbl. Toetuse andmise tingimuseks oli, et linnavalitsuse esimesel nõudmisel antakse kool koos olemasoleva varaga üle linnale. Kahe aasta möödudes selline nõudmine esitatigi. Esimesed aastad tegutses Tallinna Kunsttööstuskool aga Eesti Kunstiseltsi koolina.
Kunstikooli põhikirja kinnitas Venemaa Tööstus- ja Kaubandusministeerium 20. juulil 1914. See toimus sõna otseses mõttes viimasel hetkel, sest alates augustikuust, sõja algusest, poleks erakooli asutamine enam kõneks tulnud.
Kooli kõrgemaks juhtorganiks oli kuratoorium (nii nimetati seda eestikeelsetes dokumentides, vene keeles oli nimetuseks nõukogu, mis on kaasa toonud tänini kestvaid terminoloogilisi segadusi kunstikooli ajaloo käsitlemisel). Kuratooriumi moodustamine oli mitmetahuline protsess, milles osalesid Eesti Kunstiselts, Tallinna linnavolikogu, Tööstus- ja Kaubandusministeerium.
Viimane nimetas kuratooriumi liikmeteks Tallinna sadama ülema, vürst Aleksandr Maksutovi ja Tallinna sadama ehitustööde juhataja Aleksandr Silitši. Tallinna linnavolikogu valis kuratooriumisse linnavoliniku, kooli- ja kirjamehe Timoteus Kuusiku ja Tallinna Linnapanga direktori Ivan Vinogradovi.
31. augustil 1914 tuli Eesti Kunstiseltsi liikmeskond kokku erakorraliseks peakoosolekuks, mille keskseks päevakorrapunktiks oli avatava kunstikooli kuratooriumi liikmete valimine. Valituks osutusid kunstnikud Voldemar Päts, Alfred Kivi, Osvald Jungberg (hilisem Noormägi), sisearhitekt ja pedagoog Teodor Ussisoo, advokaat ja linnavolinik Ado Birk (hilisem välisminister ning diplomaat), haridustegelane ja ajakirjanik Johannes Leopold Jürgens ning Rudolf Hurt, Kaarli koguduse pastor, Jakob Hurda poeg. Otsusega käis kaasas arutelu, “mille juures mõtteid avaldati, et tuleva aasta peakoosoleku otsuse järele need herrad ennast kohustavad ametist ära astuma ka enne tähtaega”. Valimise tähtaeg oli neli aastat ja see ettevaatlikult sõnastatud, kuid otsusena tõlgendatud lause protokollis põhjustas vähem kui aasta möödudes Eesti Kunstiseltsis tõelise kriisi, mille lahendamine 2. mail 1915 toimunud peakoosolekul õnnestus ainult tänu koosoleku juhataja Jüri Vilmsi autoriteedile ja juhtimistarkusele.
Muudatusi kuratooriumi kooseisus toimus aga juba enne seda: Voldemar Päts kinnitati ministeeriumi poolt direktoriks, mis tähendas, et ta polnud enam kuratooriumi valitavate seas, vaid kuulus sinna juba ametikoha tõttu. Tema asemele sai valitavale kohale ehitusinsener Karl Jürgenson. Osvald Jungberg lahkus omal soovil, mistõttu kuratooriumi uueks liikmeks valiti jurist ja pangandustegelane Jüri Jaakson (hilisem riigivanem, mitmekordne minister ja Eesti Panga president).
Kooli avamine
Eesti Kunstiseltsi 1914. aasta aruandes sedastati: “Kui kuratooriumi kinnitus wiimaks sellekohaste tehtud sammude järel ministeriumis ja kohaliste ametiwõimude juures oktoobrikuu keskel kätte jõudis, hakati kohe õpilasi vastu võtma ja eksamineerima, kuna õpetuse algus kuratoriumi kinnitamise pärast niigi pisut hiljemaks oli jäänud kui mujal”.
Tallinna Kunsttööstuskool avati 30. oktoobril 1914. Rohkete auvõõraste eesotsas oli Eestimaa kuberner, kindralmajor Izmail Korostovets, kes vene õigeusu kombe kohase palve järel tervitas õpetajaid ja õpilasi kooli avamise puhul ja soovis neile edu. Seepeale ta “...meenutas Venemaa kõrgeimat juhti, Tema Imperaatorlikku Kõrgust Riigipead, mille peale kõik kohalolijad reageerisid valjuhäälsete hurrahüüetega”.
