Arved Viirlaiu looming rahvuslikus perspektiivis
 

 
 
 
 
                  Arved Viirlaid (lillega) oma sõprade keskel Tartu Collage`is 
 
Arved Viirlaiu 1952. a. ilmunud suurteoses "Ristideta hauad" kangastub eesti rahva ajaloo üks süngemaid ajajärke: Teise maailmasõja tõttu kaotatud iseseisvus, kolm võõrast okupatsiooni, lõppedes maa ja rahva põhjaliku laastamisega NKVD terroriga Vene teise okupatsiooni ajal a. 1944. Nendest "saatusliku sügise" sündmustest ajendatud põgenemisteekonnad olid aga vaid üks osa eesti rahva tolleaegsest ajaloost. Viirlaiu romaani keskpunktis on teine külg, mille koostisosadeks on nii metsavendade visalt heroiline relvastatud vastupanu kui eesti kodanike vangistamine, piinamine ja küüditamine NKVD küüsis ning ka kodumaale jäänud kogukondade kannatused maal ja linnades. Lugedes "Ristideta haudu" ligi poolsada aastat pärast teose ilmumist, pärast Eesti taasiseseisvumist, kui raamat on lisaks tõlgetele mitmesse keelde ka kodu-Eesti lugejaile uustrükkide kaudu jõudnud (1991. ja 1992. a.), ei vähene ei sellesse kätketud süngus ega ka inimlik suurus, mis laiahaardelise tegelaskonna kaudu eesti rahva püsimajäämise tungi ning oskusi väljendab. Kui Viirlaiu teiste tegelaste hulgas -- siin tungivad esile eriti "Vaimu ja ahelate" ning sellele järgnenud romaanide peategelane vabadusvõitleja Eerik Horm ning novelli "Tsumuu seiklused" salaluurajast peategelane -- domineerivad mehelik heroilisus ja sõdalasele omane kuraas, mahlakas vandumine ja võllahuumor, siis "Ristideta haudades" omavad nii heroilisus kui ka rahvuslikkus teistsuguse mõõtkava, kuhu mahuvad siiski ära vabadusvõtleja isiklik heroism, tema tõekspidamised, ja tema vankumatu tahe eelkõige väärtustada vaimu ja aadet kõikide olmeliste ja kehaliste kannatuste kiuste. Kui laenata Jaan Krossilt mõiste "kirjandus kui laiendatud autobiograafia", siis pole kahtlust, et Arved Viirlaiu sulest ilmunud teosed on eesti kirjandusele pärandanud unustamatult värvikalt kirjeldatuna eesti sõduri ja vabadusvõitleja, soomepoisi ja metsavenna kujud. Eerik Horm ja tema kirjanduslikud vennad tulenevad päris kindlasti kirjaniku lähikonnast, tema relvakaaslaste hulgast; nende seiklustes on tunda isiklike läbielamiste vahetut lähedust -- niivõrd on tajutav Viirlaiu romaanide stiilis aistinguline  otsesus ja fotograafiline täpsus. Ka on kirjanik oma jätkuva loomingulise teekonna vältel teravalt jälginud sõja üle elanud ja kodumaalt põgenenud vabadusvõitlejate edaspidist elu kuni 1960ndate ja isegi 1990ndate künniseni: olgu see "Seitsme kohtupäeva" jutustaja valusas konfrontatsioonis endise relvavennaga pagulaspõlve algaastatel, või Eerik Hormi saatuses kodumaalt tulnud külaliste, VEKSA intriigidest tulenenud kahtlustest lõhestatud pagulaskonna taustal, või siis novellikogus "Saatuse sõlmed", kus vabadusvõitleja kehastust raamivad ühelt poolt edasiseiklev Tsumuu ja teiselt poolt jutustav Mässaja (jutustuses "Süü"). 
