Ühe maali lugu
 
Géza Ottlik. Katused varavalges. Ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Loomingu Raamatukogu nr. 9-10. Perioodika, Tallinn 1998. 96 lk
Ungari kirjandust ilmub tänases Eestis napilt, ja seda mitte ainult keelebarjääri tõttu. Meil on mitu suurepärast ungari keelest tõlkijat, kuid ainult üks suurepärane raamatusari – odava välisilme, kuid väärtusliku sisuga Loomingu Raamatukogu. LR on eesti lugejani toonud kaks Gézat järjest: mullu Géza Csáthi (1887 – 1919) novellikogu „Võluri surm”, tänavu aga Géza Ottliku (1912 – 1990) lühiromaani „Katused varavalges”. 
Sajand vanema Géza sünnist tema noorema nimekaimu surmani on Ungari aja- ja kirjandusloos kõige rikkam ja huvitavam. Mõnes mõttes jätkas Ottlik sealt, kus Csáth pooleli jäi.
Csáth oli hariduselt arst, Ottlik matemaatik. Nende ilukirjanduslik pärand on mahult väike, kuid peenelt viimistletud. Ottliku peateos on 1959. aastal ilmunud elulooliste sugemetega romaan Köszegi sõjakooli kasvandikest “Kool piiri ääres” (selle 1948. aastal valminud algvariandi oli autor ise kirjastuselt tagasi palunud). Postuumselt on ilmunud romaani järg, õigemini edasiarendus mõlemas ajasuunas “Buda” (1993). Nende vahele mahub veidi lühiproosat, aga ka brid¯iõpik “Adventures in Card Play” (London 1979), mis tegi autori kuulsaks ka välismaal. Ottliku õpilasteks peavad end ungari nüüdiskirjanikud Dezsö Tandori ja Péter Esterházy.
Lühiromaan “Katused varavalges” (“Hajnali háztetük”) on Géza Ottliku esimene raamatuna ilmunud teos. Akadeemik Mihály Szegedy-Maszák on sellest leidnud ühisjooni prantsuse “uue romaaniga”, kusjuures Ottlik oli prantslasi ennetanud: “Katused” avaldati ajakirja joone all 1944. a.ja lõplikus variandis 1957. Alles kahe aasta pärast ilmus Alain Robbe-Grillet’ “Labürindis” (“Dans le labyrinthe”, 1959) ja kümne aasta pärast Claude Simoni “Lugu” (“Histoire”, 1967). Ottliku stiili on mõjutanud peamiselt Dezsö Kosztolányi ja Sándor Márai, aga ka André Gide. Kosztolányi, keda kirjanik pidas elu lõpuni oma meistriks, ja Márai olid samuti läbi teinud ajakirjandusliku kooli. Kolmekümnendate lõpus ja neljakümnendate alguses kujunes välja Ottliku omapärane tehnika: elu ja kunsti, tõeluse ja väljamõeldise äravahetamine ja vastastikune asendamine, vaatepunktide ja väärtussüsteemide erinevusest johtuv suhtelisus, korduv mõtestamine ja ümbermõtestamine ning pinge hüpliku sü¯ee ja selge faabula vahel.
Szegedy-Maszáku sõnul hoidis Géza Ottlik rasketel kümnenditel alal ungari  kirjanduse järjepidevust, jäädes nii moraalselt kui ka kunstiliselt puhtaks aegadel, mil poliitika hukutas isegi suuri andeid. Ta oli otsekui sild kahe teineteisega kokkupuutumatu ajastu vahel, suure traditsiooni pärija ja ungari kirjanduse uuenemise innustaja, kelle elutööd võib vaadelda nii XX sajandi alguse kui ka lõpu poolt.
Tõlkija Tiiu Kokla meelest olid Géza Ottlikule südamelähedased haritlaskonna süüme- ja loomeprobleemid ühiskondlike allegooriate taustal, missioonitunne ja vaba vaim, seega kultuur selle suursuguses tähenduses: “Teravapilguline kriitik käsikäes peene huumori ja (enese)irooniaga, samas kerge ja sulav sündmuste rullimise oskus, niisugune on Ottlik. Mitte niivõrd teisitimõtleja, kuivõrd kangekaelne isemõtleja,” kirjutab Kokla järelsõnas.
