Plokkflööt on aristokraatne
pill
|
Reet Sukk ja Anu Gehlert Haagis. |
Plokkflöödimängijad Reet Sukk
ja Taavi-Mats Utt on 1989. aastast tegutseva stuudio Cantores Vagantes
tuumikuks. Viimastel aastatel on nad end täiendanud Haagi Kuning likus
Konservatooriumis, kus Reet Sukk õppis traversflööti Wilbert
Hazelzeti juures ning nad mõlemad plokkflööti Jeanette
van Wingerdeni juures. Nüüd taaselustatakse stuudio tegevus Eestis.
Kas Cantores Vagantesele kümne aasta eest
seatud eesmärgid on täitunud?
T.-M. Utt: Eesmärgid on ajas muutunud.
Küm me aastat tagasi oli stuudio praegune ja endine tuumik ametis
Vanalinna Muusikamajas. Kuna tundsime endil olevat värskemaid ideid
ja avanes võimalus iseseisvuda, siis me seda ka kasutasime. Alustasime
koos Robert ja Maria Staagiga. Oli idee, et nemad teevad rohkem keskaja
ja meie barokk muusikat ning kokku pidime saama renessansis. Aga nemad
kasvasid omakorda Rondelluseks, kes on tänases muusikapildis üks
arvestatavamaid ansambleid.
Stuudio tegevus jaguneb kahte teineteist toetavasse
ossa: üks on kontsertide ettevalmistamine ja mängimine, mille
kõrval oleme pakkunud ka võimalust õppida vanamuusikapille.
Kuna mängime lugusid, mis eeldavad väga mitmesuguseid koosseise,
pole meil fikseeritud ansamblit, vaid pigem omamoodi sõpruskond,
millest vastavalt kavale formeerub üks või teine koosseis.
Kuigi stuudio tuumikuks on puhkpillimängijad, oleme ajapikku endale
hankinud ka spinette, klavessiini ja oreli. See oli aeg, mil mängijaid
oli palju, aga pille vähe. Seetõttu püüdsime hoolitseda
baasi eest, et barokk muusika tegemine oleks üldse võimalik.
Nii läks osa energiat justkui vasakule, aga samas võime end
nüüd tunda tõeliselt iseseisvatena – mänguvahenditeta
oleks kaunis keeruline püsida konkurentsis.
Eriti tähtsaks on pillid saanud pärast
Hollandi aastaid, mil sain õppida pillitegemist oma ala parimate
meistrite juures. Minu teada pole pillimeistritele maailmas ühtki
õppeasutust – see käib ikka traditsioonilisel viisil meistrid-sellid-õpipoisid.
Õppisin nii plokkflöödi kui ka barokkoboe tegemist ja
nende aastatega on teoreetilistele teadmistele lisandunud ka esimesed selged
resultaadid. 10 – 15 aastat tagasi tekkis läänes illusioon, et
meie, meistrid, oskame teha juba paremaid pille kui baroki ajal. Illusiooni
teki tas vajadus laiendada plokkflöödi repertuaari – soov mängida
ka teistele pillidele kirjutatut nõudis mängutehniliste võimaluste
“parandamist”. Näiteks on Martin Helder tei nud suurepärase nüüdisaegse
plokkflöödi: ulatuseks kolm oktaavi, võrdne temperatsioon,
võimalus mängida kõigis helistikes ja ka dünaamilisemalt.
Mõtlesin, et see pill sobib eriti plokkflöödi tarvis loodud
rohkele uuele muusikale, ent selgus, et seegi on inspireeri tud ikka barokkpillist.
Nii püsib kü si mus, mida selle uue toreda pilliga teha. Aga
tänapäeva plokkflööt on tõelistest XVIII sajandi
meistripillidest vähemalt sama kaugel nagu kaasaegne viiul barokkviiulist.
Meistrite uus põlvkond suhtub sellisesse prog ressi reservatsiooniga
ja püüab valmistada nii lähedasi koopiaid, kui vähegi
suudab. Need ideed sobivad ka Cantores Vagantese suundumustega.
Jõudsid oma vastusega küsimusest
niisama kaugele nagu on Helderi pill XVIII sajandi plokkflöödist.
Aga kui juba Hollandit puudutasid, siis räägi, miks te need kaks-kolm
aastat Haagis olite.
Võib tekkida küsimus, et miks peaksid
veel õppima inimesed, kes on traditsioonilisest õppimisajast
peaaegu väljas ning õpetanud plokkflööti erialapillina
nii Viljandi kultuuri kolledťis kui Otsa-koolis. Sellepärast, et mingil
määral võttis siin maad poolprofessio naalsus – meie interpreedid
pole üldjuhul saanud süsteemset koolitust vanamuusika pillidel.
