Paastumaarjapäeva (25. märts) õhtusel koosolekul avaldas Eesti Kinoliidu juhatus oma esimehele Jaan Ruusile umbusaldust, väidetavalt usalduse kaotamise ja juhatusesiseste vastuolude tõttu. Mittetulundusühingu Eesti Kinoliit uueks juhatuse esimeheks valiti reþissöör Andres Sööt. Juunis leiab jälle aset kinoliidu iga-aastane üldkogu, kes valiks ühendusele uue juhatuse ja see omakorda esimehe tulevaks aastaks.

HANNES LINTROP:
Miks te Jaan Ruusi maha hääletasite, mida Ruus valesti tegi?
Kinoliidu juhatuse viimasel koosolekul arutasime Jaan Ruusi ja juhatuse vahelist vastuolu. Teatud väga olulistes küsimustes on olnud erimeelsusi kinoliidu juhatuse enamuse ja eelmise juhatuse esimehe vahel. Olulistes küsimustes olid juhatuse otsused nagu vastu võetud, aga praktika näitas, et juhatuse esimees püüdis ikkagi vargsi ajada oma tahet, siis tekkis pidevalt sellised jätkuvaid, väga raskeid, pikki ja kurnavaid arutlusi nendel teemadel. Olukord ei paranenud sugugi ning kogu see juhtimine kippus kuidagi kinni kiiluma. Tekkis jutimise kriis, mis ei tule organisatsioonile kasuks. 
Toimus hääletus ja juhatuse esimehele avaldati umbusaldust hääletustulemusega 5:2. Pakuti kolme uut juhatuse esimehe kandidaati, nelja poolthäälega seitsmest valiti Eesti Kinoliidu uueks juhatuse esimeheks Andres Sööt. Hannes Lintrop taandas enda kandidatuuri, konkureeris ka Kalju Kivi, uuesti pakuti ka Jaan Ruusi.
Ruusi mitteusaldamine tulenes konkreetselt kinoliidu maja omandi vormistamise küsimustest. Vaieldamatult on Kinomaja Eesti Kinoliidule väga olulise tähtsusega omand. Kinomaja kuulub kinoliidule, aga kui erastamine toimus, ei vormistatud kõiki pabereid väga hästi ja lõpuni. Elo Tust tegeleb praegu nende asjadega, et kõik oleks lõpuni vormistatud.
Probleem tekkiski sellest, et konkreetselt meie endine juhatuse esimees asus otsustavalt nagu vastu ja hoolimata juhatuse otsusest andis isiklikult Tustile korralduse: "Ära tegele nende asjadega!" Omand pole küll juriidiliselt ebamäärases olekus, aga kõik paberid peavad lihtsalt lõpuni korda saama. Kinoliit peab ka maja-aluse maa omale juurde saama. Juhatuses tekitaski hämmingut see, et juhatuse esimees sellises küsimuses nagu hoopis teist meelt on. Ruus ei ole oma muud plaani Kinomajaga reetnud, aga Tustile oli ta välja öelnud niimoodi seda asja, et tema arvates Kinomaja ja kinoliit ei pea olema sugugi kokkukäivad nähtused, peaasi, et Kinomaja jääks filmiringkondadele. 

ANDRES SÖÖT:
Mida te kinoliidu juhatuse esimehena algatada ja muuta tahate?
Vastavalt uuele põhikirjale, mis on nüüd mittetulundusühingute seadusega vastavusse viidud, on kinoliidu juhatuse esimehe funktsioonid veidi muutunud, võrreldes kinoliidu varasemate esimeeste ülesannetega. Seetõttu ma ei saa väita, et nüüd ma asun, teen ja muudan. Aga me siin (st. juhatus) algatame ja tahame sügisest saadik – kõigepealt, et saaks lõpuks käed vabaks majanduslike ja juriidiliste probleemide arutamisest, millele me oma koosseisus juunikuust saadik kolm neljandikku ajast oleme kulutanud. Aga jäänud on kõigest kaks kuud. Üldkogu siis valib tõenäoliselt uue juhatuse, kes omakorda valib uue juhatuse esimehe ja see ei pea tingimata olema mina ja selles pole üldse küsimus.
Mina tahaksin väga, et muudaksime kahe kuu jooksul reaalselt tunnetatavaks juhatuse rolli kinoliidu liikmete suhtes. Praegu on kinoliit poolsurnud organisatsioon, üle poolte liikmete vist on auliikmed ja pensionärid, kes praktilise filmitööga enam ei tegele. Meil puudub loominguline kaitse, autorikaitse ühing, meil pole lõplikult selgeks räägitud autorite õigused neile filmidele, mis on tehtud vene ajal. Tahan, et igal tegijal oleks omal kombel ja määral õigus oma loomingule. Tahaks, et oleksid kaitstud kinoliidu liikmete ametiühingulised, praktilised, materiaalsed huvid, töövõtulepingud ja minimaalpalgad. 
Praegu hoiavad noored kinoliidust kõrvale, sest ees on pensionäridest ätid. Aga noored peaksid ise liitu astuma, õla alla panema ja varisemisohus süsteemi muutma hakkama. Muidu võib järjepidevus katkeda. Arvan, et asi on küll hull, aga mitte lootusetu. Kutsun noori kineaste kiiremas korras kinoliitu ja selle tegevust otseselt muutma. Loodan uuele põlvkonnale.
Kinomaja kui selline peab kinoliidu omandina püsima jääma. Et Kinomaja poleks ainult väärtfilmide näitamise koht, vaid täidaks laiemaid funktsioone. Ma tahan, et majale saaks kuidagi elu sisse puhutud, et siin poleks ainult kinoliidu juhatuse pesitsemise koht ja rentnike pärusmaa.

