Kierkegaard, religioon ja eksistentsialism
 
 


Søren Kierkegaardi raamatu "Kartus ja värin" eesti tõlke ilmumisele osutati avalikkuses mõneti suuremat tähelepanu kui tavaliselt. Kaugeltki mitte iga raamat ei pälvi presentatsiooni rahvusraamatukogu kuppelsaalis suursaadiku osavõtul, lõiku õhtuses Aktuaalses Kaameras ja ka äramärkimist päevalehtedes. Seda tähelepanu võib ilmselt seletada asjaoluga, et Taani on teinud sellest poolteise sajandi tagusest viljakast, kuid konfliktsest ja raskesti mõistetavast kirjamehest oma maa kultuuri märgi. Muinasjutuvestja Anderseni kõrval on Kierkegaard teine ajaproovile vastu pidanud maailma-mastaabiga taani kirjanik. Paraku on ta vaid kirjanik osaliselt, suuremal määral on ta filosoof (kuivõrd tohib temataolist kirjameest praegusel analüütilise filosoofia totaalse domineerimise ajastul üldse filosoofiks nimetada?) ning veel suuremal määral on ta teoloog, kes tegeleb sellega, millega arukas inimene tegeleda ei tohi. Sest kirjutatud on: "Absoluut ja ühiskonnakriitika klapivad omavahel alati halvasti… Absoluuti ei saa pruukida mõõdupulgana, sest ta on kättesaamatu". Selles lauses kummitab mõneti analüütilise filosoofia prohveti Wittgensteini manitsus: "Sellest, millest kõnelda ei saa, tuleb vaikida." Kuid Kierkegaard rikub seda käsku igal sammul, kogu tema looming tervikuna, mis kõige uuemas ilmuvas väljaandes hõlmab üle 50 köite (1968–78 ilmunud teostekogus on 25 köidet), on selle käsu rikkumine. 
Eestis ei ole Kierkegaard kaugeltki mitte tundmatu mõtleja ja kirjanik. 1939 ilmus "Suurmeeste elulugude" sarjas sisukas "Sören Kierkegaard, ühe kristliku aatleja elu ja looming", mille autor oli noor teoloog Elmar Salumaa. 1993 avaldas Loomingu Raamatukogu selle raamatu uustrüki. Vahepeal (1975) jõudis ilmuda ka vene keelest tõlgitud ülevaade Kierkegaardist kui filosoofist (B. Bõhhovski "Kierkegaard", Moskva 1972 ). Kuigi see teos on üpris hästi dokumenteeritud (kasutatud kirjanduse loetelus on nimetatud 100 teost), on tal aga palju vähem eeldusi ajaproovile vastu pidada. Tallinna kirjastajad oleksid pidanud valima seda mõtlejat tutvustama pigem Moskva filosoofilise daami Piama Gaidenko mõneti adekvaatsema Kierkegaardi-käsitluse ("Tragedija estetizma. Opõt harakteristiki mirosozertsanija S. Kerkegora", 1970; 1997 ilmus selle uustrükk "Prorõv v transtsendentnost’ ", mis on saadaval ka Tallinna raamatukauplustes), kuid "ustavus komparteile" sundis ilmselt eelistama Bõhhovski kroonulikumat teost. 1990. aastate alguses vilksatas lehtedes teade, et grupp kirjanduseinimesi on asutanud Kierkegaardi Seltsi. Nüüd on Vagabund kirjastajana, Arvo Alas tõlkijana (ta oli tegev ka B. Bõhhovski teose tõlkimise juures) ja Anu Saluäär toimetajana valmis saanud "Kartuse ja värina" tõlke (lk. 53 – 193), millele on lisatud "Meeliülendavad kõned" (lk. 195 – 254) ja pikem, taani keelest tõlgitud sissejuhatus S. Kierkegaardi loomingu tundmisse (lk. 7 – 50), mille autor on Harald Beyer. Huviline võib oma uuringuid jätkata interneti vahendusel, alustades näiteks sisukast ja ülevaatlikust leheküljest: http://www.webcom.com /kierke/index.html.
