|
|
|
|
| Maailmaluule postmodernsel ajastul |
| 4. – 7. oktoobrini Tartus peetud Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse
Assotsiatsiooni korraldatud konverentsil “Maailmaluule postmodernsel ajastul”
oli osavõtjaid nelja maailmajao neljateistkümnest riigist,
lisaks loeti ette faksitud ettekanne Tsiilist. Tagasipilgul ei luba
źritusel k›neldu-kuuldu nźźdisluulet kźll źhtse valemiga kokku v›tta, v›imaldab
aga tŠhelepanekuid selle kohta, kas on teemasid ja kźsimusi, mis niiv›rd
mitmepalgelisele ja eritaustalisele luuleuurijate seltskonnale valdavas
osas huvi pakkuvat näivad.
Ilmselt juba konverentsi pealkirjast johtuvalt olid osalejad end häälestanud luule koha vaagimisele kaasaegses maailmas, mida lausa luulekeskseks ei paistnud pidavat keegi. Samas ei kostnud ka otsest kadu ja hävingut kuulutavaid apokalüptilisi ennustusi, vaatamata sellele, et András Kappanyos Budapestist oli oma ettekande pealkirjastanud "Puuduva zanri juhtumina" ning Rein Raud kõneles vormi võimatusest. Ungarlase käsitluse üheks eelduseks oli üleilmselt tuntud nüüdiskaanoni puudumine – kõigile kokkutulnutele tuttavat näiteteksti otsides oli ta olnud sunnitud pöörduma ajas tagasi Elioti “Ahermaa” juurde. (Eliot ja Pound esinesid kas olulisemate või vähemate viidetena enamikes ettekannetes, nii harjunult kõrgmodernismi käilakujude rollis, kui standardlŠhenemist k›igutava nurga alt vaadelduna: Poundi nimetas Rein Raud ka esimeseks postmodernistiks.) K›ige karmima hinnangu nźźdisluules toimuvale andis Ariel Fernándeze läkitus Tšiilist, mis pidas selle põhitunnusteks hajumist ja pühadusekadu, antiluule ja sellega kaasneva antikriitika teket organiseeriva keskme puudumisel. Kuid temagi lootis uue sajandi uue luule esiletõusule isegi Tšiili ideoloogiliselt surutud oludes. Luulekaanoni tekkemehhanismid ning luule levikuga seonduv tuli aruteluminutitel ning kuluaarides k›ne alla k›igil konverentsipŠevil – vesteldi nii luuletajate kodu- ja välismaisest tuntusest kui sellega otseselt seotud luuletõlke võimalustest või võimatusest. Indrek Tardil oli neis küsimustes nagu ikka esitada ülevaatlikku statistikatki. Kui tõlkealane arutelu kippus üle pea kasvama, soovitati sel teemal koguni omaette konverents kokku kutsuda. Konkreetset luulevahendusjuhtu Hispaaniast Eestisse vaagis Manuel Cáceres Sánches, kes aga keskendus peamiselt valikuprintsiipidele, kontekstile ja tekstide jŠrjestusega saavutatud efektile; źhtlasi nŠitas ta, et v››rkeeles avaldamiseks esitatud valimik v›ib lisaks sellesse arvatutele tutvustada sihtkohas ka koostaja loomingulist kreedot. Ameeriklanna Nancy Coheni ettekandest aimdusid luuletaja seotus kirjastaja ja kriitikuga pinged, kommertsreklaami ja arvustava kriitika vahel ning miks mitte ka trükiteose füüsiliste parameetrite tähenduslikkus. Igathes imbus kõikjalt läbi tõdemus, et luule tekib ja liigub konkreetse maailma ühiskondlikes oludes, mitte vaakumis. Küsimusele selle maailma postmodernsusest pöörati oodatust küllap vähemgi tähelepanu. Ei vaieldud termini sisu üle, küll aga kaheldi kohati selle otstarbekuses. Oli uurijaid, kes ei tunnistanud termini universaalsust: pigem kaasmaalasele Kierkegaard’ile toetuvalt mälu ja mäletamisega tegelnud Svend Erik Larsen Taanist tuletas korduvalt meelde modernse-postmodernse mõiste lokaalset, anglo-ameerikalikku päritolu; selle sajandi hiina luule arengujoontest kõnelnud, Austraaliast kohale sõitnud Li Xia tõmbas küll paralleele Leslie Fiedleri Playboy-manifesti postmodernsuse ning Hiina olude vahel, kuid jäi viimaks siiski skeptilisele seisukohale, kas see mõiste on Aasia konteksti arutamisel ikka kõige kohasem. Eesti poolelt kostus