Apollooniline Kuno Veeber 
 

 
 
 
 

 

                                                  Suplejad. 1926. Õli

Kunstimuuseumis Toompeal tähistab väike näitus Kuno Veeberi 100. sünniaastapäeva. Veeber tuli kunsti 20ndate hakul, mil eesti maalis olid valitsevad portree, maastik ja natüürmort. Tema keskendus nõudlikumale ñanrile -- figuurikompositsioonile, valides sellest loomult literatuursusvaba võimaluse, aktimaali. Fanaatiline eneseteostustahe käis kunstnikul koos askeedi enesepiiramisega, jätkuvalt katsetas ja kordas ta samu motiive. 
Maailm, kus Veeberi ettekujutus liikus, paigutus kunstis kitsasse ringi, emotsioonid pidanuksid jääma sealt väljapoole. Kuid võib vaadata ka teisiti. Veeberi kunstis oli keskne alasti inimkeha. Arstiteadust -- ehkki põgusalt -- õppinuna oli tal oma suhe ja kogemus kehast. Sportlase, tõstja ja maadlejana pidi tal samuti olema keha ja liigutuste mõistmisel sisetundest lähtuv arusaam. Naise ja mehe kehasse suhtub Veeber erinevalt. Naiste poosides on aistilist pehmust. Pesev naine näib end lakkuva kassina. Naiste puhkeasendid ja sirutushoiakud on nautlevad, naisekehades on hedonismi juba enne Prantsusmaal maalimist. Mehed on Veeberil aga germaanilikud atleedid, kes esitavad jõupoose pingul lihaste ja tuharate ning harkis jalgadega. Neis on kontrollile allutatud, kuid ähvardavat jõudu. 

Hetkeline teelahe 
Näituse kujunduse hea leid on avatööna "Võitluse" väljatõstmine.Moeldes kõrvale kunstniku traagilise võitluse  eksistentsi ja loomingu eest mõjub maal ka allegooriana. Veel võimaldab "Võitlus" näha selle prantsuspärase orientatsiooniga maalija hetkelist teelahkmel olekut, seoseid ka ekspressionismiga. Mõni seos on otsene, õpetaja eeskuju ilmne. Veeber maalis töö ju veel Pallase kooli ajal. Nii tunneb ühe figuuri "vibukaare" hoiakus ära sakslasest õppejõu Magnus Zelleri graafikas kasutatud ekstaasipoosi. Samuti on kõnekas maastik müstilise sinkja atmosfääri ja prismaatiliste kaljudega. Seda Veeberile tavatut fooni saab siduda kunstniku maaliõpetaja Konrad Mäe visioonimaastikega. Mägi oli aasta varem loonud ka oma suure irratsionaalsust püüdva "Kolgata", mis rippus Pallase ruumides aukohal, sealgi oli traagiline toimumine kummastavalt mõjuval kaljusel taustal. Töö oli maalitud vahetult pärast 1923. aasta Saksamaa reisi. Kuigi ekspressionism oli seal näitustel uusasjalikkuse ees taganemas, polnud päriselt vaibunud usulise ekspressionismi aktiivsus, mis otsis müstikas puhastumist. Ja lõpuks, "Võitlus" on ka traagiline võitlus, kus üks osaline jääb langenu asendisse. Kas on liiga vägivaldne oletada, et Vabadussõja ägedatest lahingutest lõunarindel osa võtnud Veeber polnud suutnud mälust tõrjuda surmaga kokkupuutumise elamust? 

Veeber kontrollib tundeid 
Traditsiooniliselt ekspressionistlikuks on peetud  Veeberi kompositsioon "Muusika", juba Hanno Kompus nimetas seda "meeleolurikkaks alistumiseks helidele". Muusika kuulamine või mängimine oli ekspressionistlikus kunstis inimesi ühise läbielamisega siduv motiiv. Veeberi "Muusikas" valitseb vaikne elamuslikkus, leebe Stimmung. Seevastu on  samal aastal valminud portreedes ehtekspressionistlikku pinget - võimsa naise tüüp Natalie Mei kujutlusena. Veeberit jääb sakslastest eraldama, et ta ei lase oma tundeid kunagi kontrolli alt vabaks. Spontaansust on vaid teataval määral väikestes skitsilikes töödes, akvarellis aktist peegli ees võib avastada isegi erootilist väljakutsuvust. 
Kontakt avatud tunnete kunstiga jäi Veeberil episoodiliseks, kuid see episood oli viljakas. See, et loomu poolest apolloonliku kunstisuhtumisega loojatüüp läks ekspressionismiga kaasa, näitab, et pilguks valitses maailmasõjajärgses eesti kunstis tõesti ulatuslik terava väljenduse vajadus. Üldist ärapöördumist ekspressionismist soosis traditsioon, mis Noor-Eesti ajast peale nägi Prantsusmaas ainuvõimalikku moodsa kunsti eeskujumaad. 

Suurejooneline sünteesija 
Veeberi andelaadile oli Pariisi siirdumine igatahes parim lahendus. Aastaid oli kunstnik olnud Cézanne'i imetleja, kuid cezannismi ta siiski ei jõudnud. Võimalik, ta vajanuks julgemini abstraheeriva laadi omandamiseks rohkem aega. On aga võimalikumgi, et ta poleks kunagi selleni jõudnud ka siis, kui saatus oleks talle rohkem aega andnud. Takistas art deco, mille keskmesse ta ise rahvusvahelise dekoratiivkunsti näitusse süvenedes ja ühe selle suuna juhtiva meistri André Lhote'i juures õppides sattus. Selle moodsat kunsti laia publiku maitsele arusaadavamaks ja meeldivamaks stiliseeriva laadi pinnalt sai end vähema jõukuluga leida. Ning Veeber maalibki oma tippteosed suplejatest. Loogiliselt areneva pilditerviku ja vormide reaalsuslähedase sünteesi ühendab ta kaunidusega. Eriti nõtkeks muutub Veeberi värvikasutus, pruuni ja halli üleminekud naiseportrees sulavad peaaegu minimalistlikult. "Suplejate" kavanditel näib nahk pehmetest värvivahekordadest siiditoimne. Nende kavandite juures avaldab kõige tugevamat mõju Veeberi joonistajaanne, oskus vormi ehitada ja mahtu tajuda skulptori kindlusega. 
Veeber oli suurejooneline sünteesija, kelle jõulisust aheldas pöördumine leebesse ilusse. Loodud veel 20ndates, esitlevad Veeberi Pariisi perioodi tööd juba järgmise kümnendi maitset, mis eelistas rahustavat kontakti reaalsusega ja traditsioonilist ilu. 

Ene Lamp