Sel aastal pidas Hannoveri muusikakõrgkooli professor Eva Märtson seitsmendat korda Tallinnas oma meistrikursust “Das deutsche Lied”. Kursuse traditsioonilise lõppkontserdi eel ajasime juttu saksa vokaalmuusika õpetamise hetkeseisust ja perspektiividest.

Vestluse alguseks kuulaksin meelsasti tänavuaastase kursuse kommentaari. Mis on teisiti? Mida ütlete osavõtjate kohta?
Pärast aastaid siin töötamist panen ma tähele, et saksa Liedi suhtes on ka Tallinnas nõudlikumaks muututud; et minu kolleegid muusikaakadeemiast on noortele palju häid laule üles andnud.
Tänavune spetsialiteet on Richard Strauss. Kui ma aastaid tagasi siin alustasin, olid kavas ainult Schubert ja Schumann. Nüüd siis põnevad laulud Richard Straussilt, Hugo Wolfilt… Puudust tunnen Mahlerist ja Brahmsist. Aga nõudlikkus on kasvanud ja ka üliõpilased on väga aktiivsed. Neid ei huvita mitte ainult laulmine ja hea hääldus, vaid ka tausta tundmaõppimine, miks helilooja selle laulu kirjutas. Seda aspekti oli sel aastal eriti meeldiv selgitada.
Nagu ütlesite, valivad üliõpilastele repertuaari nende õpetajad.
Jah, ja nii on ka õige, sest õpetaja teab kõige paremini, millises arengustaadiumis hääl on. Ilma häälele mõtlemata ei saa repertuaari valida. Võibolla sellepärast polegi kellelgi Gustav Mahleri laule, kuna Mahler nõuab väga suurt võhma ja on ka sisuliselt raske: ta oli keeruline inimene ja ka ta laulud on sellised.
Kas võib seega rääkida teie koostööst siinsete laulupedagoogidega?
Jaa. See ongi minu eesmärk. Mulle meeldib väga, kui ka õpetajad kursusel viibivad, sest õpetajate vahetus on väga oluline. Mõnikord on see tähtsamgi kui õpetamine ise. Sest kõik peavad siin oma tööd tegema ja mul on hea meel, kui ma saan midagi uut selgitada. Nii saan ma ka ise uusi impulsse.
Milliste põhiprobleemidega teil tuleb kursusel tegelda?
Ma arvan, et põhiline on noortele lauljatele öelda: ärge laulge niisama, vaid mõelge järele. Mitte tehnika üle, vaid muusikale – mida on heliloojad tahtnud öelda. Nii siin kui Saksamaal on sama asi: lauljad laulavad ja ei tea isegi seda, kes on teksti autor. See ei huvitagi neid. Siis hakkan ma peale ja proovin neile öelda: lugege raamatuid. Teie käsutuses on suurepärane raamatukogu – minge sinna ja lugege heliloojate ning luuletajate kohta. Põhiprobleem ongi see, et laulja on alati liialt ametis oma häälega. Muidugi, hääl peab seda kõike interpreteerima, aga meistrikursusel ei tahaks ma hääleharjutustega tegelda. Mõnikord teen neidki, aga see on rohkem erialaõpetajate ülesanne. Minu asi on tegelda interpretatsiooniga, foneetikaga, fraseerimisega.
Foneetikast – kui kuulasin mõned tunnid teie kursust, hakkas mulle tunduma, et keele iseloom tuleb kõige paremini kaashäälikute kaudu esile. On see nii ?
Väga hea tähelepanek – muidugi, see on alati nii. Täishäälikud moodustavad kõla, aga kaashäälikud – see on iseloom. Ja kaashäälikute iseloomu tundma õppides jõuame keele karakteristikani. Kaashäälikud on laulja elu, aga lauljad lebavad enamasti vokaalidel ja mõtlevad, et kaashäälikud segavad fraseerimist. Peab õppima, et just konsonandid annavad fraasile elu ja loovad vormi.
Kas teil on Tallinnaga seotud tulevikuplaane?
Oleme neist vestelnud rektor Peep Lassmanniga, Mati Palmiga… Kui see on vastuvõetav, tahaksin tulevikus kursust natuke varieerida. Mõtlesime, et vahest võiks korra tegelda saksa oratooriumidega, Bachi, Mendelssohni, Bruckneri, Beethoveniga. Ja ka kaasaegsete lauludega, alustades Schönbergist – võibolla ka Britten, Berg, Webern. Et tänapäevaga kontakti leida. Nüüdseks oleme nii kaugel, et seda teha.
Wagneri kursusest on veel vara rääkida?
Ma teeksin seda tohutult meelsasti, aga kus on siin Tallinnas Wagneri-hääled? Kursuselt ma neid kahjuks ei leidnud. Pakkusin ka välja spetsiaalse Wagneri kursuse, aga sellest ei piisa. Ma arvan, et aega veel on ja me saame näha.