Venemaa januneb renessansi järele

Venemaasse on raske õiglaselt suhtuda. Ühelt poolt on venelased sõbralikud ja inimlikud, teisalt sallimatud rahvusliku eraldatuse suhtes ning nõuavad peaaegu haiglaslikult enda armastamist. Vene õigeusu kirikule heidetakse ette mittekanoonilisust ja koostööd antikristliku valitsusega (J. Krotov). Kurjuse dimensiooni nähakse ka leninismi-stalinismi-eelses vene õigeusu kiriku. 
Esmapilgul tundub etteheide täiesti ülekohtusena. Suhtus ju vene õigeusu kirik paganausku küllaltki sallivalt ja paljudes regioonides toimus üleminek kristlusele sajandite vältel. Teisalt nimetatakse kroonikates katoliiklasi paganaiks. Tänu Vene valitsusele jäi ära õigeusu kiriku ühinemine Florentia leppe alusel katoliku kirikuga aastal 1439. Leppele alla kirjutanud metropoliit Isidoros tagandati ametist ja vangistati. Vägivalda kasutades omandati 1589. a. õigus oma patriarhaadi loomiseks. Külaskäigul viibinud Konstantinoopoli patriarhaadi delegatsiooni hoiti seni auvangistuses, kuni Konstantinoopoli patriarh andis vene õigeusu kiriku metropoliidile patriarhi staatuse.
Venemaa kasvuraskuste põhjuseks sai XV saj. lõpul avanenud võimalus asuda Uus-Vene impeeriumi kujundama ajal, kui normaalsete impeeriumide aeg oli möödas. Impeerium loodi keskaja malli järgi uusajal. I. Jakovenko sõnul on keskaja lõpp Venemaal unikaalse nähtusena täpselt dateeritav -- see juhtus 21. augustil 1991. Paraku pole see päris nii, ootustele vaatamata kestab keskaeg Venemaal edasi. Venemaa küll rappub ja võppub, kuid ei liigu paremale ega vasemale, edasi ega tagasi. Põhjuseks näib olevat omal ajal ärajäänud renessanss, mis lõi rahvusriike ja andis neile sisemise edasiliikumise mehhanismi. Lääne-Euroopa renessansi  kohta on palju kirjutatud, kuid põhimõtteliselt sama toimus ka mujal, Gruusias XII -- XIII, Kesk-Aasias, Iraanis ja Loode-Indias IX -- XII, Araabias VIII -- XII, Hiinas VIII -- XV sajandil (N. Konrad). Vaid Balkanimaadel ja Venemaal suruti renesansiliikumine eos maha. Bütsants ei jõundnud eelrenessansist kaugemale riikluse kadumise tõttu.
Bütsantsi saatust võib pidada nii traagiliseks kui ka ülevaks. Pärast Rooma langemist V. saj. barbarrahvaste saagiks hakkas Konstantinoopol pidama end uueks Roomaks, keda kaitsevad Jumal ja Jumalaema. Veel enne lõplikku langemist mõisteti, et impeerium ei ole enam erilise ilmutusliku kaitse all, et ta saatus allub kõigile ühistele seadustele (T. Metochites). Algoritmi ammendumise eneseteadvustanud Bütsantsi kreeklased lakkasid kaitsmast impeeriumi ideed ja võtsid suuna rahvusriigi loomisele ja kaitsmisele. Hoiak luges ja lõpuks vabaneti Türgi võimu alt.
Rooma esimene impeerium osutus edasiseks eksistentsiks sobimatuks V, teine XV sajandil. Kandepinnata jäi ka Karl Suure katse rajada Lääne-Euroopasse Bütsantsi eeskujul kristlik impeerium. Idee nurjasid praegu end hästi tundvad Lääne-Euroopa riigid, kelle etnosed ilmusid IX saj. nähtavale ja tahtsid olla omaette subjektid. Soosituiks osutusid seega impeeriumide põhjal tekkinud rahvusriigid ja nende kolooniad, ebasoosituks impeerium. Vene impeerium erineb kahest esimesest selle poolest, et  välditi antiikkultuuri kaasamist kristlikku kultuuri. Võibolla sellepärast eitati ka renessanssi ja sellele perioodile eriliselt omast tungi antiikkultuuri lätete poole. Nii toimides jättis ta ka oma piiridesse sattunud rahvad maailma telgkultuurist väljapoole, mis tähendab, et Venemaa ei täitnud impeeriumidele iseloomulikku positiivset funktsiooni. Neljandaks kristlikuks impeeriumiks võib tinglikult pidada Ameerika Ühendriike. Lugedes seniste näidete põhjal impeeriumide soositud eaks 800 -- 1000 aastat, muutub ta ebasoositud moodustiseks alles poole tuhande aasta pärast.
