William Trevori romaani pealkiri vastab täpselt sellele, millest seal juttu on – kahest elust, täpsemalt kahe kange naise elust. Esimese loo (“Turgenevit lugedes”) kangelanna Mary Louise Dallon on introvert; teise loo (“Minu maja Umbrias”) kangelanna Emily Delahunty aga ekstravert. Ühes loos jääb abielupaar viljatuks, teises on tegemist vanematest ilma jäänud lapsega jne. Mõlemad lood on vastandlike, kuid samas kattuvate ja märkamatult ühtesulavate omaduste arvel tasakaalus.
Tegelikult on tegemist ühe looga, mille tegelased oleks mingil teisel ajal ning teises ruumis vastastikku asendatavad. Mitte ilmaasjata ei kõla teise loo alguslause nõnda: "Mul ei ole just eriti lihtne ennast tutvustada. Gloria Grey, Janine Ann Johns, Cora Lamore: on, mille hulgast valida, ja need pole veel kaugeltki kõik." (Lk.163).
Eriti põnev on just too viimane komajärgne lauseosa, see vihjaks nagu võimalusele, et üks võiks olla teine, teine esimene ning et ühena Emily paljudest hellitusnimedest võiks esineda ka Mary Louise Dallon. Kui poleks üht ülimalt olulist asjaolu, inimese elu, mille ümber on sünni, saatuse ja surma raam, millest ei saa ei üle ega ümber, nõnda et kaks elu on kaks elu ega saa eladeski üheks, vahest ainult ääri-veeri kokku puutuda.
Mõlemas loos on tähtsal kohal lugemine. Robert, Mary Louise´i tädipoeg, viib Mary Louise´i surnuaiale, et seal talle ette lugeda oma lemmikkirjanikku Turgenevit. Mõlemad on üksteisele armsad, liiga hilja on nad taibanud, et kuuluvad ühte: Mary Louise on abiellunud kohaliku kaupmehe Elmer Quarryga, mitte armastusest, vaid üksijäämise hirmust; Robert pole oma salasoovist kellelegi rääkida julgenud. Nüüd on nad surnuaial ja loevad raamatut, kus räägitakse kaugetest eludest ja võõrastest inimestest. Roberti hääl jääb pärast tema surma Mary Louise´i kummitama: "Nägin unes, et olin kurb ja nutsin mõnikord. Kuid läbi pisarate ja kurbuse, värsside muusikast või õhtu ilust hingestatult, kerkisid sellest pinnasest alati õnnetunde võrsed nagu rohulibled varakevadel..."(Lk.93).
Pole tähtis, millisest Turgenevi teosest katke pärineb. Tähtis on toon, millega seda räägitakse. Ning hääle tugevus – kalmistul kõvasti ei räägita, kui, siis sosinal. Raamatud on üksi, peale sosina ei seo neid miski. Nad on nagu inimesedki, ka nende ümber on raamid, kõvad kaaned, kalingur, kuldtähed. Inimesed teevad raamatuid õnnelikuks, vastupidi vaevalt, vähem.
William Trevor on kuulutanud karakteri oma loomingu põhiprintsiibiks: "Minu jaoks pole olemas ei kangelasi ega lurjuseid... Kirjutades olen nagu söekaevur. Ma alustan karakterist, kes ei pruugi mulle meeldida, kuid kui ma lõpetan, olen temast sisse võetud. Kirjutamine on teekond, mis viib kirjutaja endast välja. Kirjutamine selline tegevus ongi, ta viib su enesest välja, teeb su vanaks, enne kui vanadus kätte jõuab."
William Trevor on ligemale kaheksakümmend aastat vana. Ta on iiri. Vana iiri kirjanik, kes usub end keele kaudu taastavat asju, olukordi ja inimesi, kes kunagi olnud. Kaugeltki mitte kõik kirjanikud pole sama usku. Mõned arvavad, et keel ei ütle tõtt, vaid valetab. Neid kutsutakse modernseiks. Ka neil pole häda miskit, aga miski häda on neil küll – liiga tõsised on nad. Ning kui keegi end juba tõsiseks on teinud, ei ole sel lootust naljakaks (inimeseks) tagasi saada.
See selleks. Esimene lugu on parem, teine kehvem. Esimeses loos pole tõesti ühtki tegelast, kes oleks ebameeldiv. Isegi Elmer Quarry õed, tõelised harpüiad, kes vennanaist kõigiti kiusavad ja tema elu põrguks teevad, nii et Mary Louise peab suure osa oma elust vaimuhaiglas mööda saatma, muutuvad jutustuse käigus sümpaatseks. See on nende elu, mida nad elavad, sellest pole pääsu, süüdi on naine, kes sinna oma nina on pistnud, võtnud neilt nende venna, lapse, keda neil endil pole.
Väliselt on Elmer Quarry nagu ta nimigi – tahumatu kivitükk rohtukasvanud karjäärist (quarry – “kivimurd”). Kuid temas on peidus suur sisemine õrnus, mis ei luba tal kasutada oma meheõigust, ta justkui taipaks, et ilma armastuseta ei tohi ta seda teha, ning eelistab abieluvoodile kõrtsutuba ja iiri viskit. Quarry siseelu on kirjutatud tema sisse, väliselt sellest suurt märku ei anta, sellest ei pruugi aru saada ka tema neitsist naine Mary Louise. Leheküljel 72 ta seda korraks teeb.
