Eduard Järv kui kunstnik ja kodanik
 
Kaas Mait Metsanurga romaanile "Ümera jõel". 1935.
Illustratsioon Fr. R. Krautzwaldi muinasjutule "Põhjakonn". 1941.
Kaks viimati tulnud kodumaist kirja on juugendlikult lillakas-beeñikas koloriidis margiga, millel metsalatvadeni ulatuv hiiglane kummardumas ühe pisikese mehikese poole. Midagi selles pildis on tuttavat – ja tõesti, see on Eduard Järve illustratsioon Juhan Jaigi muinasloole "Pudelitont".
Eesti Post pidas silmas muidugi Juhan Jaigi, ühe meie kirjandusloo eredama kuju saja-aastast sünnipäeva, aga tabas tahtmatult kaks kärbest ühe hoobiga: alanud aasta esimesel päeval sada aastat tagasi, ainult paar nädalat enne Juhan Jaiki, sündis eesti graafik Eduard Järv, kes nagu Jaikki, on meie kultuuriloos juba aastakümneid õigustamatult tagaplaanile surutud. Võrdlus Jaigiga on seski mõttes omal kohal, et Eduard Järve teened meie kunstiajaloos on täiesti võrreldavad Jaigi omadega kirjanduses. Nagu Jaik pole just Tammsaare tähendusega kirjanik, aga ometi lisab midagi väga eredat meie kirjanduslukku, nii pole ka Eduard Järv Viiralt, aga temata oleks meie graafika ometi tunduvalt vaesem.
Eduard Järve tähtpäeva äramärkimiseks avati rahvusraamatukogus 6. jaanuaril ulatuslik näitus tema raamatugraafikast, mis aitas üht-teist meelde tuletada ka neil, kes oma nooruspäevil Järve raamatukujundustega palju kokku puutusid.

Üks eesti kunstiajaloo unustatud nimedest
Pärast südamlikku avatseremooniat talvisesse öhe astudes kohtasin üht noort daami, kelle vaimuteravust ja silmaringi laiust olen alati kõrgelt hinnanud. Kui ütlesin, et tulen Eduard Järve graafikanäituse avamiselt, lausus ta temale omase lühiduse ja otsekohesusega: "Pole kuulnudki!" Kui rääkisin, et ta on illustreerinud "Urma ja Merike", "Lembitu", "Nõia", "Läänemere isandad" ja ka "Nimed marmortahvlil", tunnistas mu vestluskaaslane, et ta pidanud neid Kollomi või Laigo töödeks.
Olin hämmingus. Aga kui järele mõtlesin, mõistsin, et see on meie lähimineviku kultuuripoliitika paratamatu tagajärg.
Eduard Järve loomingut peeti nõukogude võimu aastail õigeks ära unustada, kustutada eesti kunsti ajaloost. Selleks oli mitu põhjust. Kõigepealt oli Eduard Järv surma saanud asjaoludel, mida tookordsed võimumehed pidasid paremaks maha salata. Nimelt haigestus 1941. aasta sügisel mobiliseeritud Eduard Järv just enne tema ja ta saatusekaaslaste Leningradi saatmist, ilmselt pimesoolepõletikku. Teda nähti kahe püssimehe vahel Kopli poolsaare poole vankuvat. Pärast Saksa vägede Tallinna tungimist avastati Koplist ühe punaarmee õhutõrjeüksuse laatsareti juurest ühishaud, kus lebas ka Eduard Järv. Ilmselt pidasid Tallinnast pagevad punaarmeelased õigemaks kõik mahajäävad haiged enne lahkumist hukata. Ja Eduard Järve tunnustamine silmapaistva kunstnikuna oleks kaheldamatult tekitanud ebasoovitavat huvi tema surma asjaolude vastu.
Teiseks oli ta kujundanud nõukogude ideoloogide kõige vihatumat romaani, Albert Kivika "Nimed marmortahvlil". Tema ülejäänudki loomingu suurem osa oli kujundused ideoloogiliselt vastuvõtmatule kirjandusele, milles heroiseeriti eesti muistset iseseisvusaega.
"Suure Isamaasõja päevil hukkunud eesti kunstnike graafikanäitusel" 1946. aastal olid Järve illustratsioonid veel väljas, kuid ideoloogilise rõhutise süvenedes kadus ta nimi meie kunstikirjutistest enam kui aastakümneks. Alles "Eesti kunsti ajaloo" I köite teine raamat (ilmunud 1977) pühendab Eduard Järvele 17 rida teksti ja ühe illustratsiooni. Pikemalt räägib temast alles Rein Loodus oma monograafias "Eesti raamatukunsti teke ja areng", mis ilmus 1982. aastal Eesti Raamatu. kirjastusel. Esimene väike isiknäitus pandi üles alles ta 90. sünniaastapäeval 1989. aastal Kristjan Raua majamuuseumis.