selleteemalisi kommentaare Arne Merilailt, kes ballaadi ajamudelist loobumises nägi ka modernismi paradigma katkemist eesti luules, ent ei väitnud end teadvat, kuidas järgnevat õigupoolest nimetada tuleks – samas Alliksaart siiski mõnel korral postmodernistiks liigitades. Jüri Talvet pakkus oma ettekandes välja hoopis transmodernismi mõiste, mille tema Loomingus ilmumisjärge ootav ettekanne kirjandushuvilisele lugejale küllap põhjalikumalt lahti seletab. Rumeenia kirjandusõppejõud Liviu Papadima konstateeris, et sealmail jäi kõige intensiivsem debatt postmodernismi üle 80ndatesse, seega paradoksaalselt Ceausescu diktatuuri aega. Pigem siiski vastandumise või eskapismi kui sarnasuse tõttu. Jamesonlikult defineeritud, hiliskapitalismiga seonduv postmodernism näib ehk maailma veere poole jŠŠvamates źhiskondades rakendamiseks t›esti pisut ebakohasena. Sellest, mis nende – ja meie – veerepealsete luules viimastel aastakümnetel tegelikult toimub, püüti teha mitmeid kokkuvõtteid: lisaks Tšiilile, Hiinale ja Rumeeniale kõlasid ülevaated Läti (Ausma Cimdina), Leedu (Donata Mitaite) ja ingliskeelse India kohta (Mohit K. Ray). Viimatimainitud kõnelejat üritati kaasata ka pisut provokatsioonilisse postkolonialistlikust teooriast toonitatud väitlusse inglise keele rolli üle endisel impeeriumimaal, kuid see jooksis liiva – vaade seestpoolt osutus igati positiivseks hinnanguks inglise keelele kui India keelepaljust ühendavale ja maailmakultuuri vahendavale nähtusele. Laiahaardelisi, "olukord praegu"-tüüpi ettekandeid võiks pidada üleminekuvormiks, mis viis abstraktsemate üldteoreetilisemate lähenemiste (mille väärikaks avalöögiks oli kahtlemata konverentsi esimene ettekanne luulest ja humanitaarteadustest Thomas Salumetsalt Kanadast) ja konkreetse keeleruumi kitsamate kirjandusnähtuste või autorite analźźsimise vahel. Luule p›hihoovuse kohale v›i k›rvale kasvanust olid inspiratsiooni saanud eesti viimase aja luulekriitikat kokku v›tnud Rein Veidemann, eesti luule-underground'i kahasse uurinud Kersti Unt ning Sirje Olesk ja Moskva alternatiivpoeedist Kibirovist kõnelnud Marina Grisakova. Mõistagi ei puudunud konverentsil teisedki ettekanded, mille taotluseks polnudki ulatuslikum, üldistav süntees, vaid keskendumine ühe või paari luuletaja vaatlemisele. Iseloomustavaks elemendiks enamiku puhul neist polnud siiski autori hermeetiline eraldamine kontekstist, vaid kõrvutav aspekt, suhestamine mingi traditsiooni või varasema kaanoniga. Ai Kuroda Pariisist vaatles Jacques Réda suurlinnauidanguid Baudelaire'i jälgedes. Peter Talme Stockholmist tegi tähelepanekuid selle kohta, kuidas Magnus William Olsson taasasustab Rootsi ühe tuntuma modernluuletaja Gunnar Ekelöfi poeetilist universumit. Tema kaaslinlane Mattias Fyhr otsis Mare Kandre luuleloomingust gooti traditsiooni elemente, põhjustades tulise keskustelu selle źle, millised v›ivad olla (neo)gootika ilmingud kirjanduses ja ka filmikunstis ning kas see nŠhtus on kultuurispetsiifiline. Siinkirjutaja k›rvutas oma ettekandes Tomas Transtršmerit ja Jaan Kaplinskit anglotsentristliku luulekaanoni taustal, Austria kirjandusteadlase Wendelin Schmidt-Dengleri vaatluse alla jäid Ernst Jandl, Friedericke Mayröcker ja Peter Waterhause. Ei puudunud ka traditsiooniline motiivianalüüs Pilvi Rajamäe ettekandes inglasest Geoffrey Hillist. Konverentsil domineerinud suhtumise luulesse v›ttis igati kohaselt kokku Reet Soola Heideggerist lähtunud arutlus, mis Elizabeth Bishopi näitel jõudis järelduseni, et kuigi tänapäeva maailm võib õhutada selles kahtlema, pole Hölderlini sõnad " /---/ dichterisch wohnet der Mensch /---/" siiski kehtivust kaotanud. Ene-Reet Soovik
|
