John Adamsi ooperi  “Nixon Hiinas” (“Nixon in China”) kontsertettekanne 23. ja 24. mail Estonia kontserdisaalis. Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Saksofonikvartett, solistid James Maddalena, David Wilson-Johnson, Stephen Richardson, Mati Turi, Katre Kõiva, Meeli Tammu, Katarina Böhm, Boel Adler ja Inger Stark. Dirigent Tõnu Kaljuste. 
John Adamsi (1947) ooperi “Nixon Hiinas” (1987) kontsertettekandega kahel päeval Tõnu Kaljuste juhatusel lõppes Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori ooperisari “Juhid ja jumalad”. Mäletatavasti algas see keskaegse kirikuooperi “Taanieli mäng” esitusega jaanuari lõpus, veebruaris kõlasid eesti esimene ja viimane lauleldus Karl August Hermanni / Raimo Kangro “Uku ja Vanemuine” ning Raimo Kangro “Ecu ja Uku”, märtsi lõpus Händeli oratoorium “Saul” (seda esitatakse mõnikord ka ooperina) ning sarja krooniks siis nüüd Adamsi esikooper “Nixon Hiinas”. Sarja nimetus “Juhid ja jumalad” andis ooperite kontsertettekannetele juba ette teatud kindla programmi – kuulajate ette ilmusid järjest Vanast Testamendist tuntud prohvet Taaniel, Uku ja Vanemuine (ning rahavõimu sümboliseeriv Ecu), siis kurikuulus kuningas Saul ning viimastena USA president Richard Nixon ja Hiina liider Mao Zedong. Sari, mille valikukriteeriumiks oli tugev religioosne-poliitiline juht ooperi-oratooriumi peategelasena. 
Adamsi “Nixon Hiinas” on väga huvitav suurteos nii oma helikeelelt kui dramaturgiliselt intriigilt – libreto aluseks on Richard Nixoni visiit Hiinasse 1972. aastal, mil USA president kohtus esimees Mao Zedongiga. See on muusikaline draama, mille peategelasteks on maailma võimupüramiidi tipus olevad poliitilised liidrid. Samas jätavad Alice Goodmani libreto ning John Adamsi muusika neile tippjuhtidele ofitsiaalse rolli kõrval ka inimliku dimensiooni, nii toimub tähendusrikas pööre Mao repliikides ooperi lõpus – hiina rahva juht ja (eba)jumal esimees Mao ütleb siis: “Ma pole mitte keegi. Mind ei tunne mitte keegi, anna mulle suitsu.” Ning Hiina peaministri Chou Enlai elutark tõdemus: “Kui me võitleme, siis sureme, ja kui me ei võitle, siis sureme.” Valikut nagu enam polekski. 
Oma helikeelelt on “Nixon Hiinas” nö. postminimalistlik teos, kuna muusikas kasutatavad fraasikordused tuginevad mõnikord küllalt pikkadele motiividele, samas muutuvad pidevalt ka nende helistikulised transpositsioonid. Juba esimese stseeni alguses hoidis koor rütmiliselt täpseid harmooniaplokke, harmoonia ise mõjus aga samal ajal selles mõttes põnevalt, et olles küll puhtalt kolmkõlaline, tekitas erinevate harmooniavastandustega siiski erilise ja kummaliselt kõlava harmoonilise avarustunde. Väga sugestiivne kujund ilmus koori sõnadega “The people are the heroes now”, mis juhatas sisse esimese kõrgepingelise kulminatsiooni. Ning siis tuleb lavale Nixon (James Maddalena, kes laulis seda osa ka ooperi esietendusel Houstoni Ooperis Peter Sellarsi lavastuses). Muusikaliselt dramaturgialt oli hästi ette valmistatud Mao (Mati Turi) saabumine. Järgnev Mao – Nixoni – Kissingeri (Stephen Richardson) ansambel tundus olevat vokaalselt küll üsna raske, kuid samas siiski sädelev ooperinumber. Esimeses vaatuses oli Mao kandvaimaks episoodiks “The Liberty Tree”, mis Mati Turi esituses kõlas pingestatult ja säravalt. Esimene vaatus lõpeb koori ja solistide kulminatsiooniga, kus orkestri sünkopeerivad aktsendid vallandavad lausa vapustava akordijärgnevuste laviini. 
Teise vaatuse alguses tõuseb tähelepanu fookusesse Pat Nixon (Katre Kõiva). Muusikaliselt on see Pat’i ja koori üks rõõmsameelsemaid ning varjamatult helgemaid stseene (kuigi tekst on iroonilise varjundiga). Pat’i kandev number on järgnev “This is prophetic!” Ei tea, kas võimenduse pärast,kuid  Kõiva hääl tundus kõrges registris aga küllaltki metalne ja plekine, solist püsis pikka aega üsna jäigalt ühetaolises väljenduslaadis.Madalamas registris oli Kõiva partiikujundus juba märksa plastilisem ja tundlikum. 
Teise vaatuse lõpus ilmub ka Mao naine Chiang Ching (Meeli Tammu). Võib öelda, et kui rollilahenduslikult on Pat Richard Nixoni inimlik alter ego, siis Chiang Ching on Mao nö. ebainimlik, võimurlik alter ego (“Kui mina ilmun, sõltub inimeste saatus minu sõnast”.). 
Kolmandas vaatuses (viimane õhtu Pekingis) tundus, et Chiang Chingi partii oli Meeli Tammule ehk pisut kõrge, sest solist intoneeris siin pidevalt alla. Lõppvaatuse muusikas on valdavad resigneerunud (Chou Enlai) ja lüürilised intonatsioonid, kuid Adamsi lüürika ei väljendu mitte romantilistes, vaid küllalt kargetes harmoonilistes värvides ning kohati ka mõistatuslikus salapäras. Lõpus on Chou (David Wilson-Johnson), väsinud ja resigneerunud vana mehe elutargalt kõigega leppimist väljendav number (“Ma olen vana ega saa alalõpmata magada nagu noored või loota, et surm midagi uudset on”). Muusika vaibus nüüd pianosse ja üksiku viiuli haprasse soolorepliiki, üle kahe tunni kestnud draama sai läbi – Nixon lõpetas oma muusikalise visiidi Tallinnasse. Niimoodi kõlas siis ooper kõrgpoliitikutest ning nende naistest, kellel nii elus kui Adamsi muusikas on oma meeste kõrval täita võrdlemisi suur ja tähendusrikas roll. 

Igor Garšnek 
Presidendipaar (K.Kõiva ja J. Maddalena) kontserdilaval. 
Tõnu Kaljuste avardab eesti publiku muusikalist silmapiiri. 
Fotod: Tõnu Tormis