Reet Sukk ja Anu Gehlert Haagis.

Plokkflöödimängijad Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt on 1989. aastast tegutseva stuudio Cantores Vagantes tuumikuks. Viimastel aastatel on nad end täiendanud Haagi Kuning likus Konservatooriumis, kus Reet Sukk õppis traversflööti Wilbert Hazelzeti juures ning nad mõlemad plokkflööti Jeanette van Wingerdeni juures. Nüüd taaselustatakse stuudio tegevus Eestis.

Kas Cantores Vagantesele kümne aasta eest seatud eesmärgid on täitunud?
T.-M. Utt: Eesmärgid on ajas muutunud. Küm me aastat tagasi oli stuudio praegune ja endine tuumik ametis Vanalinna Muusikamajas. Kuna tundsime endil olevat värskemaid ideid ja avanes võimalus iseseisvuda, siis me seda ka kasutasime. Alustasime koos Robert ja Maria Staagiga. Oli idee, et nemad teevad rohkem keskaja ja meie barokk muusikat ning kokku pidime saama renessansis. Aga nemad kasvasid omakorda Rondelluseks, kes on tänases muusikapildis üks arvestatavamaid ansambleid.
Stuudio tegevus jaguneb kahte teineteist toetavasse ossa: üks on kontsertide ettevalmistamine ja mängimine, mille kõrval oleme pakkunud ka võimalust õppida vanamuusikapille. Kuna mängime lugusid, mis eeldavad väga mitmesuguseid koosseise, pole meil fikseeritud ansamblit, vaid pigem omamoodi sõpruskond, millest vastavalt kavale formeerub üks või teine koosseis. Kuigi stuudio tuumikuks on puhkpillimängijad, oleme ajapikku endale hankinud ka spinette, klavessiini ja oreli. See oli aeg, mil mängijaid oli palju, aga pille vähe. Seetõttu püüdsime hoolitseda baasi eest, et barokk muusika tegemine oleks üldse võimalik. Nii läks osa energiat justkui vasakule, aga samas võime end nüüd tunda tõeliselt iseseisvatena – mänguvahenditeta oleks kaunis keeruline püsida konkurentsis.
Eriti tähtsaks on pillid saanud pärast Hollandi aastaid, mil sain õppida pillitegemist oma ala parimate meistrite juures. Minu teada pole pillimeistritele maailmas ühtki õppeasutust – see käib ikka traditsioonilisel viisil meistrid-sellid-õpipoisid. Õppisin nii plokkflöödi kui ka barokkoboe tegemist ja nende aastatega on teoreetilistele teadmistele lisandunud ka esimesed selged resultaadid. 10 – 15 aastat tagasi tekkis läänes illusioon, et meie, meistrid, oskame teha juba paremaid pille kui baroki ajal. Illusiooni teki tas vajadus laiendada plokkflöödi repertuaari – soov mängida ka teistele pillidele kirjutatut nõudis mängutehniliste võimaluste “parandamist”. Näiteks on Martin Helder tei nud suurepärase nüüdisaegse plokkflöödi: ulatuseks kolm oktaavi, võrdne temperatsioon, võimalus mängida kõigis helistikes ja ka dünaamilisemalt. Mõtlesin, et see pill sobib eriti plokkflöödi tarvis loodud rohkele uuele muusikale, ent selgus, et seegi on inspireeri tud ikka barokkpillist. Nii püsib kü si mus, mida selle uue toreda pilliga teha. Aga tänapäeva plokkflööt on tõelistest XVIII sajandi meistripillidest vähemalt sama kaugel nagu kaasaegne viiul barokkviiulist. Meistrite uus põlvkond suhtub sellisesse prog ressi reservatsiooniga ja püüab valmistada nii lähedasi koopiaid, kui vähegi suudab. Need ideed sobivad ka Cantores Vagantese suundumustega.
Jõudsid oma vastusega küsimusest niisama kaugele nagu on Helderi pill XVIII sajandi plokkflöödist. Aga kui juba Hollandit puudutasid, siis räägi, miks te need kaks-kolm aastat Haagis olite.
