Kolmekordne "Kupar"
 
Kirjastused on sarju välja andma hakanud. Eks seegi ole kosumise märk.
Igaüks leiab enda jaoks midagi lihtsamalt kätte. Sest raamatuletid on tõesti lookas, enam ei jaga, mis on mis. Kui sari usaldust äratab, söandad raha kergema südamega letile laduda. Kupar on hakanud välja andma "Moodsat klassikat". Omamoodi intrigeeriv tiitel, ja pani huvituma, mis on moodne ja klassikaline samaaegselt. Ühe raamatu lugemisest ei piisa, üks võib ikka olla ühepäevaliblikas. Võtsin kolm ette. Kolm on kohtuseadus.
1. Agota Kristof. "Kaustik. Katsumus. Kolmas vale". Prantsuse keelest tõlkinud Urmas Rattus.
Pärast 1956. aasta masendavat ülestõusu kodumaalt lahkunud ungari emigrant, praegu Šveitsis elav autor oli vähemalt mulle täiesti tundmatu. Seda meeldivam oli tutvumine. Triloogia (või romaan kolmes osas?) räägib kaksikvendade Lucase ja Clausi loo, sõjajärgsest ajast tänapäevani. Lugu on mõjus, vägivalla ja julmuste estetiseerimise poolest meenutab teist Ida-Euroopa emigranti, Poolast põgenenud ameeriklast Jerzy Kosinskit; mõneti ka soomlast Jouko Turkkat. Lakoonilise, kiretu kõrvaltvaatajana jälgivad terased ja varatargad poisid maailma hullust, jäävad ellu, kohanevad hullusega ja panevad elu kaustikusse kirja, ei hädalda ega tundle, sest "Sõnad, mis tähistavad tundeid, on üldse väga ähmased; parem on neid mitte kasutada ja kirjeldada hoopiski asju, inimesi ning iseennast, see tähendab: jääda truuks faktidele" (lk.32). Sellega on kirjutamise laad õigustatud, täpsest kronoloogiast või biograafiast on küll asi kaugel. Autoril on veel teinegi võimas enesekaitse välja pakkuda – kui üks vendadest teisele poole piiri põgeneb, jätkab Lucas päeviku pidamist, teeb seda kõigi eest salaja, sest "igal inimesel on õigus kirjutada oma raamat", ja kui ta ei saa pidada kirjavahetust vennaga, kirjutab ta sõnumeid kaustikusse, ka see on kirjavahetus. Hirmud ja valed on maailmas normiks muutunud ja lugu ise on kaustikusse kirja pandud selliselt, et enam ei saa aru, kus on tõde, kus vale. Kord on vendi kaks, kord üks, kord saab isa piiriületamisel surma,  ja poeg kõnnib üle tema surnukeha vabadusse, kord tapab ema isa ära, kord sureb ema, kord elab edasi. Ja kui teised inimesed asjasse sekkuvad ja kaustikut lugeda saavad, ütlevad nad, et midagi sellist pole sündinud, kõik on vale. Uudishimulik vanaproua, kelle käest kirjutaja paberit ja pliiatseid ostab, käib peale: "Huvitav oleks siiski teada, kas kirjutate tõestisündinud asjust või mõtlete kõik ise välja?" "Vastan talle, et püüan üldiselt kirjutada sellest, mis tõesti juhtunud on, aga et antud hetkel on tõde muutunud talumatuks, nii et mul tuleb üht-teist muuta. Seletan, et püüan kirja panna omaenese elulugu, aga et ma ei saa, et julgusest tuleb puudu, et see kõik on liiga valus. Et sellepärast pean ma mõnda asja ilustama ja kirjeldama asju mitte päriselt niisugustena, nagu need tegelikult olid, vaid nagu nad minu arvates oleksid pidanud olema" (lk. 356). See ülestunnistus ehmatab, olen ise kusagil peaaegu samamoodi kirjutanud, ei viitsi vaadata, kus täpselt, ja küllap on teisedki kirjutajad midagi sarnast tundnud. Ja samal ajal saab valetamine teise tähenduse, muutub luiskamiseks, õigustab kaustikusse kirjutamist kui sellist. Sest kirjutab ka Victor ja kägistab oma õe surnuks, kui see teda kirjutama sunnib – seda peab ise tahtma või ihalema, sunniviisiliselt kirjutamisele tuleb vastu hakata. Ja nii polegi enam tähtis, kas Claus tuleb tõesti kakskümmend kaks aastat hiljem oma sünnilinna tagasi ja räägib kogu loo uuesti ümber, aga teistmoodi – ta oli vigane laps, kellel polnud mingit venda. Otsib venda taga, ja valetab endale, et on venna välja mõelnud. "Tõesti oleks huvitav teada saada, mida need teie vihikud sisaldavad. On need teie päevikud?" Claus ütleb: "Ei, siin on ainult terve rida valesid. "Valesid?!" "Jah. Väljamõeldud asju, tähendab. Lugusid, mida pole sündinud, kuid mis oleksid võinud sündida." (Lk. 423) Pool sajandit hiljem saavad vennad kokku, teavad mõlemad, et on vennad, aga eitavad seda. Tulevad uued lood ja uued valed. Tõde rääkides pead sa valetama – nii võiks selle pärisvale kokku võtta. Vähemalt sellisena saan mina Kristofist aru – hirmu aegade argine vale kasvab üle kirjutaja valeks, millel pole enam midagi tegemist olemise ja enesesäilitamisega, mis muutub tarviduseks, mis painab, on koguni ohtlik, ja ometi kannad neid täiskirjutatud kaustikuidnagu needust kaasas, oled korraga nii oma kirjapanekute looja kui ohver .