Minu Kierkegaardi-harrastus algas 1960. aastail, kui hakkasin lugema teda saksa keeles. Praegu on raske meelde tuletada, millest see konkreetselt tuli, arvatavasti andis selleks tõuke eksistentsialism, mida uurisin siis juba kõrvuti idamaise esoterismiga. Tol ajal oli see ainevald lõputult kaugel kõigest sellest, millega tegeles eestikeelne kirjasõna; oli enesestmõistetav, et see kõik jääb mõne üksiku huvilise omavaheliseks asjaks. Ei saanudki tekkida mõtet, et sellel ainel midagi kirjutada või avaldada saab. 1960. aastate lõpus Kierkegaardi-huvi taandus, loovutades koha mõneti olulisematele teemadele. Minu meelest on Kierkegaardi filosoofia eriomaselt noore inimese eksistentsiaalse või teisisõnu usulise kriisi filosoofia, Kierkegaard ise ei jõudnudki vanaks saada. Ta suri 42aastaselt. Tema missioon maailmas, nagu võiks kujundlikult öelda, oli peatada aja kulgemine ja anda sellele kriisielamusele ammendav kirjanduslik sõnastus. Ta esimene oluline teos, väitekiri "Iroonia mõistest" (350 lk.), ilmus 1841. aastal, 1843. aastal avaldas ta ühtekokku 9 teost, nende hulgas olid juba olulised "Emb-kumb" (470 lk.) ja "Kartus ja värin" (135 lk.). Järgneva seitsme aasta jooksul pani ta kirja oma ülejäänud olulised teosed: "Hirmu mõiste" (1844, 184 lk.), "Elutee astmed" (1845, 383 lk.), "Lõpetav ebateaduslik järelsõna" (1846, 480 lk.), "Haigus surmaks" (1849, 136 lk; selle teose pealkirja ei tuleks tõlkida "Surmatõveks", sest see on kirjakoht Johannese evangeeliumist 11.4: See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks) ja "Kristluse harjutamine" (1850, 277 lk.). Pärast seda avaldas ta vaid väiksemaid poleemilisi kirjutisi ja "meeliülendavaid kõnesid" (vaata bibliograafia: http://www.webcom.com/kierke/bio/fbiblio.html). 
Tema teoste peamiseks või isegi ainsaks probleemiks on püüd leida vastus küsimusele, kuidas saada kristlaseks ja sellena elada tänapäeva maailmas. Kuidas end rebida lahti maailmas valitsevast umbisikulisest eksisteerimisviisist, mida kehastab ühiskond, publik ja lõppkokkuvõttes ka kristlik kirik ise, ja saada isiksuseks, kes seisab täie teadlikkusega silmitsi Absoluudi ehk Jumalaga, sest ainult niisugune eksisteerimisviis on ehtne. Olla kristlane tähendab tõe tunnistamist ja tõde ei ole siinkohal enam mingi teoreetiline käsitus, vaid ainuüksi selgepiiriline elus eneses teostuv reaalsus. Teisisõnu rist, mida iga kristlane peab ise täiesti teadlikult kandma, ja vastutus, mida ta ei saa sokutada ühegi teise kaela. Ühiskondliku olendina inimene ainult sellega tegelebki, et väldib isiksuseks saamist ja hoidub vastutusest, viibides unises süüdimatuses, mida kristlik pärimus on nimetanud patuks, minnes moe ja ajaga kaasa ning olles nagu kõik teised. Inimeste enamik lepib niisuguse ebaehtsa eksisteerimisviisiga, kuid kõikidel ajastutel on üksikuid, kes loomusunniliselt, instinktiivselt ja aimamisi püüdlevad ehtsa eksisteerimisviisi poole. Selles ei ole midagi uut, ristiusk ja ka kõik teised usundid on põhimõtteliselt ja alati olnud vastamisi selle probleemiga.
Kierkegaard mängis niisuguse iidse loomupärasest inimesest loodupäraseks inimeseks saamise stsenaariumi läbi omaenese elus ja pani selle kõikvõimalikes hingelistes nüanssides kirja nüüdisinimesele arusaadavas keeles. Selles osas on Taani mõtlejal olnud eelkäijaid, kes on läbi teinud analoogse usulise ärkamise, neist nimekamaid on kindlasti Blaise Pascal (tema "Mõtete" eesti tõlge ilmus ühel ajal "Kartuse ja värinaga"). Kierkegaardi mässus saksa klassikalise filosoofia ja kiriku vastu kajastub samuti kogu keskaega läbinud müstika ja skolastika vastasseis ehk evangeeliumi sõnul: värske veini ja vana lähkri vastuolu. Kuigi mõlemad poolused on ühe ja sama kirikliku pärimuse osad, ei suuda üks konkreetne inimene neid sageli korraga endasse mahutada. Isegi Püha Aquino Thomas, kelle skolastilise õpetuse peale on katoliku kirik tuginenud sajandeid, olevat surma eel, teekonnal oma kodukloostrist Lyoni kirikukogule, nentinud, et kogu tema kirjanduslik toodang on vaimselt kasutu hunnik põhku, Jumala ette astuv hing vajab tarkust, mida skolastikast ei ole leida.