Kuberneri tervitusele vastas kõnega kooli direktor Voldemar Päts. Ta märkis, et kooli avamine langeb ühte “...raskete hetkedega, mida elab üle meie kodumaa tugeva vastasega võideldes ja seetõttu võib tekkida kahtlus, kas on õige aeg uue kooli avamiseks või ehk oleks parem kogu energia, mis kulutatakse selle õppeasutuse eest hoolitsemiseks, suunata otseselt sõjavajadustele”. Vastuseks enda esitatud retoorilisele küsimusele rõhutas ta, et “...kõik kahtlused aga hajuvad, kui ainult meenutame, et riigi jõud ei seisne mitte ainult tääkide arvus, vaid ka rahva kultuurilises arengus. Meie kodumaa vaenlane on haritud ja näeb selles oma jõudu, meie, hiigelsuure ühendatud kodumaa pojad, tegutsedes üld- ja erihariduse tööpõllul, tahame sellega teenida oma isamaad”. Lõpuks kinnitas Voldemar Päts, et “me tahame alati olla meie poolt armastatud Riigipea truud alamad, milliseid tundeid palume Tema Kõrgeausust härra Eestimaa Kuberneri kinnitada Tema Majesteedile Imperaatorile”.
Seepeale kuberner, meenutades õpilastele nende kohustust suhtuda õppetöösse täie tõsidusega, lahkus. Keisrile oli antud, mis keisri kohus, ja ülejäänud koosviibijad võtsid osa luterliku konfessiooni kohasest palvusest. Õppetöö Tallinna Kunsttööstuskoolis algas avamisjärgsel päeval, 31. oktoobril 1914.

Õppekava, õpetajad, õpilased
Kunsttööstuskool avati viieklassilise koolina, kus esimesel neljal aastal õpiti paralleelselt üld- ja kunstiaineid, viies aasta oli aga pea täielikult erialaainete, st. kunsti päralt. Õpilaste töökoormus oli suur: esimesel aastal 45, järgnevail aastail aga koguni 48 tundi nädalas.
Kunstiainete kõige mahukam osa oli joonistamine, mida õpetati kõigile õpilastele neljas alajaotuses: peastjoonistamine ja loominguline joonistamine, sulejoonistus ja graafika – mõlemaid kahel esimesel õppeaastal, elus ja eluta looduse joonistamine, akadeemiline- ja kontuurjoonistamine – mõlemaid läbi kõigi viie aasta. Siinkohal võiks võrdluseks tuua maali: akvarell oli kavas esimesel ja teisel aastal ning kahe tunniga nädalas (samas ainuüksi akadeemilist joonistamist oli viis, viimasel aastal koguni kuus tundi nädalas), sama arvu tundidega tegeldi teisel ja kolmandal õppeaastal õlimaaliga.
Ornamendistilisatsiooni loeti niivõrd oluliseks, et see oli õppekavas kolmel viimasel aastal, kusjuures lisaks oli eriainena veel stiilide ajalugu, mida õpiti üldise kunstiajalooga paralleelselt. Küllaltki suurt rõhku pandi joonestamisele, kalligraafiale ja šriftiõpetusele.
Õppekavas oli üks vabatahtlik õppeaine ja selleks oli ... eesti keel (korraliste ainetena õpiti vene ja saksa keelt).
Kunstiõpetuse osas seatud peajooned olenesid silmanähtavalt kooli asutajate-õpetajate haridusest ja arusaamadest, mis olid vormunud Peterburis Stieglitzi koolis, kus õppinud enamik kunstikooli esimestest õpetajatest.
Kooli direktor ja algul ka voolimisõpetaja Voldemar Päts oli lõpetanud Stieglitzi kooli aastal 1905, maali ja joonistamise õpetaja Roman Nyman 1906, joonistamise ja graafika õpetaja Alfred Kivi 1908. Joonistamise õpetaja Osvald Jungberg oli olnud selle kooli vabakuulajaks seitse aastat ja ka Tallinna kunstikooli algusaastate silmapaistvaim õpetaja (joonistus ja akvarell). Nikolai Triik oli 1901 – 1905 olnud Stieglitzi kooli kasvandik, kuid täiendanud end seejärel Pariisi vabaakadeemiates ning suhteliselt edumeelses Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi Kunstikoolis. Vaid joonestamise ja ilukirja õpetaja Teodor Ussisoo oli põhilise erihariduse (seda küll puutöö ja sisearhitektuuri alal) saanud Saksamaal.
