"Partituur neuroni genotüübile". 
Dokumentaalfilm. 
Reþissöör Peep Puks. 
Eesti Telefilm, 1998. 
ETV eetris 24. veebruaril.

Peep Puksi dokumentaalfilm ühest edukast eesti soost teadlasest Mart Saarmast pendeldas hajevil eri teemade vahel, suutmata keskenduda ühelegi neist. 
Tegemist oleks justkui Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi looja ja juhi professor Saarma portreega. Mingil määral suutiski film luua pildi mainekast teadlasest. Samas lahati tunniajases dokfilmis põhjalikult biotehnoloogiaga seotud eetilisi probleeme. Sellest rääkis Saarma ise, rääkisid tema mainekad kolleegid. Üsna palju pühendus film sellele, et teha visuaalselt nähtavaks ja tajutavaks töö, mida teeb Mart Saarma. Kaadris elasid oma elu rakud, mikroskoobis suurendatud elu kihas ja väreles. Tekkis küll mingi filmikujund, kuid asjatundliku kommentaari puudumise tõttu läks film hoopis hämaramaks, selle asemel et anda vaatajale teadmisi.
Veel pajatas film Mart Saarma Eestis töötavatest kolleegidest, mõtiskledes selle üle, kas tegemist on ühe võimsa ja elujõulise teaduskoolkonnaga või mitte. Niimoodi Mart Saarma isiku, biotehnoloogia eetika ja Eesti bioloogiateaduse vahel hõljudes täidetigi kogu dokfilmi aeg. Mille lugu see siis oli?
Oleks ootuspärane, et film võtab põhjalikult ette professor Saarma karjääri Soomes. Kuidas ta lõi selle instituudi, mis raskused tal seoses sellega olid, mida on saavutatud. See kõik jäi nägemata-kuulmata. Millegipärast läks filmigrupp tagatipuks hoopis Savonlinna ooperifestivalile, kust võetud kaadreid pikiti filmi sisse. Mis seos on ooperikunstil ja biotehnoloogial? 
Paistab, et tegijal ei olnud filmi alustades selge, mida teha kavatsetakse. Alustati võtetega, andmata endale aru, kas on tegu huvitava teadlase portreefilmiga või on siis tegu teadusdokumendiga, mis kajastab viimasel ajal ülioluliseks saanud inimtegevuse ala. Film napsas aplalt nii seda kui teist teemat, kuid lõppkokkuvõttes kadus sel viisil ära igasugune loogika. Tulemus on täielik zanriline segapudru. 
Kõrgilt vältisid tegijad igasugust õpetlikkust. Millega siis Mart Saarma ikkagi tegeleb, see jäigi filmis saladuseks. Mitte kuskil ei selgitatud biotehnoloogia aluseid, selle A-d ja O-d. Aeti suur hulk teadlaste juttu, mõtlemata selle peale, millest lihtne inimene aru saab ja millest mitte. Tulemuseks on raskesti jälgitav põhjendamatult pikk filmiteos. 
Täna tuleb öelda, et Eesti Televisioon vääriks paremaid dokumentaalfilme, kui suudab teha seda tema enda omanduses olev filmistuudio. Nii kehva tulemusega ei julgeks välja tulla ükski sõltumatu väikestuudio.