Meie kõikide mäng võib olla indivi du aalselt võttes
huvitav, ent ühtsete kooli liste aluste puudumine nõudis ansamblilt
tõe liselt hea tulemuse saavutamiseks väga pal ju proove. Kuid
kontsertidest elatuvate muu si kute prooviaeg on loetud ja nii on ini mesed
nõus esinema alla omaenese taset, piir dudes näiteks kolme
prooviga tulemusli ku kuue asemel. Õnneks on Haagis õppimas
teisigi eestlasi – näiteks Kaja Post ja Anu Gehlert, kellega stuudio
on varemgi koos tööd teinud –, olen kindel, et see hõlbustab
koosmängu. Hollandis on kättesaadavad kõikmõeldavad
algmaterjalid (noodid, traktaadid, teatmeteosed jne.), mis eriti vanamuusika
puhul omaette väärtus. Ei pruu gi enam lähtuda sellest,
kuidas üks või teine kuulus interpreet on mänginud – lähenemi
ne pole nii isikukeskne. Õpetajaina tunneme vastutust ka oma õpilaste
ees, kindel kooli line alus tagab kvaliteetse õpetuse.
Kõige olulisem on siiski vist see,
et Eestis pole võimalust omandada plokkflöödiga kõrgharidust.
Usutavasti pakuti Haagis eriala kõrval teisigi meil haruldasi õppeaineid.
Oli tõesti rida kursusi, mida saime jälgida.
Näiteks barokkmuusika analüüs ja kontrapunkt, ornamentatsioon
ja ajalooline esituspraktika, XVII sajandi orkestratsioon ja instrumentatsioon,
häälestus ja temperatsioon, tempo ja meetrum, XVI – XVII sajandi
notatsioon jpm. Just nüüd pakuti esmakordselt Haagi konservatooriumi
ajaloos vanamuusika õpetamise aastast erikursust, mille läbimise
sertifikaadi samuti välja teenisime. Lisaks toimus arvukalt
kitsamal teemal lühi kursusi ja mitmesuguseid workshope ning
rohkelt kammeransambli- ja orkestri projekte.
Haag on vanamuusika meka kogu maailmale. Kuidas
see avaldus õpilaskonnas?
Tihti küsitakse, kuidas on lugu hollandi
keele ga. Pean siis vastama, et ma ei olnud hollandi keele keskkonnas:
sealse vanamuusikaosakonna tudengite arv kõigub 160 – 180 vahel,
kellest kohalikke on ehk kümmekond. Paha on öelda, et see kool,
kus mina õppisin, on suurim ja parim, aga seda ta on. Suurim kindlasti.
See andis fantas tilise võimaluse kammeransambleid kokku panna –
mul ei õnnestunud leida ühtki lugu, mida poleks saanud mängida
koosseisu pärast. Valisimegi repertuaari just sellise, mida Eestis
ei saa ette kanda, sest pole neid pille ega mängijaid. Selle juures
oli muidugi tore, et kui tudengitelt tuli initsiatiiv teha kammeransamblit,
oli alati võimalik küsida ka meelepärane juhendaja. Tihti
juhtus, et läksime ühe teosega Ton Koopmani, Wieland Kuijkeni
ja Wilbert Hazelzeti juurde…
Kas saadud nõu võis suuresti
erineda?
Võis küll. Kogu muusika, mida me
seal õppi sime, allub ju ühtpidi väga kindlatele reeg
litele, aga nendes raamides on vaba dused suhteliselt suured. Oligi väga
põnev jälgida, kui suuri erinevusi ühe loo interpreteerimine
võimaldab, ilma et ükski neist ületaks selgeid raame,
mille ületamist me siin oleme harjunud kuulma.
Nimetasid Koopmani ja Kuijkenit, kes meilgi
tuntud. Kas avastasid ka uusi autoriteete?
Plokkflööti õppisime Jeanette
van Wingerdeni juures. Pean häbiga tunnistama, et tema nimi oli meile
võõras. Häbiga selle pärast, et nagu selgus, on
ta väga pikka aega osalenud vanamuusikailmas. Ta on nimelt nö.
esimese põlvkonna plokk flöödi mängija, kes on seda
tööd teinud väga kaua ja aktiiv selt, kuigi solistiambitsioonita.
Tal pole mi nu titki soolosalvestusi, ent samas on kõik lood, kus
Frans Brüggen vajas enda kõrvale teist flööti, salvestatud
Jeanette van Wingerdeniga, ja neid on väga-väga palju. Ta on
tükk aega õpetanud ka Scola Cantorum Basiliensises ja uurinud
seal renessanssmuusikat, mänginud aastaid Jordi Savalliga jne. Tema
eruditsioon ja tööstiil on tähele panu väärsed,
sest esimese põlvkonna män gi jad on lähtunud algmaterjalidest,
uurinud traktaate ja neil on olnud piisavalt aega sel lesse muusikasse
süüvida. Praegu omandatakse varakult tehniline valmisolek ja
püritakse tunnustatud koosseisu, kuid uurimuslik töö jääb
tihtipeale nõrgaks.
