Lindgreni saladuslik projekt 
Pauluse kiriku projekteerimise lugu, eriti selle tsaariaegne osa, on jäänud arhitektuuriajaloolastelegi mõneti hämaraks. Armas Lindgreni projekti olemasolu ei osanud keegi kahtlustada kuni 1980. aastate alguseni, mil see Soome arhitektuurimuuseumis ilmsiks tuli. Projekt publitseeriti esmakordselt Riitta Nikula esinduslikus Armas Lindgreni monograafias (Helsingi, 1988). Kuid soome nimekas arhitektuuriuurija ei osanud kiriku ehitamise lugu lähemalt kommenteerida ning ei saanud tollal ka Eestist abi, kiriku asukohtki jäi välja selgitamata. Linnaarhiivist leitud materjalid võimaldavad loole valgust heita. 
Mõttest ehitada Pauluse kirik Tartu maanteele loobuti kohe, sest tehtud viga oli ilmselge – kirik jäi linnast määratult kaugele. Juba 1900. aastal taotleti uus krunt Liivalaia ja Pärnu maantee ristumiskohale Tõnismäele (polütehnikumi hoone kohale). Maatükk saadud, hakati korraldama korjandusi. Pauluse kogudus registreeriti 25. septembril 1905. aastal, 26. veebruaril 1906 sai kogudus nõu- ja volikogu. Nii nõu- kui volikogu (G. Pihlakas, G. Terkmann, J. Olbrei jt.) leidsid, et eelkäijad olid kõik valesti teinud: kiriku krunt oli südalinnast ikkagi kaugel ja väike pealekauba. Uuesti  pöörduti Tallinna linnavalitsuse poole: antagu neile ajutise kiriku ehitamiseks, kuni raha suruema jaoks kokku saab, mahapõletatud saksa Interimsteatri plats Pärnu maanteel saksa teatri (Draamateatri) ja Estonia kruntide kõrval. Et seda magusat krunti linna südames Pauluse kogudusele enam ei eraldatud, siis võeti 1906. a. järgmisena sihikule – ja väga ettenägelikult – politsei juurviljaaed praeguste Gonsiori –Kreutzwaldi – Kunderi tänavate piirkonnas, millest pidi tulevikus arenema Tallinna uus keskus. 1906. suvel taheti kirikule juba ka kooli ning kogudusemaja. 
Just siis, 1906. A. sügisel telliti Armas Lindgrenilt kiriku  projekt (vastav teade ilmus 7. oktoobri Sõnumitoojas, mis on ka tunnistuseks, et mingit konkurssi ei korraldatud). Soome arhitektuurimuuseumis säilitatava Lindgreni projekti juures ei ole asendiplaani, mistõttu jääb ebaselgeks, milline krunt Lindgrenile ette anti – Pärnu maantee või siiski juba politseiaia oma. Viimane tundub tõenäolisem, olgugi et see viitab tellija mõningasele süüdimatusele – projekt lasti teha, ilma et krunti oleks olnud ja kuni tsaariaja lõpuni seda ei saadudki. 

Miks just Lindgren?  
Lindgreni “Vanemuise” teater (1905-06) oli Tartus just valminud, mees ise mitu korda Eesti vahet sõitnud.  Just Lindgrenist ja mitte Eliel Saarisest sai sajandi alguses eestlaste lemmik. Polnud juhus, et Karl Burmanit esile tõsta tahtes nimetas Ants Laikmaa teda mitte “Eesti Saariseks” vaid “Eesti Lindgreniks”. Saarist on seevastu tagantjärgi süüdistatud, justnagu oleks ta Vanemuise projekti eest raha välja pressinud. Saaarinen kirjutas Tartusse tõepoolest: teeb 350 rubla eest kogu projekti või ei tee üldse - see oli vastus vanemuislastele, kes tahtsid odavalt läbi ajada ja Soomest üksnes uhket fassaadi tellida. Lindgren osutus Vanemuise loo puhul lepitajaks ja tegi kogu projekti suhteliselt soodsalt, päästes sellega nadi olukorra, sest vanemuislased olid juba Jaan Tõnissoni survel valmis nõustuma Peterburi akadeemiku Polestsuki tasuta tehtud projektiga, mis poleks kaugeltki nii suurejooneline ja tähendusrikas olnud kui Lindgreni oma. 
Pauluse kirik oli väga tõenäoliselt Lindgreni esimene kirik ja igal juhul üldse tema elu suurim kirikuprojekt: esifassaadi laiuseks oli 60 meetrit ning torni kõrguseks 110 meetrit (võrdluseks: XIX sajandi Eesti suurima – Tallinna Kaarli kiriku torn on alla 50 m). Kirikusse oli kavandatud 5600 (!) istekohta (Kaarli kirikus on 1500 istekohta, Tallinna Linnahallis 4800 istekohta) ning 3500 seisukohta, kokku pidi kirik seega mahutama üle 9000 inimese. Vaevalt kiriku suurus Lindgreni initsiatiiv (või möödapanek) oli, küllap ikka Pauluse koguduse suurushullustus, kes Aleksander Nevski katedraalile (arvestatud 1500 inimesele) pika puuga ära tahtis panna. Uskumatu, aga Pauluse kogudusel oli veel 1911. aastalgi ainult 1600 liiget ! 