2. Amos Oz. Ära ütle, et öö. Heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa.
Eesti lugejale juba Loomingu Raamatukogust ("Kurja Nõu Mägi", 1993) tuttav Iisraeli kirjaniku (sünnilt Amos Klausner, muutis hiljem nime) hea romaan, millele tõlkija on lisanud väärt järelsõna selle maa modernproosa hetkeseisust. Kui ma usuksin biblioteraapiasse, siis tituleeriksin seda "rahulikuks" või "rahustavaks" proosaks. Mis on iseenesest imeline, sest eemaltvaataja ootaks sealt maalt ärevat, valvsat, hüppevalmis teksti, kui Iisraeli staatust ja saatust silmas pidada. Oz jutlustab huumoriga vürtsitatud kannatlikkust ja sallivust, võibolla on ta ise väsinud vihkamisest, jagab seda leebust teistele, ja mitte mingis lapidaarselt sotsiaalses plaanis, vaid rahu olgu mehe ja naise vahel, kahe inimese vahel, muu jääb tagaplaanile. Theo ja Noa on aastaid koos elanud, on elu ja ilma näinud, nüüd tagasi tõmbunud vaiksesse väikelinna. "Nõnda juba seitse aastat, hoolikalt hoidudes muutumast tolle näitlejapaari sarnaseks, kes rändab ühest kohast teise ning ikka ja jälle, otsekui äraneetud, esitab oma igivana näitemängu kaosest, kannatusest ja hukatusest. Kuni tal suri üks veidrikust õpilane, hukkus nähtavasti õnnetuse tagajärjel, olles uimastite mõju all, või ehk tappis end ära, see ei ole teada, ning selle asemel, et anda välja mälestusraamatuke, võttis Noa enda peale ülesande rajada siia tema mälestuseks narkomaanide võõrutuskodu. Leinav isa lubas teha rahalise annetuse ning mingil mulle arusaamatul põhjusel otsustas valida just Noa, selleks et moodustada vastav komitee.  Aga kui palju on Noal aimu komiteedest ja avalikest asjadest? Teda ootavad pettumus ja alandus, millest ma tahaksin teda säästa, ainult et minul pole aimugi, kuidas. Algul püüdsin teda ettevaatlikult hoiatada, kuid sellega kutsusin esile ainult sarkastilist viha, mille olemasolu temas ma ei oleks uskunud. Seejärel nägin vaeva, et teda mõne lihtsa nõuandega aidata, kuid põrkasin  tema salvavale vastumeelsusele. Ainult raha soostus ta laenuna minult vastu võtma, otsekui hajameelsusest, ilma et oleks näinud selles suurauda või püünist. Selleks et teda aidata, pean ma loobuma igast katsest teda aidata." (Lk. 158)  Selliselt võtab Theo südmustiku kokku, jälgib naise rahmeldamist kõrvalt, ei sekku, ometi on ajapikku tema see, kes asja tõsiselt kätte võtab, kuigi päris lahendust ei tulegi. Aga nad lähevad üheskoos edasi, lahknemist või vastasseisu ei tule, sest nad on takistamatus ühenduses nagu sõrmed ja peopesa. "Kellel on natuke heatahtlikkust, leiab heatahtlikkust igal pool" (Lk. 262) Ometi ei kavatse ma Ozi mingiks taltunuks või ebasotsiaalseks kirjanikuks tembeldada. Ja ta näib ise täpselt arvestavat, kellele ja millal ta kirjutab – kas laste lõbustuseks, täiskasvanute rahustamiseks või poliitikute manamiseks. Ühes 1977. aastal antud intervjuus (The Irish Times, 4.IX) ütleb ta, et on küll teadlik, kuidas iga ta loo kohal ripub poliitiliste reaaliate vari. "Kui Moby Dicki” oleks kirjutanud Nadine Gordimer või Ivan Klima või Gabriel García Márquez, võtaksid kriitikud kohe pähe, et valge vaal sümboliseerib reťiimi ja kogu romaan saaks otsekohe teise tähenduse. /.../ Ma ei kirjuta kunagi poliitilisi alleegooriaid, ma ei ole kellegi poolt. Ma räägin lugusid inimestest, inimlikust olemisest, pingetest mehe ja naise vahel. Kui ma