Kierkegaard suri 1855. aastal. Sisuline huvi tema loomingu vastu tärkas alles viiskümmend aastat hiljem. XX sajandi esimesel kümnendil tõlgiti tema põhiteosed saksa keelde ja I maailmasõja järel leidis aset "Kierkegaardi renessanss". Esmalt said temast äratust protestantlikud teoloogid – Barth, Bultmann, Tillich, Niebuhr jt. –, kes leidsid tema loomingus võtme "Õhtumaa allakäigu" ja "Nüüdismaailma kriisi" usuliseks mõtestamiseks. Seejärel oli ta ka eksistentsialismi rajajate ärataja. Martin Heideggeri ja Karl Jaspersi käsitus eksistentsi struktuuridest järgib kõige olulisemas osas Kierkegaardi umbisikulise ja ehtsa eksistentsi vastandamisel selguvaid olemissuhteid. Itaalias arendas saksa eksistentsialistide olemiskäsitust Nicola Abbagnano (1901 – 1990), 1939. aastal ilmus tema "La struttura dell’esistenza" ja 1942 "Introduzione all’esistenzialismo". Prantsusmaal oli Kierkegaardi peamisi tutvustajaid ja käsitlejaid Jean Wahl (1888 – 1974), 1938 ilmus tema "Études kierkegaardiennes", 1944 "Existence humaine et transcendence". 1938. aastal ilmus ka vene filosoofi Lev šestovi (1866 – 1938) oluline teos "Kirkegard i ekzistentsialnaja filosofija". Eksistentsialismi võib mõneti käsitada kui teoloogiat, mis ei kasuta pärimuslikku usuõpetuslikku terminoloogiat. Absoluuti käsitatakse kui eimiskit, millega suhestatus väljendab ennast kui absurd. Kuid Kierkegaard ise jäi siiski usklikuks kristlaseks, kelle jaoks Jumal ei ole pelk loogiline võimatus, vaid veendumus, et "Jumala juures on kõik võimalik" 
Selleks, et eesti keeles lugejal tekkiks mõneti terviklikum pilt Kierkegaardist, tuleks tõlkida veel mõned tema teosed. "Kartuse ja värina" kõrvale tuleks lugeda veel "Elutee astmeid", "Hirmu mõistet" ja "Haigust surmaks".
"Kartuses ja värinas" mängib Kierkegaard läbi Vanast Testamendist pärineva loo Aabrahamist, kes, kuuletudes Jumala käsule, tahab ohverdada oma poega Iisakut, ning uurib seda lugu viimaste psühholoogiliste üksikasjadeni. See nagu kõik teisedki piibli lood ei ole pelk kirjandus, vaid stsenaarium, mille usklik peab oma enese elus ühel või teisel viisil läbi mängima. Aabrahami ohvritoomine teravdab traagilise äärmuseni inimese olukorda absoluudi palge ees. Jumala nõudmine ohverdada poeg on inimese aru seisukohast absurdne ja võimatu. Kuid Jumalale kuulekas Aabraham ei saa samas eirata ka Absoluudi tahet, ta peab seda pimesi, oma aru kiuste ülimuslikuks pidama. Aabraham täidab Jumala tahte ja Jumal omalt poolt säästab tema poja. Jumal ei taha inimeselt midagi võtta, kuid inimene peab vabanema oma umbusust Jumala suhtes ja teda igas asjas usaldama. Selleks, et saada Jumala armu osaliseks, peab inimene end avama Jumala poole. Islamis on Aabrahami ohvritoomine jäänud olulisimaks inimese ja Jumala vahekorda ilmestavaks sündmuseks, Jumala lunastavat sekkumist inimese maailma asjadesse tähistatakse igal aastal ohvritoomise pühaga.
Inimese hirmu käsitamatu Absoluudi ees vaatleb Kierkegaard ka "Hirmu mõistes". Pattulangemist vaatleb ta selles valdavalt psühholoogiliselt kui alateadvuslikku hirmu mitte niivõrd millegi ohtliku, vaid pigem mõistuslikult hõlmamatu vabaduse, tühjuse ja eimillegi ees. Niisuguse hirmu sunnil hakkab inimene end identifitseerima mõistuse reeglitega, ta hakkab pelgama Jumalale ja loodupärasele inimesele omast olemuslikku vabadust, seob end kõikvõimalike paratamatustega ning ehitab neist enese ja Jumala vahele ületamatu vaheseina.
Aabrahami ohvritoomise lugu ei ole pelk ajaloosündmus, vaid kirjeldab kujundlikult inimeksistentsi varjatud ja sügavuti juurduvat põhistruktuuri. Usundilugu nimetab inimeksistentsi üldistest ja igavestest põhistruktuuridest jutustavaid lugusid müütideks. Ristiusk küll distantseerub täiesti sihikindlalt mütoloogilisest maailmakäsitusest, kuid sellegipoolest koosneb tema sõnum stsenaariumidest, mille läbimängimine äratab inimeses käsituse sellest, mis ühendab maise suhtelise ja ajaliku eksistentsi absoluutse ja igavesega. Mäletan, et lugedes "Haigust surmaks", tekkis mul esmakordselt ettekujutus, et ei ole olemas kahte erinevat reaalsust, vaid ainult üks, mis on igavene ja absoluutne, ajalik ja inimlik maailm on üksnes selle, nagu nüüd öeldakse, self-disclosure.
 Haljand Udam