Kaks viimati tulnud kodumaist kirja on juugendlikult lillakas-beeñikas
koloriidis margiga, millel metsalatvadeni ulatuv hiiglane kummardumas ühe
pisikese mehikese poole. Midagi selles pildis on tuttavat – ja tõesti,
see on Eduard Järve illustratsioon Juhan Jaigi muinasloole "Pudelitont".
Eesti Post pidas silmas muidugi Juhan Jaigi, ühe meie kirjandusloo
eredama kuju saja-aastast sünnipäeva, aga tabas tahtmatult kaks
kärbest ühe hoobiga: alanud aasta esimesel päeval sada aastat
tagasi, ainult paar nädalat enne Juhan Jaiki, sündis eesti graafik
Eduard Järv, kes nagu Jaikki, on meie kultuuriloos juba aastakümneid
õigustamatult tagaplaanile surutud. Võrdlus Jaigiga on seski
mõttes omal kohal, et Eduard Järve teened meie kunstiajaloos
on täiesti võrreldavad Jaigi omadega kirjanduses. Nagu Jaik
pole just Tammsaare tähendusega kirjanik, aga ometi lisab midagi väga
eredat meie kirjanduslukku, nii pole ka Eduard Järv Viiralt, aga temata
oleks meie graafika ometi tunduvalt vaesem.
Eduard Järve tähtpäeva äramärkimiseks avati
rahvusraamatukogus 6. jaanuaril ulatuslik näitus tema raamatugraafikast,
mis aitas üht-teist meelde tuletada ka neil, kes oma nooruspäevil
Järve raamatukujundustega palju kokku puutusid.
Üks eesti kunstiajaloo unustatud nimedest
Pärast südamlikku avatseremooniat talvisesse öhe astudes
kohtasin üht noort daami, kelle vaimuteravust ja silmaringi laiust
olen alati kõrgelt hinnanud. Kui ütlesin, et tulen Eduard Järve
graafikanäituse avamiselt, lausus ta temale omase lühiduse ja
otsekohesusega: "Pole kuulnudki!" Kui rääkisin, et ta on illustreerinud
"Urma ja Merike", "Lembitu", "Nõia", "Läänemere isandad"
ja ka "Nimed marmortahvlil", tunnistas mu vestluskaaslane, et ta pidanud
neid Kollomi või Laigo töödeks.
Olin hämmingus. Aga kui järele mõtlesin, mõistsin,
et see on meie lähimineviku kultuuripoliitika paratamatu tagajärg.
Eduard Järve loomingut peeti nõukogude võimu aastail
õigeks ära unustada, kustutada eesti kunsti ajaloost. Selleks
oli mitu põhjust. Kõigepealt oli Eduard Järv surma saanud
asjaoludel, mida tookordsed võimumehed pidasid paremaks maha salata.
Nimelt haigestus 1941. aasta sügisel mobiliseeritud Eduard Järv
just enne tema ja ta saatusekaaslaste Leningradi saatmist, ilmselt pimesoolepõletikku.
Teda nähti kahe püssimehe vahel Kopli poolsaare poole vankuvat.
Pärast Saksa vägede Tallinna tungimist avastati Koplist ühe
punaarmee õhutõrjeüksuse laatsareti juurest ühishaud,
kus lebas ka Eduard Järv. Ilmselt pidasid Tallinnast pagevad punaarmeelased
õigemaks kõik mahajäävad haiged enne lahkumist
hukata. Ja Eduard Järve tunnustamine silmapaistva kunstnikuna oleks
kaheldamatult tekitanud ebasoovitavat huvi tema surma asjaolude vastu.
Teiseks oli ta kujundanud nõukogude ideoloogide kõige
vihatumat romaani, Albert Kivika "Nimed marmortahvlil". Tema ülejäänudki
loomingu suurem osa oli kujundused ideoloogiliselt vastuvõtmatule
kirjandusele, milles heroiseeriti eesti muistset iseseisvusaega.