tahan meie valitsust põrgusse saata - ja seda ma tihti ka teen – siis kirjutan ma essee. Mul on kaks sulge: üks juttude, teine esseede tarvis. Ja ma hoian esseed viha ja raevu jaoks varus. Ma elan esseede ja juttude pajatamise vahel". Ozi radikaalsust tempereerib siiski praktitsism, ennekõike on ta patsifist ja optimist. Ta väidab, et on kogu aeg teadlik oma vene päritolust, kuigi pole ise kunagi Venemaal olnud ega oska vene keelt, aga tunneb endas venelikkust (üks tema loodud tegelastest – Fima romaanist "Kolmas olek" – on otsekui järelkaja "Oblomovile"). Ta vanemad rääkisid omavahel vene ja poola keelt, lugesid saksa, prantsuse ja ingliskeelseid raamatuid, ja õpetasid pojale heebrea keelt, tahtsid temas näha uut Iisraeli, mis oleks vaba juudilikest neuroosidest. Aga Ozi sõnade järgi elab ta ikka maal, kus "kõik karjuvad ja keegi ei kuula. Kaks iisraellast ei saa milleski kokku leppida, ja üks iisraellane ei saa iseendaga milleski kokku leppida. Me oleme pärit Fellini, mitte Ingmar Bergmani filmidest". Ozi arvates on Iisrael läänes üle sentimentaliseeritud, tema ise vihkab juute armastuses ja häbis. Ta ise peab alati "Naise tundmist", Fima-lugu ja "Ära ütle, et öö" triloogiaks, kus on juttu tavalistest asjadest, kodustest tegemistest, lihtsalt elamisest. Ja Oz saab siiani kirju kogu maailma naistelt, kes pärivad temalt, kuidas oskas ta kahekümne nelja aastaselt näha maailma naise silmade läbi ("Praegu ei kujutaks niisugust asja unes ka ette," tunnistab ta nüüd.) Ja muidugi on ka neid naisi, kes ütlevad – kuidas sa julgesid! 
3. Fay Weldon. Kuu Minneapolise kohal. Inglise keelest tõlkinud Faina
Laksberg.
Weldonit peetakse feministiks. Ozi ei peeta, kuigi ta oskas naisjutustajaks ümber kehastuda. Weldoni raamatu ümbrispaberil on kirjas: "Oleks ekslik arvata, et see raamat pakub huvi üksnes naistele". Olin küll valmis eksima, tundsin ikkagi huvi, aga andsin alla. Ma pole kunagi osanud aru saada, miks ühed autorid klammerduvad meeleheitlikult laste-, teised naistekirjanduse sildi külge, ühed taovad vastu rindu, et nad on ausad dokumentalistid, teised - et scifi-istid. Minu jaoks on see otsekui iseenda odavdamine, hinnaalanduse nõudmine. "Ma olen feminist, ma  kirjutan sugudevahelistest vastuoludest!" Kas selleks peab tingimata naine olema, et sugudevahelistest vastuoludest kirjutada? "Ahh, ma kirjutan ainult lastele, minult ei saa nõuda maailmavalu!" Justkui laps oleks mingi tundetu tobuke. Jne. Mis on spetsiiliselt naiste probleemid? Kui Peeter Sauter kirjutab kuupuhastusest (ma ei tea, kas ta on seda teinud), kas ta on siis feminist? Sellises füsiopsühholoogilises enesekapselduses, feministlike kirjastuste, feministlike ajakirjade, feministliku kunsti apologeetikas võib sama hästi näha ka kainet ja kaalutlevat võimalust kergemini oma kaup maha müüa, turul läbi lüüa, mitte hoolida sellest kirjandusest, kus jäme ots on valdavalt igasuguste mailerite ja hemingwayde käes (kui palju jama mehed kirjutavad, aga nad vähemalt ei nimeta end meeskirjanikeks või tont teab kelleks), feminismi võib alati pakkuda hea ja usaldusväärse kirjanduse pähe, sest kuidas sa seda ähmast headust ikka muidu mõõdad, olgu siis hea vähemalt see, mida meie välja pakume. Minul pole tahtmist Wendonit ei kiita ega laita, tahan siinkohal ainult näpuga ette näidata, et ta endale õiged lugejad leiaks.

Rein Saluri