"Mu isamaa on minu arm"
Midagi sõnulseletamatut vallandub laulupeo lõputseremoonial,
kui üle suure väljaku kaiguvad Ernesaksa isamaalaulu pühalikud
helid. Seda tipphetke oodatakse, sellele elatakse kaasa, seistes paljastatud
päi, huultel Koidulauliku sõnad…
…Su valu südames mul keeb,
Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks
teeb.
Mu isamaa!
Tegelikult kõlas noorukese Lydia Koidula õhkamine juba
130 aastat tagasi I üldlaulupeol (1869). Luulevihikus “Emajõe
ööbik” ilmunud “Mu isamaa on minu arm” oli äratanud teiste
hulgas ka Valga Cimze seminari kooliõpetaja Aleksander Kunileiu
tähelepanu, kes vormis sellest emotsionaalse, kuigi soome rahvaviisil
põhineva segakoorilaulu. Et laul pääseks I üldlaulupeo
kavasse, laskis Carl Robert Jakobson kahel tuntud saksasoost Peterburi
komponistil, pianist Adolf Henseltil ja koorijuht Ernst Meyeril, teha meeskooriseade.
Kummaline küll, ent avalik ettekannegi sai teoks sakslaste abiga –
1869. aasta märtsi lõpus Peterburi Liedertafeli neljakümne
saksa meisterlaulja eestikeelses esituses Meyeri juhatusel.
Tõeline edu saatis laulu autori juhatusel I üldlaulupeo
teisel päeval. Sealt saadik seisis see korduvalt üldlaulupidude
kavas. Sama teksti on viisistanud veel mitmed heliloojad (Artur Lemba,
Enn Võrk jt.), kuni neid ületas mäekõrguselt Gustav
Ernesaks oma sõjapäevil loodud kompositsiooniga.
Ernesaksa dateeringul valmis “Mu isamaa on minu arm” 4. märtsil
1944. Ta oli just asunud pärast haiglapäevi loomingu juurde ning
Moskvas, tollases eestlaste esinduses Sobinovi tänav 5, avanes võimalus
kasutada klaverit. Seal valmis tal teinegi isamaalaul Koidula sõnadele
– “Puhtad pihud”, mis aga pole pälvinud nii suurt tähelepanu.
Kuid “Mu isamaa on minu arm” pääses kohe Kunstiansamblite (ERKA)
koori repertuaari ja selle esmaesitus toimus, nagu Kunileiu laululgi, Neevalinnas.
Sealses Ohvitseride Majas kõlas laul Jüri Variste juhatusel
21. juulil 1944. Kolm kuud hiljem, 26. oktoobril, lauldi esmakordselt Eestis
– Tallinna Draamateatris. “Mäletan, et pisaraid oli laval ja saalis,”
ütles hiljem Jüri Variste.
Sama aasta lõpus avaldati Ernesaksa toimetusel (noodid ja tekstid
valmistas ette kunstnik Jaan Jensen) “Rahvalikke laule segakoorile”, kus
teiste hulgas oli ära trükitud ka Ernesaksa “Mu isamaa on minu
arm”. Koorid võtsid selle kiiresti omaks – muidugi olid kõigepealt
sõnad need, mis läksid kõigile hinge. Kuid laulu meeldejääva
meloodia kõrval võlus ka selle helikeel: rohked paralleelsete
häälte liikumised, mittetraditsioonilised järgnevused, muusika
südamlik ja veidi nukker alatoon. Küllap sobis see kõik
tookord sõjast räsitud
eestlase hingele ning XII üldlaulupeol (1947) sai laul suure poolehoiu
osaliseks, tulles autori juhatusel ka kordamisele.
Vahepeal oli Ernesaks aga asutanud kutselise koori – Riikliku Filharmoonia
Meeskoori, tänase RAMi. Autor tegi laulust ka meeskooriseade, mis
esmakordselt kõlas 6. märtsil 1945. Seoses sellega tekkis hiljem
üks probleem, mida pole lahendatud tänini. Nimelt laulab meeskoor
laulu tertsi võrra kõrgemalt ja nii pole seadet koos segakooriga
võimalik kasutada. Meeskoorilauljad on hilisematel aegadel sunnitud
omandama segakoori meeshäälte partiid, mis on tekitanud nurinaid.
Ka autor ise oli õnnetu, väites, et on püüdnud küll
ühtlustamise poole, kuid tulutult. “Minul pole see õnnestunud,
proovigu kes tahes,” mainis ta korra teatud kibestumisega.
1950. aasta laulupeol isamaalaulu ei esitatud. See oli küll eelnevalt
trükitud, kuid arvati siiski “liiga natsionalistliku hoiaku” tõttu
peokavast välja. Veel enam – järgnevail aastail sattus laul koguni
ametivõimude põlu alla. Kontserdisaalides see enam esitamisele
ei kuulunud, rahva hulgas aga ei ununenud. Nii lauldi sageli esimest ja
kolmandat salmi lahkunutega hüvastijätul.
1960. aastal toimus murrang. Kuigi ka selle laulupeo nooti polnud “Mu
isamaa on minu arm” teed leidnud, alustasid koorid lõpetamisel laulu
ise ning autor juhatas viimast salmi. Juba tookord tõusis rahvas
ja paljud paljastasid pea, mis hiljem kujunes traditsiooniks. Sellest laulupeost
alates ei lahkunud kuulajaskond enam enne lõputseremooniat. Lõpetamisele
taheti kaasa elada ning alati oli Ernesaks armastatud laulu ka juhatamas.
Nii toimus see veel XXI üldlaulupeol (1990), mis maestrole jäi
teatavasti viimaseks.
Ka kontserdisaalis tõusis rahvas isamaalaulu ajal alati püsti
ning esialgu olid tollased partei- ja valitsusmehed isegi hämmingus
– mida nüüd teha? Hiljem leppisid nad olukorraga, et kui rahvas
ikka nii väga tahab, las siis laulab ja – “ülikudki” tõusid
lõpuks püsti. Nõukogude aastail omandas “Mu isamaa on
minu arm” seetõttu rahva hulgas hümni tähenduse.
Meie rahvuslipu väljatoomise ja iseseisvuse saabumise ajal tõusis
päevakorrale hümni küsimus. Üldsuselt tuli siis mitmeid
arvamusi – teiste hulgas pakuti hümniks ka Ernesaksa laulu, oma populaarsuselt
sobinuks see suurepäraselt. Ent autor ise oli kindlalt vastu. Ühislaulu
reegleid hästitundvana kinnitas ta, et juba meloodia suure ulatuse
tõttu pole laul hümniks kohane.
Läbi pikkade ja pimedate surveaastate kandis see laul tollal ehk
ainsana rahvast liitvat, tema mõtteid ning meeli vabanemislootustega
köitvat rolli. Seepärast olid erilised need laulupidude lõpetamisedki,
et kui maestro Ernesaks tõusis üldjuhi pulti ning kõlama
hakkas “Mu isamaa on minu arm”…
Siis tunti end taas kord ühtse rahvana.
|