Loomulikult ei pruugi iga olla nii pikk, sest nimetatud periood on iseloomulik eelkõige keskaegsetele impeeriumidele. Ka on tegu impeeriumvabariigiga. Igal juhul tooks praegu ja lähiajal USA mõjujõu ohtlikul määral kahanemine kaasa maailma liikumise katastroofilise ebastabiilsuse suunas. Ta on loodud uusaja malli järgi ja täidab  vajalikke funktsioone. Öeldu ei tähenda, et USA iga nägemus on puhas kuld ja tema plaane ei ole vaja korrigeerida. Näiteks püütakse Ida-Euroopale peale suruda loomuvastast ja ebareeglipärast arenguvarianti. Vaatamata riiklikult finantseeritud sovetoloogide olemasolule ja külmale sõjale Venemaa vastu, oldi Nõukogude Liidu jagunemise vastu. S. Šestanovitš on nentinud, et isegi siis, kui uurida täielikult läbi külma sõja ajalugu, õnnestub sealt vaevalt leida mõne Lääne silmapaistva poliitikategelase oletust, et vastaspool jaguneb territoriaalselt tükkideks. Kui see ikkagi juhtus, olevat isegi USA president suhtunud juhtunusse halvakspanevalt. Ka Šestanovitš ise peab Nõukogude Liidu lagunemist juhuseks. Ei olnud juhuslik. Ajaloo tahe osutus vägevate poliitikute tahtest tugevamaks. Veelgi vähem oodatakse praeguse Venemaa jagunemist, mis tähendab, et Venemaale omistatakse jätkuvalt igavese Rooma staatus: "See kolmas Rooma, Püha Apostlik, särab Sinu võimsa valitsemise all üle kogu maailma eredamalt kui päike... Kaks Roomat on langenud, kuid kolmas püsib ja neljandat ei tule iialgi" (Pihkva kloostri iguumeni kirjast tsaarile). On tõenäone, et ajalugu sammub seegi kord poliitikute tahtest mööda ja lagundab Venemaa üldiste seaduste alusel rahvusriikideks.
Tekib küsimus, miks teadlased ja poliitikud produtseerivad illusioone, mis raskendavad Venemaa muutumist rahvusriigiks. Ei suudeta mõista, et Venemaa ei ole Lääne-Euroopa ühenduse ega Ameerika Ühendriikide taoline moodustis, sest on loodud ja toimib keskaegsete mallide järgi. Venemaa ei saa kuhugi integreeruda enne, kui  on teinud kiirendatud korras läbi renessansi ja jagunenud subjektideks. Isegi esimese Rooma põhjal tekkinud rahvusriikide kolooniad on saanud rahvusriikideks, erandkorras laiutab Põhja- ja Kesk-Euraasias loomuvastaselt üksnes Venemaa. Olukorrast endale aru andmata ei mõista me, et Venemaa nõuab rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu nn. lähivälismaal elavatele esindajatele tavaliste inimõiguste asemel impeeriumirahva e. superetnose õigusi. Rahvusvahelised organisatsioonid on pärast kontrollreide süüdistused inimõiguste rikkumises enamasti kõrvale lükanud, kuid termineid õigesti kasutamata jääb rahvusvahelisele üldsusele ikkagi mulje, et Baltimaades rikutakse venelaste kui tavakodanike õigusi. Sageli on Vene võimude rahulolematus ebamäärane ja üldsõnaline, sest kõike välja öelda nähtavasti häbenetakse ja ei osata ka. Võib siiski aimata, mida silmas peetakse. Nimelt ei suuda superetniline venelane taluda teiskeelse tavaetnose rahvustunnet ja eraldatust. Nimetatud ilminguid kohates tunneb ta end diskomfortselt ja tõlgendab pretsedenti üldriikliku ühetaolisuse printsiibi rikkumisena. Ka ootab ta peaaegu haiglaslikult, et teda armastataks (S. Lurje). Paraku ei ole võimalik neid soove rahuldada. Eesti parlament võib küll vastu võtta vastava seaduse, kuid kes kindlustab selle täitmise? On ka võimalik sõlmida Venemaaga armastuse ja koostöö pakt, kuid eestlastel on veel meeles esimese pakti tekitatud tunded, ja mis peamine, isegi pakti ja sellega kaasaskäiva kontrollarmee abil ei õnnestu eestlasi panna armastama superetnose kombel käituvaid venelasi. Mis teha, superetniliste taotluste ja nende täitumise määra vahel eksisteerib traagiline vastuolu...
