Eesti teatrikunstnike hulgast on lahkunud loovisiksus, harvaesinev oma kahe erialaga. Uno Kärbises oli ühinenud kujundaja ja dekoratsioonimaalija, kavandaja ja teostaja anne,  mõlemal alal kõrgtasemel. 
Ta oli mitme-põlve-estoonlane. Lõpetanud 1951 Riikliku Kunstiinstituudi Voldemar Haasi ja Natalie Mei õpilasena, töötas Uno Kärbis selles teatris 43 aastat. 
1957. a. kujundas ta alustuseks Puccini "Tosca" ja Kálmáni "Bajadeeri". Kunstnikku jäidki huvitama eeskätt ooperid ja operetid, ka mitmed eesti autorite teosed: Arro ja Normeti "Tuuled kodusadamas" (1958), Kõrveri "Mees pisuhännaga" (1968), E. Kapi "Enneolematu ime" (1983), Põldmäe "Raeooper" (1986) jt.  Kärbise lavapildid olid peenemaitselised, lakoonilised, enamasti tinglikus laadis, leidlike detailidega; iga lavastus omas võtmes. Erilise mõnuga kavandas ta kostüüme: need toetasid rolli karakterit, olid osa tervikust. Mõnigi kord, nagu Puccini "Gianni Schicchis" (1972) või Donizetti "Don Pasquales" (1974) avanes neis autori huumorimeel. Kunstniku ajastu- ja stiilitaju, tema kaasaminek muusikaga avaldus küllap väärikaimalt barokkooperi -- Händeli "Alcina" lavaletoomisel (1985). Ta oli väheseid rahvusvahelistel näitustel auhinnatud eesti teatrikunstnikke (S°o Paulo biennaal 1967). 
Kui  Kärbise kujundatud lavastusi annab mõõta kümnetega, siis dekoratsioonimaalijana oli ta kaastegev sadades. Teostuse kultuur, täpsus, värvivalik ja pintslikäsitsuse elegants teenisid korduvalt külaliskunstnike ja retsensentide kiituse. Uno Kärbis oli teatrifanaatik, kuid tagasihoidlikumaid, leebeloomulisemaid lavailmas. Tema tööaastad Estonia dekoratsiooniosakonnas jäävadki "Kärbise ajaks". 

Kultuuriministeerium 
Rahvusooper Estonia 
Eesti Teatriliit 
Uno Kärbise tuhastatud põrm sängitatakse 27. augustil kell 12 Metsakalmistule.