Jüri Ehlvest. Elumask. Eesti Kostabi-Selts, 1998.

“Tead,” ütlesin, “sa ravisid mind küll, aga ükskord tuleb surm. Ja me sureme kõik. Kõik. Mul oli üks küsimus. Mis küsimus see oligi – laast oleks justkui suus – : Miks maailm on täiesti mõttetu?”
“Selle vastu ikka ravi leiab,” vastas ta ja toppis nõelad kotikesse tagasi.

Küsimust – miks elu on täiesti mõttetu – küsib minategelane justkui muuseas, naljaviluks, justkui millelegi palju tähtsamale mõeldes, näiteks medõe, oma armukese, rindadele. Ja juhmaka arsti vastus minategelase küsimusele ajab meid naerma, see hävitaks nagu viimase kübeme küsimuse tõsidusest.
Tegelikult seisab see küsimus kõikide Ehlvesti tekstide alguses ja lõpus, pea iga ta rea taga. See küsimus on kohal õhustikuna, kirjutaja mõtteviisina, tunnetusviisina. Väljendub see näiliste mõttetustena, mida meile sageli nii detailirohkelt ning sugestiivselt kirjeldatakse, otsekui oleksid need asjad või seigad “päriselt” olemas. Vahel satub Ehlvest hasarti ja lausa kuhjab ühe absurdsuse teise otsa, nii et moodustub terve absurdirägastik. Hea näide selle kohta on “Elumaski” niminovell, kus “valguseni tunnelis” annab lugejal kahlata. Ma kardan, et ta jääbki seda valgust või mõtet sealt taga otsima, vähemalt minu puhul on see nii. On teisedki lood parajad pähklid, ehkki neis on ka (justkui) arusaadavaid kohti. On inimesi, keda absurditunne pole kunagi riivanud. Need on tõsimeelsed inimesed, oma veendumustes kindlad, ühiskonna tugisambad nii-öelda. Neile Ehlvesti “pähkleid” ei soovitaks, nad võivad lugemisest saada maokatarri või veel midagi hullemat. Miks aga need, teistsugused, siiski Ehlvesti loevad? Mida annavad neile Ehlvesti “segased” lood? Sellele küsimusele pole võimalik ammendavalt vastata, proovin teha vaid paar viibet lahenduse suunas.
Mõned aastad tagasi on Ehlvest ise ütelnud niimoodi: “Peaasi, et tükk oleks kütkestavalt segane, kõikvõimalike või hoopis võimatute või mitte ühegi tõlgendamisvõimalusega, seega huvitav” (Postimees 5. IX 1996). Selle tsitaadi on välja noppinud Mati Unt, kirjutades arvustust Ehlvesti romaanile “Ikka veel Bagdadis” (Looming 1996, nr. 10). Samas   arvustuses küsib Unt, undilikult teravmeelitsedes: “Võib-olla jätaks analüüsimata, läheks nuttes koju?” Niisiis ajab Ehlvest isegi Undi natuke kimbatusse. Novellis “Hädapidur” (leidub “Krutsiaanias”) laseb Ehlvest literaat Karinil öelda algajale kirjanikule järgmist: “Te peate ometi õppima end väljendama mitte nii rabavalt nagu seni, vaid subtiilsemalt, peenetundeliselt, nii, et ka tavalised inimesed, nagu ütleb Poe’gi – common sense inimesed –, oleksid valmis teie mõtet vastu võtma, mõelge ometi lugeja peale! Mis jääks järgi Poe’st, kui tema “large mirror” asendada fraasiga “vv ja värk”?” (lk. 88.)
On selge, et Ehlvestile meeldib siiski tänase päevani kõik mõttekad “suured peeglid” välja vahetada millegi käsitamatu vastu. Tegelikult on see kättemaks.
Camus’ sõnade kohaselt saab inimesest, kes on absurdi ära tundnud, traagiline inimene, traagik. Meenutagem mõtisklusi “Sisyphose müüdist”: “Mõtlema hakata, see tähendab oma jalgealust õõnestama hakata” või “Seevastu universumis, mis on äkki ilma jäetud illusioonidest ja valgusest, tunneb inimene end võõrana” või “Niipea kui absurdi tunnistatakse, muutub ta kireks, mis on piinavam kui ükski teine kirg”.
Ehlvest teeb midagi muud. Jah, absurd irvitab inimese üle. Ehlvest võtab kätte ja irvitab absurdi üle. Vaenlast tuleb lüüa tema enda relvadega. Niisiis traagikut Ehlvestist ei saanud, temast sai hoopis koomik, kõige väljapeetum ja vaimupeenem absurdikoomik, keda eesti kirjandusel seni esitleda.
Ehlvesti novellides saab järjepidevalt nalja, ka siis, kui me ehk lõpuni ei jagagi, mille üle me õieti naerame. Võibolla naerame iseenda üle, teisal surma üle, kolmandas kohas ilmaelu sõgeduse üle, neljandas labasuse, omakasu, tühisuse üle, aga vahel lihtsalt absurdse nalja enda üle. Mõnikord rakendub absurd tõe väljaütlemiseks kaudset teed pidi, aga seda rabavamalt:
“”Kuid ma ei ole ju vaba,” protesteeris Gregg Ebune pahuralt.
“Oled küll,” ütles tüdruk, “konn inimese käes või inimene Jumala käes ei ole, kuid kui inimene muutub konnaks, siis on ta täiesti vaba.”” (“Põuahing”, lk. 16.)
Ehlvesti novellides saab ka nutta. Varjatult, maski taga, nii nagu kirjanik ise teinekord ehk nutab. Lood nagu “Didi” või “Narkomaan” ei ole nalja pärast kirjutatud. Ehlvesti ükski novell pole ainult nalja pärast kirjutatud, kuigi – koomikal oleks justkui põhirõhk.
Kuid on nii, et klouni harvad pisarad lõikavad palju sügavamalt hinge kui traagiku pidev löristamine.