JAAN RUUS:
Miks kinoliidu juhatus sind umbusaldas?
Tõukejõuks oli andetute loojate kompensatsiooni saamine. Lugesin "oma nime avalikustamisest keeldunud juhatuse liikme" teadet BNSile, kus öeldi, et põhjuseks oli usalduse kaotamine. Tehti üks hilisõhtune stalinistlik kambakas, kus võeti algul üks punkt, mis läks sujuvalt üle teiseks ja siis kolmandaks, kuni kerkis mu tagandamine, kusjuures ma ise juhatasin koosolekut. Arvan, et minu viga on see, et olen liiga avameelne, minu põhimõtteks on alalti olnud läbipaistvus, usaldus ja kollektiivsus. 
On loomulik, et juhatuses on eri inimesed oma tendentsidega. Konkreetselt süüdistati mind selles, et ma ühes telefonikõnes ühele juhatuse liikmele olevat öelnud, et Kinomaja raskes seisus on võimalik, et maja jääks küll kinole (see ongi praegu kõige suurem oht, et Kinomaja võib kinomaailma inimeste käest ära minna), kuid võib samal ajal ka mitte kuuluda kinoliidule. Ja teine süüdistus oli see, et ma olevat Filmimaxile saatnud liiga viisaka ja pehme kirja, mis justkui ei peegeldavat juhatuse järsku otsust. Kuid see on nüüd stiili ja tooni küsimus – kirjad peavad olema täpsed, protseduurilised ja sõnaselged, kuid ühtlasi viisakad. 
Kinoliidu majandus on küllalt rängas olukorras, sest meil pole aastaid olnud raamatupidamist ega bilanssi. Kui eelmise juhatuse ajal vastutav sekretär Madis Tramberg ja esimees Hannes Lintrop teineteist vastastikku majanduspolitseisse kaebasid, siis saadetigi revisjon patupessa. Nüüd siis selguvadki kinoliidu täitmata jäänud kohustused ja võlad, ja kogu see üle miljoni kroonine võlataak viib eelmiste esimeeste – tõmban siin nimede rodule eesriide ette – tegemata jäänud töö ja mõne kummalise asjaolu selgumisele. Näiteks praegu jookseb Kinomaja katus ikka läbi, aga ometi kulutati üle-eelmisel aastal 1,5 miljonit katuse remondiks, nii et pidamatu katus peaks olema üle kullatud.
Usaldamatuse avaldamise taga on ka kahe filmifestivali – Pimedate Ööde ja Tallinna rahvusvahelise (TRF) omavahelised kaklused. See et Eesti Filmi Sihtasutus, mille ekspertkomisjoni esimees ma olen, saatis TRFile audiitori, aga festivali korraldajad võtsid ise teise audiitori. Praeguseks on kindlaks tehtud, et TRFil on pool miljonit võlgu, Hotell Palace’ile 140 000 krooni – kas Gina Lollobrigida arved jäidki siis maksmata?
On loomulik, et festivalid taotlevad raha fondidest. Ühes fondis töötajana näen, et mu tagandmise taga on rahaline eksistents, et Hannes Lintrop võitleb oma olemasolu eest kinoilmas. Mul on kahju, et läksin kinoliidu kui terviku huvisid kaitstes vastuollu mõne inimesega, kellel on oma isiklikud rahalised huvid. Kui kinoliidu juhatus kaalus veebruaris üldkogu kokkukutsumist restruktureerimise küsimuses, siis märtsis leiti, et ei mingit üldkogu, ja üleüldse pole vaja liikmetele põhikirja laiali saata. Paistab, et mõni juhatuse liige tahab loomingulise filmikunstnike liidu juhatuse koosolekud muuta mitte avalikuks parlamendiks, vaid mingiks kummaliseks salaseltsiks. Inimesed, kes armastavad salajasust, kardavad avalikkust ja sellepärast nad väldivadki üldkogu. Arvan, et minu küllalt avalik programm võiski olla piisavaks tagandamise põhjuseks. Loomulikult on avalikud asjad ja salajased asjad, mida kitsarinnalised inimesed ise salajaseks peavad. Kahjuks kipub kinoliidu juhatus jääma magedaks nõukogulikuks salaseltsiks, mida mul tuulutada ei õnnestunud. Kuid kinoliitu kui organisatsiooni tahaksin ma ikkagi reanimeerida.