Võib tekkida küsimus, et miks peaksid veel õppima inimesed, kes on traditsioonilisest õppimisajast peaaegu väljas ning õpetanud plokkflööti erialapillina nii Viljandi kultuuri kolled�is kui Otsa-koolis. Sellepärast, et mingil määral võttis siin maad poolprofessio naalsus – meie interpreedid pole üldjuhul saanud süsteemset koolitust vanamuusika pillidel. Meie kõikide mäng võib olla indivi du aalselt võttes huvitav, ent ühtsete kooli liste aluste puudumine nõudis ansamblilt tõe liselt hea tulemuse saavutamiseks väga pal ju proove. Kuid kontsertidest elatuvate muu si kute prooviaeg on loetud ja nii on ini mesed nõus esinema alla omaenese taset, piir dudes näiteks kolme prooviga tulemusli ku kuue asemel. Õnneks on Haagis õppimas teisigi eestlasi – näiteks Kaja Post ja Anu Gehlert, kellega stuudio on varemgi koos tööd teinud –, olen kindel, et see hõlbustab koosmängu. Hollandis on kättesaadavad kõikmõeldavad algmaterjalid (noodid, traktaadid, teatmeteosed jne.), mis eriti vanamuusika puhul omaette väärtus. Ei pruu gi enam lähtuda sellest, kuidas üks või teine kuulus interpreet on mänginud – lähenemi ne pole nii isikukeskne. Õpetajaina tunneme vastutust ka oma õpilaste ees, kindel kooli line alus tagab kvaliteetse õpetuse.
Kõige olulisem on siiski vist see, et Eestis pole võimalust omandada plokkflöödiga kõrgharidust. Usutavasti pakuti Haagis eriala kõrval teisigi meil haruldasi õppeaineid.
Oli tõesti rida kursusi, mida saime jälgida. Näiteks barokkmuusika analüüs ja kontrapunkt, ornamentatsioon ja ajalooline esituspraktika, XVII sajandi orkestratsioon ja instrumentatsioon, häälestus ja temperatsioon, tempo ja meetrum, XVI – XVII sajandi notatsioon jpm. Just nüüd pakuti esmakordselt Haagi konservatooriumi ajaloos vanamuusika õpetamise aastast erikursust, mille läbimise sertifikaadi samuti välja teenisime. Lisaks toimus arvukalt kitsamal teemal lühi kursusi ja mitmesuguseid workshope ning rohkelt kammeransambli- ja orkestri projekte.
Haag on vanamuusika meka kogu maailmale. Kuidas see avaldus õpilaskonnas?
Tihti küsitakse, kuidas on lugu hollandi keele ga. Pean siis vastama, et ma ei olnud hollandi keele keskkonnas: sealse vanamuusikaosakonna tudengite arv kõigub 160 – 180 vahel, kellest kohalikke on ehk kümmekond. Paha on öelda, et see kool, kus mina õppisin, on suurim ja parim, aga seda ta on. Suurim kindlasti. See andis fantas tilise võimaluse kammeransambleid kokku panna – mul ei õnnestunud leida ühtki lugu, mida poleks saanud mängida koosseisu pärast. Valisimegi repertuaari just sellise, mida Eestis ei saa ette kanda, sest pole neid pille ega mängijaid. Selle juures oli muidugi tore, et kui tudengitelt tuli initsiatiiv teha kammeransamblit, oli alati võimalik küsida ka meelepärane juhendaja. Tihti juhtus, et läksime ühe teosega Ton Koopmani, Wieland Kuijkeni ja Wilbert Hazelzeti juurde…
Kas saadud nõu võis suuresti erineda?
Võis küll. Kogu muusika, mida me seal õppi sime, allub ju ühtpidi väga kindlatele reeg litele, aga nendes raamides on vaba dused suhteliselt suured. Oligi väga põnev jälgida, kui suuri erinevusi ühe loo interpreteerimine võimaldab, ilma et ükski neist ületaks selgeid raame, mille ületamist me siin oleme harjunud kuulma.
Nimetasid Koopmani ja Kuijkenit, kes meilgi tuntud. Kas avastasid ka uusi autoriteete?
Plokkflööti õppisime Jeanette van Wingerdeni juures. Pean häbiga tunnistama, et tema nimi oli meile võõras. Häbiga selle pärast, et nagu selgus, on ta väga pikka aega osalenud vanamuusikailmas. Ta on nimelt nö. esimese põlvkonna plokk flöödi mängija, kes on seda tööd teinud väga kaua ja aktiiv selt, kuigi solistiambitsioonita. Tal pole mi nu titki soolosalvestusi, ent samas on kõik lood, kus Frans Brüggen vajas enda kõrvale teist flööti, salvestatud Jeanette van Wingerdeniga, ja neid on väga-väga palju. Ta on tükk aega õpetanud ka Scola Cantorum Basiliensises ja uurinud seal renessanssmuusikat, mänginud aastaid Jordi Savalliga jne. Tema eruditsioon ja tööstiil on tähele panu väärsed, sest esimese põlvkonna män gi jad on lähtunud algmaterjalidest, uurinud traktaate ja neil on olnud piisavalt aega sel lesse muusikasse süüvida. Praegu omandatakse varakult tehniline valmisolek ja püritakse tunnustatud koosseisu, kuid uurimuslik töö jääb tihtipeale nõrgaks.