Pillide meisterdamist õppisin põhiliselt
Fumi taka Saito juures – nagu nimigi ütleb, on tegemist jaapani meistriga.
Ta on era kord ne isiksus, kes juba 14aastaselt oli kin del, et tahab saada
nimelt plokk flöödi meist riks. Selleks, et teha häid pille,
peab olema samaväärne mängija ja Saito tegi kõik,
et selleks saada. Ta on õppinud Baselis Michelle Pigue klassis,
seal on väga suur originaalpillide kollektsioon, mille pillidel regulaarne
mängimine oli Saitole fantastiline kogemus. Ka on ta lõpetanud
Amsterdamis Sweelincki konservatooriumis Walter van Hauwe klassi, mis oli
üks kõrgemaid mõeldavaid tasemeid. Samas me vaevalt
leiame Saito nime mingilt reklaambrošüürilt. Küsi mus on
lihtne – ta ei vaja reklaami, isegi Utrechti või Brügge festivali
pillituru külastamine oleks temale ajaraisk. Professionaalid teavad
teda, järjekord tema pillile on mitu aastat. Tänu Jeanette van
Wingerdeni soovitusele õnnestus mul kontakt selle Amsterdamis tegutseva
meistriga, kellega koostöös on valminud paar tõeliselt
originaalilähedast pilli – minu poolt oli käsitöö,
millele on lisa tud Fumitaka kunst.
Nimetasid Saitole osaks saanud haruldast võimalust
mängida originaalpillidel. Kas pääsesid ka ise mõne
harulduse juurde?
Loomulikult sain proovida paljusid pille, näi
teks Utrechti ja Brügge festivalide esinduslikul pilliturul. Külastasin
paljude pilli meist rite töökoda, proovisin õpetajate
pille (mõ ni neist oli väga vastutulelik – Reet mängib
siiani õpetaja pilliga!). Kõik see andis küllalt hea
ülevaate. Mul õnnestus ka pea aegu võimatu – mängida
Haagi Gemeen te muuseumi kollektsiooni originaalpillidega. Tänapäeval
pillid dokumenteeritakse – mõõdetakse, pildistatakse, tehakse
detailsed joonised jne. – ja see peaks olema piisav, et neid kopeerida.
Tehnilises mõttes ju ongi, ent pilli tunnetab ikkagi ainult mängides.
Neile, kes on väga visad, on ka tänapäeval muuseumiuks veel
paokil… See oli suur elamus.
Kas Hollandi kogemus muudab ka Cantores Vagantese
sihte?
Põhieesmärgid ei muutu. Küsimus
on ainult selles, mismoodi oleks kõige otstarbekam tööd
korraldada, et sellest tõuseks võimalikult palju kasu. Plokkflööt
on Eestis veidral kohal. Õppimise massilisuselt on see klaveri järel
tähtsal teisel kohal, kuna on esimene pill, millest lapse jõud
üle käib. Ka turumajandus seab omad nõudmised ja plokkflööt
on odav pill. Siit ka suur nõudlus. Teisalt on kõrgeim võimalik
aste siin plokkflööti erialapillina õppida Otsa-kool.
Tean paljusid, kes seal ei õpi, sest kõrghariduse omandamisega
tekiks probleeme. Plokkflöödiga saab kõrghariduse kõigis
Lääne-Euroopa maa des, aga midagi väga julgustavat on õpilastele
siiski raske öelda – meie õppeaasta Hollandis maksis ligikaudu
60 000 krooni. Siin on hea juhus tänada helikunsti sihtkapi tali,
kes ainsa fondina toetas meie viimast õppeaastat 6000 krooniga.
Parimad õpetamisvõimalused on meil
prae gu siiski oma stuudios. Kuid Cantores Va gantes on isemajandav ja
õpetuse väga eksklusiivseks kuulutamine pole sugugi meie huvides.
Meile ei voola maksumaksja ra ha ja meil puudub ka voli diplomeid jagada,
seega jääme ligipääsu poolest riiklikust süsteemist
maha. Kõik, mis saame teha, on vabastada tõeliselt töökad
õppemaksust kas osaliselt või täielikult, aga seegi
võib osaks saada üksikuile. Cantores Vagantes alustab 11. septembril
(vt. lk. 24), siis saavad pal jud asjad selgemaks. Väga pessimistlikud
me ei ole, kuigi reserve plokkflöödiõpetuse pa re maks
korraldamiseks on palju.
Mis puutub stuudio tegevuse teise poolde, mängimisse,
siis sõidame juba oktoobri keskel Hollandisse ja Saksamaalgi tuleb
paar kontserti. Meil pole midagi ka Eestis mängimise vastu, aga see
on juba teine teema.
|
Taavi-Mats Utt Gemeentemuseumi kollektsiooni kuuluva
Donneri bassplokkflöödiga. |
Vahendanud
Tiina Mattisen
|