"Suure Isamaasõja päevil hukkunud eesti kunstnike graafikanäitusel"
1946. aastal olid Järve illustratsioonid veel väljas, kuid ideoloogilise
rõhutise süvenedes kadus ta nimi meie kunstikirjutistest enam
kui aastakümneks. Alles "Eesti kunsti ajaloo" I köite teine raamat
(ilmunud 1977) pühendab Eduard Järvele 17 rida teksti ja ühe
illustratsiooni. Pikemalt räägib temast alles Rein Loodus oma
monograafias "Eesti raamatukunsti teke ja areng", mis ilmus 1982. aastal
Eesti Raamatu. kirjastusel. Esimene väike isiknäitus pandi üles
alles ta 90. sünniaastapäeval 1989. aastal Kristjan Raua majamuuseumis.
Isamaaline Eduard Järv
Tegelikult seisab Eduard Järv oma puugravüüride taseme
poolest rinnutsi eesti parimate ksülograafidega. Ta oli kolmekümnendail
ka üks meie parimaid raamatuillustraatoreid. Vähetuntud on aga
fakt, et tema kavandite järgi valmisid väga paljud hästikujundatud
ja rahva hulgas populaarsed metallehistööd. Ta on kujundanud
nii unikaalseid auhindu kui ka tirañeeritud pisiesemeid ja ehteid.
Teostati need kõik ühes meie parimas kunstipäraste metalltööde
teostusbaasis, Roman Tavasti märkide ja väärismetallasjade
tehases.
Kuulun põlvkonda, kes kasvas Eduard Järve illustreeritud
raamatute keskel, nende mõju all. Imetlesin väikese poisina
tema puugravüüre, nende joonistuslikku virtuooslikkust ja kompositsioonilist
hoogsust. Need illustratsioonid aitasid mu fantaasial luua elavat, olgugi
veidi idealiseeritud pilti muinaseesti elust-olust. Kes ei tunneks seda
assotsiatsioonide võlu, kui mingi pilt (või ka mingi laul
või isegi mingi lõhn) heidab sinu taju äkki üle
aastate tagasi lapsepõlve! Näitusel välja pandud raamatuid
ja illustratsioone vaadates elad uuesti läbi oma poisikese-rõõmud.
Ja milline meeldiv tunne oli, kui "Tuhande ja ühe öö muinasjuttude"
pilte vaadates tundsid ära, et need on samad, mida nägid lapsepõlves
ja mida kuuskümmend aastat enam näinud polnud. Ja selgub, et
needki on Eduard Järve tehtud!
Eduard Järve loomingu hindamisel jõuavad tõenäoliselt
kõik asjatundjad üksmeelsele otsusele, et tema kolmekümnendate
teise poole puugravüürid on meisterlikud nii tehnilise teostuse
kui ka joonistusliku korrektsuse ja kompositsioonilise leidlikkuse poolest.
Iseasi on nende tööde stiililise iseloomu hindamine. Siin jaguneb
hindajate hulk tõenäoliselt kaheks: ühed, kes lähevad
kaasa Eduard Järve idealismiga, isamaalise innuga, mis väljendatud
uusromantilise natuuritruudusega. Teine, skeptikute leer, loeb arvatavasti
selle pateetilise laadi naiivseks, stiililiselt vananenuks, lausa ärkamisaegseks.
Mul on raske leida argumentatsiooni, millega ühe või teise
seisukoha õigsust kinnitada. Ehk on mõnevõrra õigus
kummalgi. Puhtsubjektiivselt olen aga jaataval seisukohal Järve loomingu
suhtes. Ja mitte ainult subjektiivselt, vaid leian, et sellist isamaalikku
kunsti oli meie tollal küllaltki kriitilises poliitilises seisus vaja.
Vaja oma jõudude koondamiseks, identiteedi (olgugi et seda mõistet
tookord veel ei tuntud) kindlustamiseks. Iseasi, kas seda isamaalisust
õigel ajal ära kasutati. Ja kui mitte, siis Järv selles
patus süüdi ei ole.
Ka puhtkunstilisest seisukohast on Eduard Järv meie kolmekümnendate
aastate kunstikontekstis olulisel kohal. Ei ole õige mõõta
tema väärtust sajandilõpu postmodernismi süllapuuga.
Vaadakem kõike ajaloolises perspektiivis, omaaegset kunstisituatsiooni
arvestades!
Kaalu Kirme
|