Kogetud ajaloo põhjal võib öelda, et kui Venemaa tahab mingil austusväärsel kujul püsima jääda, peab ta kahe eelmise Rooma eeskujul oma kiriku reformima. Lääne-Euroopas teisenes kristlik kirik kahe lainena. Esiteks eraldus katoliku kiriku rüpest selle mandumist tauniv protestantlik kirik ja seejärel reformis end ka emakirik. Õigeusu kirik ei jõudnud end reformida, kuid riigi tegevuse aluseks olnud algoritmi ammendatusest saadi aru enne riikluse kadumist. Üks juhtmõtlejaid Theodoros Metochites ütles, et impeerium on saanud peale paganrahvaste ka kristlike riikide naerualuseks ja põlguse objektiks ning aitas teistelgi jõuda äratundmisele, et impeerium ei ole enam erilise ilmutusliku kaitse all ja tema saatus allub üldkehtivatele seadustele. Need mõtted on eeskuju pakkuvad...
Impeeriumide lõppiga on ajaloolise kogemuse põhjal mingil määral prognoositav. Nii esimene kui ka teine Rooma kestsid ligi tuhat aastat. Kuna vene õigeusu kirik võttis algusajal (IX -- X saj.) lähteks Bütsantsi IV -- V saj. tekstid (D. Lihhatšov), tekkis tema ja Bütsantsi arengu vahele u. 500 aasta pikkune faasinihe. Selle nihke võrra võis Venemaa edasi kesta. Liites Bütsantsi impeeriumi lõppaastale 1453 nimetatud faasinihke, saame Vene impeeriumi lõppaastaks 1953. Juhuslikult langeb number täpselt kokku Stalini manalassemineku ajaga. Seaduspärane on ajalõik üldisemas mõttes.
Müstika valdkonnas tekitab mõtteid ja seostub ajaloolise tegevusega Moskva asutamise aeg 666. aasta. Uue Testamendi järgi on see metsalise arv (Ilm. 13). Johannese ilmutuses paneb teine metsaline inimesed kummardama esimese metsalise kuju ja laseb tappa need, kes seda ei tee. "Ja ta eksitab neid, kes maa peal elavad, tunnustähtedega, mis temale on antud teha esimese metsalise ees, ning käsib neid, kes maa peal elavad, teha kuju metsalisele... Ja temale anti meelevald anda metsalise kujule vaim, et ka metsalise kuju räägiks ja teeks, et need, kes iialgi ei kummarda metsalise kuju, ära tapetakse." Stalin pani tõepoolest kummardamiseks välja Lenini kujud ja laskis tappa või vangistada need, kes keeldusid kuju kummardamast. Vaimuvilja said takistusteta müüa üksnes NLKP ja ÜLKNÜ piletiga märgistatud inimesed. Alles 20. sept. 1998 ütles üks poliitik Kuku-raadios, et pidi komsomoli astuma väitekirja müümise protsessi kiirendamiseks. Erandiks olid üksikud päristeadlased. Johannese ilmutuses öeldakse: "/---/ ükski muu ei saa osta ega müüa kui aga see, kellel on see märk: metsalise nimi või nime arv. Siin on tarkus. Kellel on mõistust, see arvaku ära metsalise arv. Ja tema arv on kuussada kuuskümmend kuus."
Moskva oli päriskroonikate andmeil olemas juba 6655. aastal (1147. praeguse kalendi järgi), kuid hiljem koostatud legendilaadseis pärimustes loetakse asutamise ajaks aastat 666 või 6666 (1158). Siinkirjutaja on kaugel mõttest (veelgi kaugemal väitest), et Moskva linna ja moskoviitide riigi asutamise ajal on piiblis osutatud tähendus, et ta loodi metsalise, st. kuradi aastal ja kogu hilisem Venemaa ajalugu on selle sümboliga ära määratud. Müstikat kõrvale jättes on Venemaa eripära seisnenud üksnes selles, et ta loodi uusaja künnisel keskaja mallide järgi ja kuigi hilisemal ajal on ideoloogiavarrast vahetatud, töötab reaktor edasi sama printsiibi alusel. Samas võib oletada, et vaimulikus seminaris õppinud Jossif Dñugašvilit inspireeris Staliniks saades tõepoolest Johannese ilmutus. Ütlesid ju kõik tema endised sõbrad ja seltsimehed, et originaalmõtlemiseks polnud suur juht võimeline. Küll aga osanud ta süsteemipäraselt, selgelt ja veenvalt esitada ning realiseerida teistelt ülevõetud mõtteid ja ideid...

Enn Haabsaar