Olles septembrist saadik nii-öelda "suusatanud" risti-põiki läbi Viirlaiu ulatusliku ning rikkaliku proosaloomingu, võtsin ette "Ristideta haudade" lugemise, mida ma ülikooli algaastatest saadik polnud teinud. Siis olin teost lugenud  Solñenitsõni teostega kõrvuti, ning noore paguluses sündinud ja kasvanud eestlasena toimis romaan mulle suurepärase ajalooõpikuna, täiendades minu teadmisi nii metsavendluse kui ka Eestisse jäänud rahva reaalse sõjajärgse elu kohta, selle eesti ajaloo kohta, mida minu Saksamaale põgenenud, hiljem Põhja-Ameerikasse edasi rännanud vanemad oma otseste kogemuste põhjal mulle jutustada ei saanud ja millest nad vaid katkendlikult ise teadsid sugulaste kirjade ridade vahelt lugedes. Vahepeal olin ma ise Eestis käinud 1989. aastal, vaimustunud seal pulbitsevast rahvuslikust meelsusest ning sellest ajast saadik muutunud krooniliseks rippsillal kõndijaks üle Atlandi. Niisiis "Ristideta haudade" ülelugemisel tajusin uue selguse ning teadlikuma silmaga Viirlaiu luuletaja sulega manatud lüürilisi eesti looduse kirjeldusi, sealjuures kogedes, et mida ilusam ning intensiivsem on maastikukirjeldus, mis lugeja meeli ja tundeid köidab, seda masendavamalt mõjub talle rahulikust hetkest läbimurdev julmus ja vägivald. Sageli tajub loodusest hetkeks jõudu koguv ning lõõgastuv tegelane ise, et kirgas hetk kuulutab endelise täpsusega ette tema peatset kaotust, kadumist, surma. Vägivalla ja lüürilisuse vahelduv, teineteisest sõltuv rütm on üks romaani õnnestunumaid võtteid, mis on osa autori poolt lugejale teadlikult määratud painest. 
"Ristideta haudu" uuesti üle pika aja ja teisenenud geopoliitilistes tingimustes lugedes keskendus aga mu tähelepanu järjekordselt küsimustele, mis puudutasid rahvuslikkust, küsimustele, mis paradoksaalselt eraldasid Taavi Raudoja Eerik Hormist. Küsimuse, mis on rahvuslikkus, esitab romaani sündmustik niihästi tegelastele kui ka lugejale. Peategelase Taavi Raudojale kujuneb eesti patriotism vaid osaliseks vaimseks toeks raskete otsuste tegemisel -- tema traagika tuleneb selle aate põhjalikust kaalulepanekust, ja selle väärtus tuleb tal endal põhjalikult läbi mõelda, jõudes omaenda sisemuse keerdkäikudes tagasi nende põhimõtete uute sügavuste mõistmiseni. Kummalisel kombel oli rahvuslikkust välja elada, esindada ning sellega oma tegevust põhjendada soomepoisina lihtsam ja kergem kui omaenda kodumaa pinnale naasnuna, kus tuli arvestada ka oma otsuste mõjuga perekonnale. Küll aga kumendab läbi romaanis esitatud rahvuslikust aatest inimlikkuse ning eetilisuse selgroog, mis sadistlikult vägivaldseis olukordades asetab tegelased tihti painajalike valikute ette, sunnib elus pühalikemalt antud tõotusi ümber hindama, pingeritta asetama: üks tuleb ohverdada, et teist päästa. 