""Head ööd, kullake," ütles Elmer, ja Mary Louise sirutas käe, nagu ta seda igal õhtul tegi, et tuld kustutada, sest lüliti oli temale lähemal.
"Head ööd, Elmer."
Mees jäi peaaegu kohe magama. Algul üsna tasane hingamine muutus sügavamaks, siis hakkas Elmer norskama. Mary Louise nihutas jala mehele lähemale. Ta kerge käsi lebas mehe magaval kehal." (Lk.72).
See on Trevori loomekunsti tipp, selles laadis, napis, kuid sügavas, peituvad tema oskused ning lugupidamine inimese vastu.
Teise loo "valitsejanna", elukogenud libust ilukirjanik (traagilise lapsepõlvega muidugi mõista) Emily Delahunty on seevastu tõeline tüütus. Elutõe vastu Trevor eksinud pole – keskpärasus ja tüütus käivad sageli käsikäes. "Preili" Delahunty on menukirjanik, kes teeb läbi pommiplahvatuse rongis ning tutvub seal inimestega, kelle saatusi ta hiljem oma "loomingusse" põimida püüab, pakkudes neile närvisüsteemi taastumiseks oma kodu, oma aeda. Nende hulgas on ka üks totaalselt traumeeritud väike laps, keda onud-tädid hoogsalt ravima asuvad. Tema nimi on Aimée, plahvatus on talt võtnud ema, isa ja venna. Nüüd peab ta taluma neid onusid-tädisid, kes tema peal oma heategijaoskusi proovivad.
Raamatus päris nii ei ole, asja on püütud näidata nii, nagu see "elus" välja võiks näha: igal tegelasel so. Hoolitsejal, on oma tegutsemismotiiv, süütunne ellujäänute suhtes. Ainus, kes ennast lugejale ei ava, on Aimée onu, ema vend, kes tuleb Ameerikast, et oma väikest sugulast endale võtta. Thomas Riversmith on putukateadlane, tal on naine, samuti teadlane, kuid pole lapsi. Trevor on ta varustanud omadustega, mis peaksid mõjuma eemaletõukavalt. Tõsi, ka temal on oma käitumise põhjendamiseks motiivid-motiivikesed, mis aga paraku ei mõju just eriti veenvalt. Ent need on enamasti antud pidevas joobes viibiva Delahunty pilgu läbi, kes tahab teha kaht võrdselt võimatut asja: imada mees oma järjekordse menuromaani lehekülgedele ning temaga magada. Seetõttu muutub kogu asi ebausutavaks. Peategelase keskpärasus muudab keskpäraseks ka selle, mida ta vaatab, millega tegeleb, millele mõtleb. Hea lugeja ei ole rong, mida saab sundida liikuma punktist A punkti B. Tema tahab ise mõelda. Kui ta aga ise mõtleb, ei pruugi ta teha samu järeldusi kui kirjanik või tema tegelased. Hea lugeja ei salli sundimist, ta astub raamatust välja siis, kui teda kõrvupidi sisse veetakse. Selles punktis on Trevori kunst teda alt vedanud.
Kuid seegi lugu pole nii halb, nagu olen näidanud. Trevor oskab olla oma tegelastega ka siis, kui neil endil on igav, lugedes aga igav pole. Ehkki näiliselt lihtne, on selline anne tänapäeva kirjanike seas võrdlemisi haruldane.
Aga ka esimene lugu, mida ma kiitnud olen, ei pruugi olla nii hea. Sosinal kirjutatud raamatutest saab kirjutada sosinal, hea ja halb aga on karjed.

Toomas Raudam

William Trevor on iiri vanema põlve kirjanik. Sündis ta 1928. aastal Mitchelstownis Corki maakonnas pangaametniku perekonnas. Tüüpiliselt paljudele iiri perekondadele olid tema isa vanemad katoliiklased, kes XVIII sajandi lõpus, kaitsmaks end protestantlike seaduste vastu, usku vahetasid. Trevor sai hariduse respektaablites iiri õppeasutustes: St Columbia Rathfarnhamis ning lõpuks Dublini Trinity College`is. Isa elukutse tõttu pidi pere tihti linnast linna liikuma. Nii tutvus Trevor iiri väikelinnamiljööga, mis toidab tema loomingut siiani. Esimene raamat, romaan "Käitumise mudel", ilmus küllalt hilja, 1958. aastal, kui Trevor oli juba kolmekümneaastane. Enne seda oli Trevor tegutsenud 18 aastat skulptorina. 
Praegu elab Trevor oma naisega Dorseti mägedes, kaugel Iirimaast. Tema enda ütlust mööda võimaldab vabatahtlik eksiilielu tal oma pilku teravana hoida ning väikesest (linnast, inimesest) suurt kasvatada.
"Ma kirjutan iga päev vara hommikul," ütleb kirjanik enda kohta. "Ma muutun melanhoolseks, kui ma seda teha ei saa. Kirjutamine on rohkem kui harjumus, see on kinnisidee."
Trevor on kirjutanud üle kümne teose, romaani ja lühijutukogu, lisaks veel näidendeid. Tuntumad on "Vanad sõbrad" (Hawthorne´i auhind), "Dynmouthi lapsed"  ja "Õnnejumalanna narrid" (Whitbreadi auhind), "Vaikus aias" (Yorkshire Posti aastaauhind). 1991. aastal ilmus Trevorilt autobiograafia "Ringivaatamised reaalses maailmas."