Isamaaline Eduard Järv
Tegelikult seisab Eduard Järv oma puugravüüride taseme poolest rinnutsi eesti parimate ksülograafidega. Ta oli kolmekümnendail ka üks meie parimaid raamatuillustraatoreid. Vähetuntud on aga fakt, et tema kavandite järgi valmisid väga paljud hästikujundatud ja rahva hulgas populaarsed metallehistööd. Ta on kujundanud nii unikaalseid auhindu kui ka tirañeeritud pisiesemeid ja ehteid. Teostati need kõik ühes meie parimas kunstipäraste metalltööde teostusbaasis, Roman Tavasti märkide ja väärismetallasjade tehases.
Kuulun põlvkonda, kes kasvas Eduard Järve illustreeritud raamatute keskel, nende mõju all. Imetlesin väikese poisina tema puugravüüre, nende joonistuslikku virtuooslikkust ja kompositsioonilist hoogsust. Need illustratsioonid aitasid mu fantaasial luua elavat, olgugi veidi idealiseeritud pilti muinaseesti elust-olust. Kes ei tunneks seda assotsiatsioonide võlu, kui mingi pilt (või ka mingi laul või isegi mingi lõhn) heidab sinu taju äkki üle aastate tagasi lapsepõlve! Näitusel välja pandud raamatuid ja illustratsioone vaadates elad uuesti läbi oma poisikese-rõõmud. Ja milline meeldiv tunne oli, kui "Tuhande ja ühe öö muinasjuttude" pilte vaadates tundsid ära, et need on samad, mida nägid lapsepõlves ja mida kuuskümmend aastat enam näinud polnud. Ja selgub, et needki on Eduard Järve tehtud!
Eduard Järve loomingu hindamisel jõuavad tõenäoliselt kõik asjatundjad üksmeelsele otsusele, et tema kolmekümnendate teise poole puugravüürid on meisterlikud nii tehnilise teostuse kui ka joonistusliku korrektsuse ja kompositsioonilise leidlikkuse poolest. Iseasi on nende tööde stiililise iseloomu hindamine. Siin jaguneb hindajate hulk tõenäoliselt kaheks: ühed, kes lähevad kaasa Eduard Järve idealismiga, isamaalise innuga, mis väljendatud uusromantilise natuuritruudusega. Teine, skeptikute leer, loeb arvatavasti selle pateetilise laadi naiivseks, stiililiselt vananenuks, lausa ärkamisaegseks. Mul on raske leida argumentatsiooni, millega ühe või teise seisukoha õigsust kinnitada. Ehk on mõnevõrra õigus kummalgi. Puhtsubjektiivselt olen aga jaataval seisukohal Järve loomingu suhtes. Ja mitte ainult subjektiivselt, vaid leian, et sellist isamaalikku kunsti oli meie tollal küllaltki kriitilises poliitilises seisus vaja. Vaja oma jõudude koondamiseks, identiteedi (olgugi et seda mõistet tookord veel ei tuntud) kindlustamiseks. Iseasi, kas seda isamaalisust õigel ajal ära kasutati. Ja kui mitte, siis Järv selles patus süüdi ei ole.
Ka puhtkunstilisest seisukohast on Eduard Järv meie kolmekümnendate aastate kunstikontekstis olulisel kohal. Ei ole õige mõõta tema väärtust sajandilõpu postmodernismi süllapuuga. Vaadakem kõike ajaloolises perspektiivis, omaaegset kunstisituatsiooni arvestades!

Kaalu Kirme