Kui romaani esimeses osas Taavi Raudojat toetab ja tiivustab sõjamehekogemustest ammutatud energia, toores tahtejõud, kehaline vastupanu ja houdinilik vaist pääseda kavalalt NKVD silmusest, siis teises osas peab ta otsima teisi, sügavamaid jõuallikaid. Vanglast vabanedes, olles seal ebainimlikele piinadele vaatamata jäänud truuks oma kaaslastele, neid mitte reetes, avastab ta, et ta seitsmeaastane poeg Lembit ja naine Ilme, kes nende viimase nägemise ajal põgenemiskatse eel põhjarannikul lapseootel oli, on põgenemiskatsel vangistatud. Pärast mitmekuust metsavennana redutamist naaseb Taavi oma kodukanti ja leiab oma palavikuhaige naise Verisoo rabas asuvas metsavendade punkris. Ilme on vanglast vabastatud ülesandega otsida üles oma mees, kes siis omakorda pidi pantvangina kinni jäetud väikest poega "vabastama" tulema. Olles vanglas kõikide peksmiste ja piinamiste kiuste sünnitanud tütre, kellele ta pani sümboolseks nimeks Hilja, lahutab juba vanglast vabanemise päeval vene sõdurite vägistamiskatse Ilme pisikesest tütrest, kes varsti pärast seda sureb. Taavi seisab Ilme voodi kõrval saatusliku valiku ees: kas ta toimib oma poja isana, ohverdades oma elu poja vabaduse eest, või jätab ta poja maha ja valib "sisemise märtrisurma", teades, et ennast NKVD kätte andes ei pääse ta tõenäoliselt oma kaaslaste nimede ning asukohtade reetmisest. 
Üks tähtsaim aspekt Viirlaiu teose inimlikust suurusest seisneb kahtlemata tasakaalus Ilme ja Taavi läbielamiste, siseelu ja põhiimpulsside esitluse vahel. Tahes-tahtmata sõelus mu mõte edasi-tagasi Viirlaiu suurteose ja Homerose "Iliase" vahel, kusjuures Taavil ja Achilleusel, Diomedesel ja Eerik Hormil on palju ühiseid jooni. On ju Achilleusel, keda kuningas Agamemnon on kõige inetumal kombel solvanud, põhjust ja aega lahingust kõrvale hoides elumõtte üle juurelda; tema asemele astub esirindele Diomedes, kelle elumõtteks sõda ju ongi. Jõudes "Ristideta haudade" teise köite algusesse, hakkab aga Taavi psüühilises plaanis üha rohkem sarnanema Trooja kuningapoja Hektoriga, kellel võiduks ei puudu mitte visadus, vaid õnn, ja kes valmistab end ette "raskeks languseks" või üliinimliku hinnaga ostetud võiduks. Sealjuures on Ilme paralleeliks Hektori naine Andromache. "Iliase" kuuendas raamatus kohtuvad Hektor ja Andromache Trooja kaitsvate müüride vahel -- selles peatükis peitub killuke rahuaega, põgus saareke inimlikku hellust sõjajulmuste taustal. Andromache annab Hektorile nõu mitte tormata heitluse keskpunkti, eesrindele, vaid võtta kaitsepositsioon Trooja müüride läheduses, kus ta müüri nõrgemaid kohti kindlustades päästab oma perekonna elu, sealjuures võides tõenäolisemalt ka ise eluga pääseda. Andromache on 9 aastat kestnud Trooja sõjas juba kaotanud isa, ema ja seitse venda -- talle on jäänud vaid mees ja poeg. Sellise strateegilise nõu andmisega astub Andromache aga üle naisele määratud rollist -- sõjapidamine on meeste tarkus. Sealsamas aga ehmub isa kiivrikaunistusest nende paariaastane poeg Astyanax, kelle tulevikku Hektor vaid mustalt ette näeb, kui Trooja sõja kaotama peaks. On aga sügavam põhjus, miks Hektor Andromache nõu kuulda võtta ei saa: taanduda eesrindest tähendaks Hektorile möödapääsmatut häbi oma esiisade ees; et väärida nime "mees" peab ta oma langenud sangaritest esivanemate austust ülemaks pidama kui elu, kui perekondlikke sidemeid naise ning lapsega. Vastasel juhul saaks ta väike poegki isa teenitud häbist osa. Hektor astub surmateekonnale, lohutuseks vaid teadmine, et poeg mälestab tulevikus isa sangarina, ja et vastasel juhul langeb Hektor enne, kui ta peab pealt vaatama oma lesestunud naise vangipõlve ja oma väikese poja hukkamist. 
