Heino Elleri (1887 – 1970) tähendus eesti muusikaloos on kahesugune: ühelt poolt on ta heliloojana eesti muusika klassik ja meie helikunsti sümbol (“Kodumaine viis” on seda kindlasti), teisalt oli ta pedagoogina mitme heliloojate põlvkonna õpetaja ja kujundaja. Neist  on saanud uued klassikud, kes omakorda juba oma nime eesti (mõni ka maailma) muusikalukku jäädvustanud. Seega on Eller ka pedagoogina klassik.
Plaadil on peale maestro nime näha veel viie tuntud helilooja nimi, kuid mitte kõik neist pole siiski tema juures lõpetanud. Kui Tubin oli Elleri esimene õpilane, siis Sumera jäi viimaseks (lõpetas juba Heino Jürisalu käe all). Ja kuigi Erkki-Sven Tüür pole Heino Ellerit kunagi näinudki, kuulub ta siiski Elleri koolkonna lähiringi, olles Elleri õpilaste Jaan Räätsa ja Lepo Sumera õpilane. Salvestatud on “The Heino Eller School” mullu mais Kaustise kirikus Soomes (produtsent Jari Tiessalo).
Nüüd  lähemalt teostest plaadil. Heino Elleri Sinfonietta keelpilliorkestrile (1965) on üks Elleri viiest orkestrisuurvormist ning pärit helilooja kõige hilisemast loomeperioodist. Kolmeosaline teos on klassikaliselt selge vormiskeemi ning ka klassikaliselt täpse orkestratsiooniga. Esimeses osas köidab kohe tähelepanu esituse väga reljeefne dünaamiline plaan ja keelpillide viimistletud artikulatsioon, eriti ühtsed strihhid ning fraasilõpud. Järgnev Lento espressivo keskendub aeglaselt arenevale kantileenile ning justkui jutustava laadiga eepikale, millest kumavad siiski läbi ka teatud pingeintonatsioonid ning ärevust tekitavad harmooniad. Finaali Allegro tempo on küll elav, kuid mitte kiirustav. Dirigent on modelleerinud üleminekud üldjoontes vabalt ja plastiliselt, seetõttu on finaal  küllaltki fantaasiarikka ning kohati spontaanseltki mõjuva arengujoonega.
Lepo Sumera “Come cercando” (1995, pühendatud Peeter Lilje mälestusele) algusimpulss lähtub nö. ühe-heli-kõlamaagiast. Kõlavärv, tekstuuri tihenemised-hõrenemised ning lihtsate kujundite sugestiivne korduvus on teose dramaturgilist jõuvälja pidevalt aktiveerivateks katalüsaatoriteks. Mitte minimalismi kiretu repetitsioon, vaid katkematult muutuv orkestrifaktuur on siin traagiliste muusikaliste kollisioonide tekitajaks. Seda ka teose tsentraalses episoodis, kus käivitub kahenoodilisele motiivile toetuv imitatsioonide ahel. “Come cercando” väljendab väga teravalt, kaose ja korrastatuse, kontrastsete värvide ning valguse ja varju küllalt järsku vastandamist ning üleminekuid. Teose püsitut vaimu kokkuvõttev polüfoonia ilmub oma kontsentreeritud kujul alles vahetult enne teose lõppu.
Arvo Pärdi “Silouans Song” (1991) on avatud heakõlaliste minoorsete harmooniate ning pingestatud vaikuse muusika. Plaadil kõlab see väga tundlikult ning kristallpuhta peenekoelisusega mängitult. Haprad helivärelused ja neid lahutavad pausid loovad Pärdi muusikale iseloomuliku kordumatu vaimse atmosfääri. Ometi on Juha Kangas ka seda teost osanud väga täpselt ja väljapeetult dramatiseerida.
Jaan Räätsa Kammerkontsert I (1961) on eesti muusikaajaloos etapilise tähendusega, sest kuulub oma neoklassikalise selguse ja käekirjaga nende heliteoste hulka, millest kuuekümnendatel aastatel võis alustada uue muusika ajaarvamist eesti muusikas. Viieosalise kammerkontserdi esituses on nii hoogu ja lennukust kui ajastule iseloomulikku optimismi ning elujaatust, aeglastes osades (Andante, Grave) aga ka keskendunud süvenemist raskemeelsetesse intonatsioonidesse. Igatahes tore, et sellest meie muusikaklassikasse kuuluvast teosest on nüüd olemas uus CDsalvestus.
Erkki-Sven Tüüri “Passion” (1993) on keskmine osa tsüklist, mille äärmisteks osadeks on “Action” ja “Illusion”. Algab see vaikselt sisendusjõulise liikumisega keelpillide madalast registrist kõrgemasse, muusika aeglane vool, mis jõuab teatud punktides kirgastunud kujunditeni. Dünaamikaskaala pidev laienemine näib nihutavat teose peakulminatsiooni järjest edasi, lõpueelsete kromatismideni, millele järgneb muusika vaikselt kiirgav rahunemine. 
Plaadi viimane teos, Eduard Tubina kolmeosaline “Muusika keelpillidele” (1963) iseloomustab hästi helilooja loomingulist käekirja. Siin on nii neoklassitsistlikku perioodilisust-korduvust vormis kui polüfoonilist orkestritekstuuri, nii aimatavaid folkloorseid vihjeid temaatilises materjalis kui romantismilähedast tundelist emotsionaalsust. Nagu öeldud, oli Tubin Elleri esimene õpilane Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (lõpetas 1930).
Albumil “Heino Eller School” kõlab tegelikult väike osa maestro õpilaste muusikast, kuid oluline jälg on see igal juhul. Elleri kasvandikke võib eesti helikunstis nimetada muidugi tunduvalt rohkem, nii muusika tõsisema kui kergema poole pealt (viimastest Uno Naissoo, Valter Ojakäär, Boris Kõrver, Leo Normet). Kuid kõnealuse plaadi heliloojate ja teoste valik on selles mõttes tähendusrikas, et kõik autorid on tänase päeva seisuga kõnekad nimed, ja mitte ainult Eestis, vaid ka muusikamaailmas laiemalt. Nüüd võime juba öelda, et Elleri koolkonnast pole võrsunud mitte ainult väljapaistvaid õpilasi, vaid ka mitte vähem säravaid õpilaste õpilasi. Selles näibki seisnevat Heino Elleri koolkonna järjepidevus.

Igor Garšnek