Lindgreni projekt oli tollases kontekstis ülimoodne. Just 1906. aastal toimus Soome kirikuarhitektuuris tähendusrikas pööre - seoses Helsingi Kallio kiriku konkursiga, mis lõppes 30. aprillil 1906. Kallio konkurss oli sajandi alguse Soome suurimaid kirikukonkursse (24 projekti), kõige olulisem oli, et juba konkursitingimustes nõuti loobumist neogootikast ning modernsust. Saksamaal tähistas vanale seljapööramist samal 1906. aastal C. Gurlitti “Handbuch der Architectur” kirikuarhitektuuri osa, mida Kallio konkursil lausa tsiteeriti (Pekka Korvenmaa andmetel). Lindgreni osalemise kohta Kallio kiriku konkursil andmed puuduvad (preemiat ta igatahes ei saanud, võitja oli Lars Sonck), kuid ka tema Tallinna kiriku projekt järgis täielikult uut joont, olles absoluutselt vaba igasugustest ajalooliste stiilide reministsentsidest. Pauluse kiriku põhiplaan lähenes ebatraditsiooniliselt ruudule, kiriku kõrge torn on rõhutatult ebagootilik ning asub üllatuslikult apsiidi kohal, dekoratiivsed  fassaadifiguurid on paigutatud justnagu meelega “valedesse” kohtadesse. Rohke rahva paigutas arhitekt mitte üksnes põhjakorrusele vaid ka laia galeriivööndisse, kuhu viivad ümarad trepikojatornid nii kirikust kui otse väljast, kõigil kolmel küljel on võrdse tähtsuse ja kujundusega sissepääsud (neljandal altar). Hiiglaslik kuppel ning tsentristlik põhiplaan räägivad Otto Wagneri ja Josef Maria Olbrichi mõjudest (Wagneri kuulus Steinhofi kirik oli tol hetkel samuti valmimas, 1905 – 07). Lindgreni Pauluse kiriku paralleeliks võiks pidada ka erakordselt mõjusat Engelbrecktskyrka´t Stockholmis (Lars I. Wahlman 1906, 1909 – 14). 
Muu hulgas ajendas  Kallio kiriku konkurss Soome Arhitektide Liidus 1906. aastal pika avaliku diskussiooni, kas kirikut projekteeriv arhitekt peab olema usklik. Lindgrengi osales arutlustes. Erinevalt mõnestki, kes arvas, et üks ehitus kõik, oli Lindgren seisukohal, et nagu kunstnik ei saa luua kunsti tõelise sisseelamiseta, nii ei saa ka arhitekt kirikut projekteerida ilma sügava sisseelamiseta sajanditepikkusesse sakraalsesse maailma. Isegi kui kõige selle aluseks on fiktsioon, on kunstniku ülesandeks ikkagi anda sellele kujutlusele kuju (vaba tsitaat Nikula järgi). Ei saa lahti kiusatusest meenutada siinkohal Vilen Künnapud, kelle kirjutistesse metodisti kiriku (Narva maanteel) projekteerimise ajal ilmus täiesti ootamatu Kristuse sõduri motiiv (“tunnen personaalset vajadust öelda oma sõna kristluse kaitseks, tahaks olla pigem Kristuse sõdur kui tema lambukene” – Ehituskunst nr. 10). Et teema on kütkestav, siis võiks edasi küsida: kui kirikuid peaksid projekteerima arhitektid, kes usuvad, kas haiglaid peaksid siis projekteerima haiged arhitektid ja baaride sisekujundusi  arhitektid-joodikud ?  Naljakas jah, kuid mõlemad juhud tunduvadki määratult paremad, kui asjalik vastus: mida iganes, ehitisel ja ehitisel pole vahet. 

Kirik jäi ehitamata 
Sügavalt eetilise Armas Lindgreni suurejooneline Pauluse kiriku projekt jäi teostamata ja ebaeetilisuse kahtlus jääb siinkohal tellijale – kuidas mõtles Pauluse kogudus nii suurejoonelist ehitist püstitada, kui 1911. aastaks oli kapitali koos vaid  63 000 tollast rubla ? (Võrdluseks: “väike” Aleksander Nevski katedraal läks maksma 470 000 rubla, Estonia teater umbes 300 000). Koguduse plaanid läksid samal ajal järjest suuremaks: lisaks kirikule taheti nüüd veel maja kiriku nõukogule, kantseleile, arhiivile ja leeriõpetuseks: pastoraati, abihooneid, õue ja aeda. Krundi suuruseks taotleti 1911. aastal juba 3000 m2. Selle numbri juurde on arhiivikaustas keegi pliiatsiga kaks suurt küsimärki teinud ning lisanud paranduse: 1000m2. Linnavalitsuse majanduskomisjon nõustus oma vastuses lõpuks 1298 m2 suuruse krundiga politseiaias, kuid legendaarne kuberner Korostovets (seesama, kelle pärast “Estonia” nurgakivi pidustused 1910. aastal ära jäid) jättis krundi eraldamisotsuse kinnitamata.  Korostovets viitas asjaolule, et politseiaia (nagu kogu linna) plaan polnud valmis, mistõttu suurte avalike ehitiste paikapanemisega ei saanud kiirustada. Selles on hiljem nähtud eestlaste tagakiusamist. Kuid küsida võiks: äkki oli Korostovets hoopis ettenägelik linnaplaneerija? Tema põhjendus mitte lubada ehitada politseiaeda, enne kui selle plaan olemas, tundub küll üsna veenvana. Ka ei teinud ta ju takistusi eelmiste Pauluse kruntide saamisel, mis tõsi küll, kesklinnast tõepoolest ohutus kauguses asusid. 1914. aastal üritas Pauluse kogudus uuesti Korostovetsiga jõudu katsuda, kuid jällegi edutult. 1917. a. oli Pauluse koguduses 2500 liiget ja ehituskapitali 85 000 krooni. Et kümme aastat oli möödas, siis mõeldi juba uue projekti tellimisele. 