Saatus on Taavi ja Ilme vastu veelgi vähem armuline, kui ta seda oli Homerose Hektorile ja Andromachele. Ilmet ajendab ema- ning lapsevanema instinkt -- kuidas saab siis lapse isa oma väikest poega NKVDle ohverdada? Ta on nõus omaenda elu poja eest ohverdama  ning üritab romaani lõpu poole enesetappu, mis aga ebaõnnestub. Taavi aga otsustab oma kaaslasi mitte reeta, ohverdades nende eest oma lihase poja. Tema otsust toetavad lisaks ta metsavendadest kaaslastele kogukonna vanemad inimesed -- nii tema ema Piskujõe Linda kui ka äi Hiie Ignas. Kaudsemal moel toetab teda Nunne tänava vangla ühiskongis viibiv taat, kes oma söögipalasid Taavile poetas ja kellest, olles nii naise kui lapsed kaotanud, sai kõikide hoolitsev isa. 
Laiendatud arusaamine sangarlikkusest ja rahvuslikkusest romaanis tuleneb teatud määral juba Viirlaiu suurest haardest ning sellele vastava ñanri valikust. "Ristideta hauad" on epopöa ehk eepos; täpsemalt määratledes sulanduvad teoses romaani ja eepose kategooriad. Suur haare -- kas seda võtta süñeelises, ideoloogilises või inimlikus-eetilises plaanis, saab sellises suuremõõdulises teoses maksimaalse väljenduse. Ka sõltub avaram arusaam rahvuslikkusest kui rahva iseendaks jäämisest laiendatud tegelaskonnast -- suurromaanis põimuvad nii meeste kui ka naiste, raukade kui vastsündinute, sõdalaste kui tsiviilisikute, kehaliselt tervete kui ka vaimselt ja füüsiliselt vigaste saatused. Heroilisuse portreede kõrvale saab lugeja asetada Kurttumma Aadu, kes vaistlikult tajub nii hädaohu kui ka hõlbu lähenemist, Võllamäe "koerapoisi" hullu Reku, kelle nõdravaimulisuse taga peitub ebamaine intuitsioon ja ettekujutatud või tegelik vaimne seos Taavi hukatud isa Andresega, kes tema tegevust juhib, tiisikushaige Lepiku Mihkli ja orvu Hilda, kes üksisilmi valvab öösiti Hiie talu ja toimib metsavendade ainsa käskjalana ja hoiatajana. Sealjuures tekib ka lugejal sügavaid ja nüansseeritud tervikupilte -- Metsaoti küla kogukond oma naaberlikes ning perekondlikes suhetes, vastastikuses sõltuvuses nii headel kui kurjadel aegadel, relva- ning metsavendade salgad oma kamraadlikkuses ja konfliktides, vanglate ebainimlikes tingimustes tekkinud kogukonnad. Vaatamata hirmule ja vastastikuse usalduse uuristamisele ei hävi need kogukonnad lõplikult, vaid nende elujõud ja puhtus väljenduvad ühtehoidmises, aastaid kestnud arusaamatusedki, nagu vaen Matsu Juhani ja Hiie Ignase vahel, lepitatakse sõnatult ära venelaste vägivalla lähedale tungides. Kui Matsu Juhani tütar Lonni vägistatakse nelja vene hulkuri poolt, siis maksavad neile kätte pealejuhtunud Hiie mehed. Hiljem viib kirikhärra ja köstri puudumisel Lonni pisitütre ristsed läbi Hiie Ignas ise. 