Stieglitzi koolis valitsenud ornamentaal-kaunistuslik vaim kujundas Tallinna Kunsttööstuskooli õhkkonda veel aastaid pärast seda, kui esimene õppekava (mis ei jõudnudki ju täismahuliselt välja kujuneda) oli ajalooks saanud. Põhjuseks muuhulgas ka see, et mitmed alustajad olid väga paigatruud: Voldemar Päts jäi direktoriks peaaegu kahekümneks aastaks, Roman Nyman õpetas enam kui veerandsada aastat, rida juurdetulijaid (Georgi Rogoťkin, Hans Kuusik jt.) olid aga samuti Stieglitzi koolist saadud esteetiliste eelistusetega. Enam loovust taotlev Nikolai Triik jättis viie aasta möödudes Tallinna kunstikooli ja tõestas seejärel Tartu Pallases enda pedagoogimeisterlikkust.
Tallinna Kunsttööstuskooli esimeste kunstiõppejõudude varju on jäänud üldainete pedagoogid, kuid on rõhutamist väärt, et nende seas oli eredaid, eesti kultuuriloos silmapaistvaid inimesi: esimeseks eesti keele õpetajaks tuli teenekas pedagoog ja tuntud kirjanik Ernst Peterson (Särgava), usuõpetust andis algul Rudolf Hurt, esimese õppeaasta teisest poolaastast asendas teda Jakob Hurda väimees ja monografist Aleksander Mohrfeld (hilisem Mäevälja), Tallinna Pauluse koguduse pastor, geograafiat ja looduslugu õpetas Jüri Annusson, eesti keele koolides õppekeelena tunnustamise eest võitleja, hilisem haridusminister.
Õpilasi võeti 1914. aasta sügisel Tallinna Kunsttööstuskooli viisteist, kuus neidu ja üheksa noormeest, kellest noorim oli 14, vanim 17 aastat vana. Konfessionaalselt kuuluvuselt olid kaksteist õpilast luterlased ja kolm vene õigeusku. Alustajate seas on vaid üks, kelle nimi eesti kunstiloos paljuütlev – Roman Espenberg (hiljem Haavamägi), tuntud esmajoones kujurina, kuid tegelikult mitmekülgne kunstnik ja pedagoog, Haapsalu linna kaunistamisele alusepanija.
Juba järgmisel, 1915. aastal tuleb kooli enam neid, kelle kunstnikunimed tuntud: Eduard Wiiralt, Paul Liivak, eesti moodsa rakendusgraafika pioneere Georg Westenberg jt.
Õppida soovijaist polnud puudust, sest mõnedki õhtustest kunstikursustest osavõtjad ihkasid kooli astuda. Neil 1912. aastal asutatud kursustel õppis õppeaastal 1914/1915 62(!) õpilast vanusepiiris 12 – 38 aastani.
Tallinna Kunsttööstuskooli esimese õppeaasta tulemused polnud kiiduväärt, ainult kaheksa õpilast viidi üle teise klassi, seitse jäeti aga klassikursust kordama.
Bürokraatlike takistuste ja majandusliku kitsikusega võideldes, olude sunnil riigitruudust rõhutades, väikest ja vaest viisi alustades rajati kunstikool, mille põhjal on jagatud järjepidevalt kuni tänaseni kunstiharidust. Vaid tõeline ajaloolane-pedant (kelle hulka siinkirjutaja end ei arva) võiks järjepidevuse kahtluse alla seada, osutades, et kunstikool tõesti ei töötanud augustist 1941 kuni jaanuarini 1942 ja märtsist detsembrini 1944. Üldiselt on Tallinna kunstikool kaasa, üle ja läbi elanud kõik Eesti ajaloo rõõmud ja mured läbi 85 aasta. Küllalt selleks, et alustajaid tänuga meenutada.

Jüri Hain

Kirjutises on kasutatud Eesti Kunstiseltsi materjale, mida säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis.