Nähtamatu linna fenomen
Raivo Kelomehe näitus "tokyocity.ee" Tallinna
linnagaleriis 17. III – 4. IV.
Raivo Kelomehe projekt on ühtaegu kiretult kommenteeriv kaadrite
jada ning subjektiivne meenutuspilk paigale, mis on sügavalt talletunud
autori mällu. Tähenduslikku topeltmängu toetab või
õigemini lausa rõhutab sõnumi esitamine kolme väljendusvahendiga
– videos, CD-ROMil ja internetileheküljel (www.tokyocity.ee),
mis ei erine niivõrd keele, kui vastuvõtutasandi poolest.
Nelli Rohtvee nime all kirjutatud saatetekstis rõhutatakse ruumi
– hiidlinn Tokyo tähendustest vabastamist, jaapanliku kultuuri kohustusliku
lisandita abstraktset mustrit, graafilist ja auditiivset faktuuri. Väga
sarnaselt on itaalia filosoof, arhitektuuriteoreetik ja arhitekt Italo
Calvino "Nähtamatutes linnades" iseloomustanud uuenevaid linnu üldse:
"Kui ma poleks maandumisel lugenud suurte tähtedega kirjutatud linna
nime, oleksin arvanud, et jõudsin tagasi samasse lennujaama, kust
olin tulnud. /---/ Kesklinna tänavad pakkusid välja neidsamu
kaupu, pakendeid, kuulutusi. /---/. . "Miks ma üldse siia tulin?"
küsisin endalt. Ning juba tahtsin ära minna. "Sa võid
igal ajal lendu jätkata," öeldi mulle, "kuid sa jõuad
vaid teise, täpselt samasugusesse Trudesse (Tokyosse – R. V.); maailm
on kaetud üheainsa Trudega, mis ei alga ega lõpe, muudab ainult
lennujaamas nime." Vilen Künnapu arendab sama mõtet "Nähtamatute
linnade" järelsõnas: "Uuslinnade monotoonsus ja anonüümsus
on ülemaailmne probleem. Paljud kohad on kaotanud oma vaimu – genius
loci, oma identiteedi. Ka inimene selles kivikõrbes on muutumas
väikeseks halliks tombuks, võõrandunud olendiks, kelle
liikumine meenutab mingit mõttetut võnkumist, suunatud vibreeringut".
Raivo Kelomehe saatetekst osutab isiklikule kogemusele: "Mind huvitasid
kogemused, mis tekivad selles linn-masinas viibides. /---/ Valdavateks
ei olnud inimeste-, ruumi- ja arhitektuurielamused, kuigi oli ka neid,
vaid ajaelamused. Elamused sellest, mida ei olnud näha. Ka sellest,
kuivõrd sealne nähtamatu erineb harjumuspärasest nähtamatust
siin".
Videofragmendid nii suurelt seinal näidatuna, CD-ROMil kui internetileheküljel
on filmitud Tokyo maapealselt ringraudteelt Yamanote Line. Põhimõtteliselt
samasuguseid pilte pilvelõhkujatest, puudest, plakatitest ja rongi
sisenevatest või sealt väljuvatest inimestest võib näha
maapealse rongi akendest Chicagos, Brüsselis, Londonis või
mis tahes "konglomeraatses hiidlinnas", "üleloomulikus hübriidis",
nagu iseloomustab Kelomees tähenduseta / müüdita Tokyot.
Näiliselt mängib autor vaatajatega sisulist kaksikmängu:
monotoonselt anonüümne europotsentristlik uuslinn ja isiklikud
kogemused tähenduseta nähtamatust. Tegelikult pole ta täielikult
suutnud loobuda ka Tokyo kui salapärase idamaise linna müüdist:
möödakihutavate majade, inimeste ja tänavate vahele on kiilutud
hiiglasuured hieroglüüfid, mis siis, et unifitseeritud lääne
standardi järgi disainitud plakatitel. CD-ROMi ja internetilehekülje
vaatajatel on võimalik nende juurde ikka ja jälle tagasi tulla.
Viimases Tartu ülikooli semiootiliste tööde kogumikus osutab
Anti Randviir vastandustele "tähenduseta – tähenduslik" ehk "tähendustamata
– tähendustatud" maailm üksnes eelduse kaudu, et see vastandus
pole midagi muud kui ühiskondlik konstruktsioon, mis on sõltuv
indiviidi arusaama sõltuvusest sootsiumis domineeriva märgisüsteemi
suhetest reaalsusesse. Nii on jaapanlikkus nähtamatu ehk aja kaudu
tunginud ka ruumi. Sõltumatu loojana püüab Kelomees säilitada
siiski distantsi: näituse pealkirjas "tokyocity.ee" on punkt piiriks
meenutuse ja reaalsuse vahel.
Reet Varblane
|