|
|
|
|
| Tuuldunud mees |
|
|
 |
| Ühistöö näide: luuletaja koos palendaja
Mari Kaljustega.
Teet Malsroosi foto |
| 27. oktoobri pärastlõunal kaikus Kirjanike Maja mõnevõrra
üllatuslikult torupillimuusikast. Tõepoolest, seekord oli musta
laega saali kogunenud õige värvikirev ning meeleolukas seltskond;
lisaks literaatidele kunstnikke ja muusikuid, filmimehi ja restauraatoreid,
kunstiinimesi õige mitmest vallast. Põhjuseks oli Varraku
kirjastuselt ilmunud Peep Ilmeti valikkogu "Tuuldunud luule" ja autori
täna täituv tuuline poolsada.
Kirjastuse Varrak nimel kõneles tegevdirektor Priit Maide, sissevaate Peep Ilmeti luulesse esitas Sirje Kiin. Ilmeti luule on mitmekihiline, seal leidub jälgi rahvausundist Juhan Liivi, Heiti Talviku, "Daodejingini". Oluline on aga tervik, süntees, autori hääletämber ja keelekõla. Ilmeti luule on valdavalt tume, tasane, hearütmiline mana, soode ja rabade maastik, millesse aeg-ajalt välgatab helkivat valgust. Ilmetlik sõnavara on ilmekas, iseäranis verbide osas, ikka hoidmas sõgedalt jõulist pulssi talitsetud väes. Just seda talitsetust, tagasihoidlikkust tõigi Sirje Kiin esile kui Peep Ilmeti kammitsat, hästiistuvat kõvakraed luuleaias, mis ei lase tema loomupärasel jõulisusel täieväeliselt puhkeda. Ehk Juhan Liivi sõnul: "Kes laulab kõlavais sonettides, raudriides lõbutseb see lilledes". Ometi purskub Ilmeti toekalt, sõjakalt romantiline laad ajuti vabalt esile - näiteks "Viirastustes". Boriss Berntein on Kaljo Põllust kõneldes kasutanud väljendit "samm üle aastatuhandete, mis hävitab aja"; sedasama igavikulisust aimub Ilmeti luulest. Tähelepanu alla võeti ka üks üsna omamoodi nähtus, Peep Ilmeti loodud autoriñanr liiving, Juhan Liivi 1911.a. kirjutatud neljarealise luuletuse "Sügise tuul" silbiskeemil 4 - 4 - 8 -4 põhinev napp luulevorm. Mõnevõrra põhjustas terminites segadust asjaolu, et üks esimesi liivinguid kannab pealkirja "Leinaliivik". Luulevormi õige nimetus on aga ikkagi liiving. Seejärel astusid üles mitmed kokkutulnud, kel midagi öelda või üle anda oli, viimane sõna jäi luuletajale endale. Peep Ilmet meenutas hiina muinasjuttu Yun Sust, kes kirjutama õppides ikka ja jälle liivale hieroglüüfe joonistas, mille lained ära uhtusid. Nii on kogu inimese looming varbaga liivale kirjutamine. Selleks aga, et midagi jääks, on vaja ühistööd, see, mis säilib, on ühiskunst. Selleks, et sünniks film, raamat, etendus, plaat, on vaja väga paljude inimeste jõupingutused ühendada. "Kui ma vaatan raamaturiiulis järjest kõrvuti raamatuid "Eesti sood", "Eesti rabad", "Eesti järved" - siis täidab südant suur soojus, mõeldes kõigi nende inimeste peale, kes on töötanud igaüks omal moel selle heaks, et need raamatud võiksid ilmuda. Hea tunne on. Ja siis saab rahulikult uinuda. Eesti luule, kogu eesti kultuur on tegelikult alles algstaadiumis, suurem osa sellest on veel loomata. Ja keel, keel, keel..." Doris Kareva
|