Pauluse kiriku lugu jätkus 1922. aastal ja nagu mingi needus oleks selle kirikuga seotud, ei osatud või ei saadud  jälle kogu asjaajamisega hakkama. 1931. aastal kinnitati (pärast mitmeid variante) E. J. Kuusiku projekt: 50meetrise pikihoonega kirik, mis 20 m lai ja 20 m kõrge, eraldiasuva 75meetrise sihvaka torniga. Asupaigaks ligi 4000m2 krunt Kreutzwaldi ja Gonsiori nurgal (praeguse Park-hotelli kohal).  1931. a. rajatigi kiriku vundament ning valmis ehitati koguduse maja, kuid siis sai raha taas otsa.  Jääb jällegi üksnes imestada, miks sedavõrd napi rahaga suurejoonelist projekti üldse alustati. 1938. aastal, seitse aastat pärast vundamentide tegemist, oli 25 000 kroonisest eelarvest ajakirjanduse andmeil koos vaid 7000 krooni, kuid ehitust otsustati ikkagi jätkata. Loodeti ikka veel korjandustele, ka Vabadussõja mälestusmärgi püstitamise komiteede ja riigi raha, mille nimel  Pauluse kirikut oldi valmis Vabaduskirikuks nimetama ning mistõttu  peaminister J. Uluotsa juurde erivisiit korraldati. 1940. aasta mais olid kiriku ees avanenud juba uued perspektiivid: Umsiedlung oli saksa kirikud tühjaks teinud ning Niguliste vabaks jäämas (sellele pretendeeris juba varemgi Jaani kirik, mida Vabaduse väljaku ilu nimel lammutada taheti). Mis sest uuest kirikust enam – Pauluse kiriku vundamendid plaanitseti soodsalt rahaks teha. Läbirääkimisi peeti sportlastega, kes unistasid spordihoonest ja olid valmis vundamentide maksumust 45 protsendi ulatuses kirikule kompenseerima. 
Kogu Pauluse kiriku lugu on tõendus ligi 40 aastat kestnud ebaõnnestunud asjaajamisest, aga ka mitme põlvkonna eestlaste vähesest usklikkusest ning ärgitajate lihtsameelsest lootusest kirik  korjanduse rahadest ehitada. Ajalugu näitab, et luterlik eestlane annab kümme korda ennem raha seltsimaja ja teatri kui kiriku või monumendi ehitamiseks. Nii nad ehitamata jäävad, olgugi et plaanid on olnud vägevad ja projektid ilusad – Iseseisvuse panteonist Sõjamäe hiieni. 
Pauluse kurvavõitu  loo taustal tõusevad teised omaaegsed korjandusrahadega ehitatud hooned, Vanemuine ning Estonia, eriti soodsalt esile – kui tõepoolest suurejoonelised üldrahvalikud saavutused, millele panid ühiselt õla alla nii tollased algajad pankurid kui ka Lutheri vabriku töölised. Panuse tegemine (raha andmine) Estoniale oli õige tegu – varsti on ligi sajand temast rõõmu ja tulu olnud. Vaevalt oleks Pauluse kiriku käsi nõukogude ajalgi nii hästi käinud  kui Estonia oma, mis kiiresti ning suures osas tema algset kuju arvestades taastati ning mille hilisemad kannatused seisnesid eeskätt vaikivas vastupanus stalinistlikule laemaalile. Kui Pauluse kirik oleks sõjas terveks jäänud, siis oleks ta ilmselt tehtud Nõukogude majaks, veikleva viisnurgaga tornitipus ning pidulik-rohelise presiidiumilauaga altari kohal. Rohelisi laudu ning tuhandete töötajate lihtsat rõõmu leiab sealt aga praegugi:  kiriku aset täidab kasiino. 
 
Karin Hallas 

Armas Lindgreni Pauluse kiriku projekt, Estonia teatri konkurssprojektid ning  paljud teised sajandi alguse kaunid kavatsused  on  eksponeeritud arhitektuurimuuseumi näitusel “Sajandi alguse Tallinn: olev, olnu, kujutletud” Rotermanni soolalaos.