Maimu Vannas
20. IX 1914 -- 24. X 1998
 
Ta armastas ja imetles üle kõige rukkipõldu -- päikeses, tuultes ja tolmlemas. Meri tekitas temas oma haaramatuse ja etteaimamatusega ängistust. Selles pihtimuslikus tões oligi ehk see, millega ta Thaleiat ja Melpomenet teenis -- värvigammade priiskamiseta, lihtsuse ja haritud elegantsiga. Ta oli pärit Tartu koolmeistri ja kultuuritegelase perekonnast. Saanud hariduse Tartus ENKSi Tütarlastegümnaasiumis, omandanud juristidiplomi 1940. a. Tartu ülikoolis ja lõpetanud 1951. a. maalierialal Eesti Riikliku  Kunstiinstituudi. Kunstnikutöö algas Draamateatris 1951. a., heitlikul ajal, kui reñiilaua taga vahetusid lavastajad ühtsoodu. Mõtte- ja töökaalust leidis ta siit eelkõige P. Põldroosi ja V. Panso kõrval. 
Sissekirjutus teatrilukku tuli Tammsaare "Põrgupõhja uue Vanapagana" ja A. Kivi "Seitsme vennaga", aga ka esimesi lavastusi tegevate K. Kiisa ja K. Süvalepaga (O. Lutsu "Kevade") ning J. Järveti silmapaistva kostüümitükiga -- Caragiale "Kaotatud kirjaga". Loometippudeks said O. Lutsu "Tagahoovis ja lavakunstikateedri I lennu diplomilavastus -- Calderoni "Nähtamatu daam". Algas töö filmi- ja TV-stuudiotes, kus võimisteed tähistavad eelkõige "Vallatud kurvid" ja imeteldava täpsuse ja täiusega kujundatud Tammsaare ja G. Kilgase "Rudolf ja Irma".
Lavaloomingu rikkaim ja sisukaim aeg tuli aga Eino Baskini Vanalinnastuudio sünniga, kus kogu 1980. aastate eesti stsenograafia tippu jäävad Patricku "Grupipilt", De Filippo "Silinder", Rostand'i "Cyrano de Bergerac", Gogoli "Revident", Särgava "Uus minister" jpt.
1989 tunnistati Maimu Vannas parimaks Eesti teatrikunstnikuks.
Tänades Maimu Vannast aastakümneid kestnud lavaloomingu eest, jääme leinama intelligentset ja eetilist isiksust, kes suutis välistada kõike maist, välist ja proosalist, suutis tabada kunstiimet kurjata ja kurtmata.
Suur tänu Sulle, Maimu Vannas.

Teater Vanalinnastuudio
Eesti Draamateater
Eesti Teatriliit
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Eesti Kultuuriministeerium
Lahkunu põrm maeti Rahumäe kalmistule.