Kui kauapeljatud ja etteaimatud haarang Metsaotil, lõppvõitlus, kohale jõuab, tõmbab autor samas romaani peategelaste vaimsete heitluste niidid kokku. Õigus ei jää ühelegi põlvkonnale ega üksikisikule. Haavatud ja küürakas Värdi sureb sini-must-valget lippu heisates. Ka Hiie peremees Ignas vaatab vastu oma surmale, jagades mõtteid metsavenna pojast, Ilme venna Tõmmuga. Eestlase surm ei eralda teda, vaid lähendab teda kogukonnale, ja Ignase elu, rajatud talumehele omasele sitkusele ja järjepidevusele aastast aastasse, aastaajast aastaaega, lõpeb võitlejana, kaitstes naabertalude väikesi lapsi venelastest ründajate eest. Taavi ja Ilme saatuses ilmneb aga kaks erinevat, kuid kokkukuuluvat võimalust. Nagu varemgi romaanis, on need erinevad võimalused esitatud tasakaalukalt ja on näha, et ehkki erinevad, toetavad ja täiendavad need teineteist. Ilme ja ta ämma Krõõda ülesanne on säilitada sidemeid, suhteid, hoolitseda köidikute eest, mis kogukonda või sellest järele jäänud käputäit inimesi koos hoiavad. Raskete kannatuste kaudu, olles kaotanud oma lihased lapsed, avaneb Ilmele võimalus olla ema veelgi sügavamas ja arhetüüpsemas mõistes (lk. 348 -- 350). Taavi ülesanne on käia oma teed -- seistes oma pisitütre rüvetatud haual, saab talle selgeks, et tema ülesandeks on mitte jääda ja võidelda, vaid minna üle mere tunnistajana, rääkima oma rahvast ja selle kannatustest laias maailmas. 
Kõik kolm võimalust -- nii Värdi, Ignase, Ilme kui Taavi omad, on rahvuslikud võimalused. Täna, kui Eesti on taasiseseisvunud, püsib Arved Viirlaiu 1952. aastal avaldatud romaan elava ja siiski veel kummitava minevikutunnistusena, kuigi autori enda kirjanikukutsumuse kaudu on Taavi missioon täide viidud, sõnum maailmale edasi antud, korratud sealjuures nii paljude aatekaaslaste vaimse ning poliitilise võitluse kaudu. Küsimused, mis "Ristideta haudadest" meile praegusel ajalooajajärgul esile kerkivad, on ehk pisut teise rõhuasetusega. Järjekordse meelekindluse, loovuse ja pealehakkamisega on mõndagi neist käsitlenud Viirlaid oma 1993. a. avaldatud jutukogus "Saatuse sõlmed". Nii pagulaskonnas kui ka kodu-Eestis, olgugi väga erinevatel põhjustel, on rahva vahepealsed, okupatsiooniaastate jooksul läbielatud konfliktid ja muudatused tekitanud eetilise ähmastuse, sihikindluse kadumise, kogukondliku lõhestumise, võõrdumise keelest ja rahvast. Inimesed arutavad edasi oma mälestuste puntraid -- nendest ei pääse jäädavalt keegi. Küll aga manitseb meid romaan "Ristideta hauad" taastama terviklikku arusaamist kogukondlikust olemisest, nõudku see haavade puhastamist või vanade haavade (suletud tubade) avamist, et need põhjalikult ja mädanemata ravitud saaksid, kas vanadest tülidest ülesaamist või möödavaatamist millegi suurema, õilsama, tähtsama nimel. Eesti rahvaluules ja lüürikas on selle visiooni kandjaks olnud mesilastaru ja mesilaspere kujund. Arved Viirlaid on suutnud oma loovas tegevuses säilitada mesilaspere visiooni, kuhu mahub ära ühe koostisosana, ühe pereliikmena isiklik heroism, võitleja kehastus. Sinna mahuvad ka ära, nagu "Ristideta haudade" taustal näinud olema, nii paljudki teised isiksused, eluvõimalused, funktsioonid. Ja sealt ammutame lugejaina nii eeskuju kui elujõudu, nii olulisi küsimusi kui ka raskeid valikuid, lahendusi ja vastuseid. 

Tiina Kirss 
2. novembril 1997 
Tiina Kirss on väljaspool kodumaad sündinud noorema põlve kirjandusteadlane, kelle erialaks ida-euroopa (eelkõige eesti) kirjandus XX sajandil. Ta on korraline USA ülikooli professor, samas ka Toronto ülikooli eesti õppetooli külalisprofessor 97.-98. õppeaastal. Oma doktoriväitekirjas analüüsis ta põhjalikult neid nippe, kuidas eesti ja teised balti ning ida-euroopa kirjanikud suutsid nõukogude aja tsensuurist läbi pugedes iseendale truuks jääda.