Pillide meisterdamist õppisin põhiliselt Fumi taka Saito juures – nagu nimigi ütleb, on tegemist jaapani meistriga. Ta on era kord ne isiksus, kes juba 14aastaselt oli kin del, et tahab saada nimelt plokk flöödi meist riks. Selleks, et teha häid pille, peab olema samaväärne mängija ja Saito tegi kõik, et selleks saada. Ta on õppinud Baselis Michelle Pigue klassis, seal on väga suur originaalpillide kollektsioon, mille pillidel regulaarne mängimine oli Saitole fantastiline kogemus. Ka on ta lõpetanud Amsterdamis Sweelincki konservatooriumis Walter van Hauwe klassi, mis oli üks kõrgemaid mõeldavaid tasemeid. Samas me vaevalt leiame Saito nime mingilt reklaambrošüürilt. Küsi mus on lihtne – ta ei vaja reklaami, isegi Utrechti või Brügge festivali pillituru külastamine oleks temale ajaraisk. Professionaalid teavad teda, järjekord tema pillile on mitu aastat. Tänu Jeanette van Wingerdeni soovitusele õnnestus mul kontakt selle Amsterdamis tegutseva meistriga, kellega koostöös on valminud paar tõeliselt originaalilähedast pilli – minu poolt oli käsitöö, millele on lisa tud Fumitaka kunst.
Nimetasid Saitole osaks saanud haruldast võimalust mängida originaalpillidel. Kas pääsesid ka ise mõne harulduse juurde?
Loomulikult sain proovida paljusid pille, näi teks Utrechti ja Brügge festivalide esinduslikul pilliturul. Külastasin paljude pilli meist rite töökoda, proovisin õpetajate pille (mõ ni neist oli väga vastutulelik – Reet mängib siiani õpetaja pilliga!). Kõik see andis küllalt hea ülevaate. Mul õnnestus ka pea aegu võimatu – mängida Haagi Gemeen te muuseumi kollektsiooni originaalpillidega. Tänapäeval pillid dokumenteeritakse – mõõdetakse, pildistatakse, tehakse detailsed joonised jne. – ja see peaks olema piisav, et neid kopeerida. Tehnilises mõttes ju ongi, ent pilli tunnetab ikkagi ainult mängides. Neile, kes on väga visad, on ka tänapäeval muuseumiuks veel paokil… See oli suur elamus.
Kas Hollandi kogemus muudab ka Cantores Vagantese sihte?
Põhieesmärgid ei muutu. Küsimus on ainult selles, mismoodi oleks kõige otstarbekam tööd korraldada, et sellest tõuseks võimalikult palju kasu. Plokkflööt on Eestis veidral kohal. Õppimise massilisuselt on see klaveri järel tähtsal teisel kohal, kuna on esimene pill, millest lapse jõud üle käib. Ka turumajandus seab omad nõudmised ja plokkflööt on odav pill. Siit ka suur nõudlus. Teisalt on kõrgeim võimalik aste siin plokkflööti erialapillina õppida Otsa-kool. Tean paljusid, kes seal ei õpi, sest kõrghariduse omandamisega tekiks probleeme. Plokkflöödiga saab kõrghariduse kõigis Lääne-Euroopa maa des, aga midagi väga julgustavat on õpilastele siiski raske öelda – meie õppeaasta Hollandis maksis ligikaudu 60 000 krooni. Siin on hea juhus tänada helikunsti sihtkapi tali, kes ainsa fondina toetas meie viimast õppeaastat 6000 krooniga.
Parimad õpetamisvõimalused on meil prae gu siiski oma stuudios. Kuid Cantores Va gantes on isemajandav ja õpetuse väga eksklusiivseks kuulutamine pole sugugi meie huvides. Meile ei voola maksumaksja ra ha ja meil puudub ka voli diplomeid jagada, seega jääme ligipääsu poolest riiklikust süsteemist maha. Kõik, mis saame teha, on vabastada tõeliselt töökad õppemaksust kas osaliselt või täielikult, aga seegi võib osaks saada üksikuile. Cantores Vagantes alustab 11. septembril (vt. lk. 24), siis saavad pal jud asjad selgemaks. Väga pessimistlikud me ei ole, kuigi reserve plokkflöödiõpetuse pa re maks korraldamiseks on palju.
Mis puutub stuudio tegevuse teise poolde, mängimisse, siis sõidame juba oktoobri keskel Hollandisse ja Saksamaalgi tuleb paar kontserti. Meil pole midagi ka Eestis mängimise vastu, aga see on juba teine teema. 

Taavi-Mats Utt Gemeentemuseumi kollektsiooni kuuluva Donneri bassplokkflöödiga.