“Katused varavalges” on samanimelise maali lugu, otsekui pikk, 90leheküljeline pildiallkiri, kusjuures pilti ennast pole näha ega olemaski – peale lugeja vaimusilma. See pole biograafiline romaan (nagu näiteks Jaan Krossi “Kolmandad mäed”), vaid taotleb laiemat üldistust. Maal kui kõige konkreetsem kunstiliik on ajast aega olnud igasuguse kunsti sümbol. Romaani struktuurgi on maalilik: põhitekst on pealkirjastatud aastanumbriga “1936”, sissejuhatus ja lõppsõna aga “1956”, meenutades hiljem valmistatud pildiraami.
Romaan on kirjutatud esimeses isikus, maalikunstnik Benedek Bothi jutustusena oma teose saamisloost ja saatusest. Szegedy-Maszák oletab, et Ottlik on selle teadlikult kirjutanud veidi amatöörlikuna: kogenematu jutustaja, kes valitseb pintslit paremini kui sulge, kujutab ruumi paremini kui aega, esitab pigem mälestuspilte esemete paiknemisest ja inimeste näoilmetest kui dialooge ja sündmusteahelaid. Kui ta kurdab oma saamatust tuttavale kirjanikule, vastab too: “Pole viga. Sega aga kõik ilusti kokku. Nõnda teevad ka modernsed romaanikirjanikud.” Asjata püüab Both oma kirjatööd alustada “algusest”, sest see mõiste on väga suhteline. Alles Halásze armukese laual nähtud fotohunnik käivitab mälestuste voo.
1943. aastal maalitud kolmikportree “Katused varavalges” kandis algul nime “Viiuldav mees, istuv akt ja salapärane prostituut”. Uue, abstraktse pealkirja sai ta 1956. aastal näitusekorraldajate survel. Pilt kujutab Bothi kolleegi, Péter Halászt kahe daami seltsis. Neist üks on Transilvaania põgenike tütar, omal jõul – põlgamata isegi prostitutsiooni – elus edasi jõudnud Lili Karácsonyi, teine aga suurkodanlikust perest pärit kõrgesti haritud neiu Alisz Adriani, kes on pärast võimuvahetust majanduslikult ja kõlbeliselt laostunud. Lili on olnud vaese Halásze sõber, armuke ja ülalpidaja, Alisz aga mõnda aega isegi kunstniku abikaasa.
Kui saabub teade Péter Halásze surmast Pariisis (kui Ottliku romaani pealkiri oleks “Võluri surm”, kõlaks see üpris irooniliselt), soovib puna-Ungari kunstnike liit viiuldava Halásze portree Bothilt ära osta, kuid takistuseks saavad pildil kujutatud kahtlased naised. Enam ei aita teose ümbernimetamine: liigsed figuurid tuleb maha kraapida või üle võõbata, äärmisel juhul on Both nõus mälu ja fotode järgi maalima Halászest uue portree. Ta küsib selleks luba Lililt, kuid ei saa seda. Naine valmistub Pariisi Halásze matustele sõitma; alles hiljem selgub, et see oli ettekääne emigreerimiseks, sest kunstnik polnudki surnud…
“Katused” on ühe maali, kahe kunstniku ja nende armastuste lugu, puhas fiktsioon, milles pole väärtuserinevust toimunu ja toimuda võiva vahel. Romaani jutustaja ehk varjatud peategelane Benedek Both, kes esineb ka “Koolis piiri ääres”, on mõnes mõttes Ottliku alter ego, seepärast tasub tõsiselt võtta tema arvamust elu ja kunsti suhetest: “Minu arvates ei ole tegelikkus ei ilus ega inetu, ei hea ega halb, veelgi enam: tal ei olegi mingisugust tähendust, enne kui meie, kunstnikud, talle selle tähenduse anname ja temasse oma inspiratsiooni, nägemuse ning hinge loomisjõuga ilu, tõde ja headust sisse puhume. Teema, modell võib olla üpriski kole: pilt aga peab olema ilus.” Sellest põhimõttest on Ottlik oma teostes alati kinni pidanud.

Sander Alfred Liivak